Kuna seadus ütleb, et asjatundjad paneb paika riigikogu kultuurikomisjon, siis pole mõtet polemiseerida, kas see määramine on poliitiline. Muidugi on ja on seda olnud igavesest ajast igavesti. Mida seal ironiseerida?

Liikmeid, kes kindlasti ei ole olnud ega ole ka praegu ringhäälingu tunnustatud asjatundjad, nagu nõuab seadus, on mitmeid. Pole varem nagu täheldanud, et sellest oleks ERR-il või mõnel praegusel uute kandidaatide kritiseerijail mingit probleemi olnud.

Näiteks Rain Tamm, Silva Tomingas, Andres Root. Keegi neist ei olnud ega ole meedia tunnustatud asjatundja. Ja ega Paavo Nõgenegi eriline meediaasjatundja pole. Kultuuriministeeriumis ja teatris töötamine selleks veel ei tee.

Kaks Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu kunagist liiget Katrin Saks ja Ela Tomson, kes valiti küll asjatundjatena, olid tegelikult vastavalt IRL-i ja SDE esindajad. Ka Mart Luik võiks samasse ritta kuuluda. On olnud ka nõukogu asjatundjatest liikmeid, kelle poliitiline kuuluvus on varjatud ja pole mõtet neid nimetada.

Kõik suuremad poliitseltskonnad on alati taotlenud ülekaalu ERR-i nõukogus. Ja mõni on olnud sellele ka väga lähedal, aga üldiselt on nõukogu siiski lähtunud seadustest, mis ei anna sellele väga palju võimalusi mõjutada asju sisuliselt. Seepärast on imekspandav, millise kirega Raul Rebane ründesõnu ritta seab ja asju äärmiselt kitsa mätta otsast näeb.

Mis õigusega arutleb Rebane kellegi südametunnistuse üle, alavääristades Peeter Espaki ja Viktor Trasbergi kandidatuure, kui viimased pole sõna saanudki, saati siis veel ERR-i nõukogus liikmetena. Mis õigusega sildistab Rebane ka riigikogu liikmeid? Tema stiil on ebameeldiv ja lõtv: "mage liigutus", "poliitiline käkk" jne.

"Kraadiklaasi ostmine ei tee veel arstiks, teleka vaatamine ringhäälinguasjatundjaks. Aga valiti ikka, väga paljude hulgast, kes tõesti on profid", ütles