Politsei saab õiguse küsida inimestelt foto- ja videofaile. Mis olukordades seda tegelikult tegema hakatakse või on mõeldud teha?

Praeguses korrakaitseseaduses on öeldud, et politsei võib küsida uurimiseks dokumente, mis võib tähendada näiteks pitsatiga paberit selle kohta, et võite siia maja ehitada. See sõnastus on tõesti jäänud väga vanast ajast. Muudame seda avaramaks, sest praegusel ajal võib uurimise mõttes dokument olla näiteks koduse videokaamera salvestus, mis tänavapilti võtab. Kas inimene annab selle politseile või mitte, on omaette küsimus, aga me vähemalt ütleme, et politsei võib küsida.

Politsei võib küsida, kui tal on korrarikkumise kahtlus ja mina näiteks olen filminud seda korrarikkumist, siis politsei võib paluda see video endale anda?

Täpselt nii. Aga rõhutan üle, et inimene saab seal oma kaalutlused mängu panna ja mõelda, kuidas ta edasi käitub. Mina muidugi soovitan inimestel uurimisorganitega koostööd teha, et kuritegu saaks kiiresti lahendatud. Praegu on praktikas tõesti probleeme tekitanud see, et sõnastus on mobiiltelefonide ja muude asjade eelsest ajast. Täna on meil lisaks paberil dokumentidele dokumenteeritud teave ka mitmes muus vormis.

Teeme selgeks, kas ta võib paluda või nõuda?

Ta võib nõuda, aga nii nagu kõikides protsessides, on inimestel omad õigused. Piltlikult öeldes – ma ei kutsu sellele üles, aga kordan üle – õigusriigis on inimesel õigus võtta endale advokaat kõrvale ja käituda edasi tema juhiste järgi.

Reguleeritakse ära ka droonide kasutamine riiklikus järelevalves. Eelnõus rõhutatakse, et kasutada võib ainult pilti ja heli salvestamist seadus ette ei näe, et hoida ära salajast pealtkuulamist. Oleme ausad, droonidega väga palju pealt kuulata ei saagi. Kas droone saab hakata kasutama ka liikluse jälgimiseks, näiteks kiiruse ületajate või liiklusreeglite rikkujate tabamiseks?

Kõigepealt peame tunnistama, et droonid on tehnoloogiliselt nii arenenud, et need ei ole enam nii põrisevad. Neid on eri suuruses, erineva müratasemega ja on olemas ka sellised droonid, mis liiguvad väga vaikselt. See ongi peamine põhjus, miks me näeme ette, et heli salvestamiseks drooni kasutada ei tohi.

Toon näite: kui tööinspektsioon tahab vaadata, kas kõrgematel korrustel on inimestel kiivrid peas, siis täna peab inspektor sinna füüsiliselt ronima, aga selle saab asendada drooniga. Droonil ei ole aga vaja salvestada, mida ehitajad samal ajal omavahel räägivad.

Mis puutub droonide kasutamisse laiemalt, siis eriseadustes tuleb täpsemalt paika panna, kus, kuidas ja mida. Üldmõte on selles, et drooni saab kasutada juhul, kui inimene teeks sama asja.

Näiteks ronib tööinspektsiooni ametnik kuuendale korrusele, et näha, kas seal on kiivrid peas. Kui droon lihtsustab inimese tehtavat asja, siis saab seda kasutada. Kui droon hakkab tuvastama täiesti uusi asju, mida inimene ei oleks saanud teha, tohib seda kasutada ainult siis, kui riigikogu on andnud lisaloa. See teema on kirja pandud eriseaduses.

Tallinnas sõidab ühistranspordirajal palju sõidukeid, mille juhid on liiklusreeglite rikkujad. Põhimõtteliselt oleks ju võimalik piki Paldiski maanteed, Narva maanteed või nendel keerulistel tänavatel lasta droon üles tiirutama ja need rikkumised fikseerida?

Kaamerate kasutamise reeglistik on üldine, ükskõik kas need on maja või drooni küljes. Kaamerat võib kasutada ainult sel juhul, kui selleks on olemas selge õiguslik alus. Kui politseinik seisab ristmikul ja vaatab, kas autod sõidavad sealt õigesti läbi, siis see inimene võib ennast kaameraga dubleerida.

Või kui näiteks avalikul üritusel on ohuhinnang, et kuskil on kakluseks läinud, siis muidu läheks politseinik kohale ja vaataks, aga tegelikult võib ta seda vaadata ka drooniga. Ei tohi tekkida olukordi, kus on täiesti uus olukord, mida inimene ei saaks ise vaadata. Me räägime inimese tehtava tegevuse mõningasest lihtsustamisest, mitte sellest, et avame täiesti uued mänguväljad.

Seesama politsei ongi ju tegelikult jälginud, kas sõiduautod sõidavad ühistranspordi rajal või mitte. Ehk seadus annab tulevikus võimaluse selleks drooni kasutada?

Kui seda tegevust on praegu teinud inimene, siis saab inimest kaamerapildiga asendada. Kui inimene seda teinud ei ole, vajab see täiesti uusi õiguslikke aluseid ja uut arutelu riigikogus. Kahtluse korral soovitan igal konkreetsel puhul pöörduda andmekaitse inspektsiooni poole, et uurida, kas tegevus on kooskõlas seni tehtuga või on tegemist täiesti uue tegevusega.

Me räägime siin kaameratest laiemalt. Kui inimene seisab tänavanurgal, vaatab mööduvaid autosid ja kirjutab kõik numbrid üles, siis põhimõtteliselt saab seda teha ka kaameraga.

Kuna meil ei seisa tuhanded politseinikud kõikidel ristmikel ega kirjuta kõikide autode numbreid üles, ei saa seda nüüd ka kaamerate ülesandeks panna. Inimest saab asendada sellisel kujul, nagu ta on siiamaani oma silmadega tööd teinud.

Droone saab kasutada ka avalike koosolekute ja ürituste ohu väljaselgitamiseks ning korrarikkumiste kõrvaldamiseks. Kui 24. veebruaril juhtub intsident EKRE tõrvikurongkäigul, siis põhimõtteliselt saab politsei seaduse vastuvõtmisel kogu teekonda drooniga jälgida, et ohu korral reageerida?

Ei, nii ei saa. Kõigepealt peab see ohuolukord tekkima ehk oht peab olemas olema.

Eelnõus on kirjas, et droonide kasutamine igaks juhuks ehk abstraktse ohu ennetamiseks on keelatud ja peab olema konkreetne ohukahtlus. Aga kui on teada, et mitu aastat on Niguliste kiriku juures olnud vastumeeleavaldajad, siis igaks juhuks on ju mõistlik droon sinna saata?

Just nimelt nii, nagu te ette lugesite – igaks juhuks ei tohi. Seal peab olema mingisugune ohukahtlus. Näiteks läheb keegi mööda ja näeb, et kellegi riided on juba süttinud. See võib inimeste elusid ohustavalt väga kiiresti levida. Või kui mingi kaklus juba toimub.

Siis on drooni sinna saatmine juba suhteliselt mõttetu ja hiljaks jäänud tegevus…

Ei ole, mõtleme näiteks laulupeole. Kuskilt tuleb signaal, et 100 000 inimese hulgas on mingi kaklus. Praegu läheksid politseinikud seda otsima jalgsi. Nüüd me võimaldame seda, et kui ohukahtlus on tekkinud, saab drooniga kiiresti tuvastada koha, kuhu suunas politseinikud jooksma peavad.

Avalike koosolekute korraldus muutub ning ürituste korraldajad ei pea enam kohalikult omavalitsuselt luba taotlema. Kas nad peavad end ikkagi politseis registreerima?

See sõltub sellest, millise üritusega on tegemist, kui suur see on ja nii edasi. Näiteks tuleb teatud juhtudel üritus vastavalt tuleohutuse seadusele kooskõlastada päästeametiga. Ürituse ohutuse osas midagi ei muutu. Ohutuks korraldamiseks vajalikud kooskõlastused, mis tulevad erinevatest seadustest, tuleb ikkagi võtta. Me võtame ära lihtsalt kohaliku omavalitsuse üldise loa. Võtta tuleb ainult need load, mis on konkreetselt seotud ürituse ohutu korraldamisega.

Toon näite Helsingist, kus Soome politsei väga hädas. 6. detsembril, kui on nende iseseisvuspäev, või ka 1. mail on terve Helsingi kesklinn täis meeleavaldusi. Politsei näeb tohutult vaeva, et nad omavahel kaklema ei läheks, kuigi vahepeal ikka lähevad. Kuidas me selliseid olukordi tulevikus väldime, kui meil tegelikult polegi teavet, et näiteks Vabaduse väljakul on ühel hetkel kolm erakonda ninapidi koos?

Meil on koosolekuvabadus. Kui kolm erakonda on ühel hetkel Vabaduse väljakul, siis tõenäoliselt ei ole nad sinna avalikku koosolekut registreerinud. Ma arvan, et ka 1. mai või volbriöö üritused, kuhu noored kogunevad, ei ole ju ka praegu registreeritud koosolekud, milleks justkui luba küsitakse. Ka noorte kogunemised Tammsaare pargis ei ole avalikud koosolekud. Võtame seda asja terve mõistusega.

Koosoleku peamine tunnus on ühismeelsuse avaldamine. Kui on plaanitud näiteks kolme erakonna suur ühismeelsuse avaldamine Vabaduse väljakul, siis tuleb endiselt täita otsest turvalisust tagavad nõuded. Päästeametilt tuleb luba küsida. Teatud inimeste hulgast alates tuleb igaks juhuks kohale tuua kiirabiauto ja nii edasi. Need nõuded tuleb endiselt täita, ära kaob selles protsessis lihtsalt kohaliku omavalitsuse luba.

Palju ühiskondlikku arutelu tekitab kindlasti see – ma vähemalt väga loodan, et tekitab –, et koosoleku korraldamist lubame alates 14. eluaastast. On väga oluline, et noored harjutaksid oma meelsust avaldama ja teadvustaksid, et koosolekuvabadus on nende põhiõigus. Praegune täiskasvanuks olemise nõue ei ole minu arust kuidagi kohane.

Meil on olnud väga positiivseid näiteid, kus noored on avaldanud meelsust näiteks keskkonnateemadel. See võiks olla nii, et noored saavad seda ise otsustada ega pea otsima mõnda täiskasvanut, kes nende eest asju ajaks.

Mõned nädalad tagasi keelas Viljandi linnavalitsus vikerkaarevärvilise suure lipu või kanga lahti rullimise. Kas selle seadusega muutub olukord nii, et tegelikult seda luba pole vaja?

Loomulikult oli see ka praegu loll otsus.

Aga kas see seadusmuudatus kaotab ära seaduslikud võimalused selliseid asju takistada?

Kohalikul omavalitsusel kaob jah ära võimalus piirata meelsuse avaldamist. Palun mitte segamini ajada, aga võtame hüpoteetilise näite, et soovitakse teha meeleavaldus, kus on tohutult palju lippe ja samal ajal ka tõrvikud. Sellisel juhul tuleb küll päästeametilt luba küsida ja päästeamet võib öelda, et tuulega on see ohtlik kombinatsioon ja ärge nii tehke.

Aga ta ei ütle, kas need lipud on vikerkaarevärvilised, punased, sinised, kollased või mis iganes muud värvi. Kordan veel kord üle: kõik inimeste elu ja turvalisusega seotud nõuded jäävad alles, kaob lihtsalt kohaliku omavalitsuse üldine nõusoleku andmine.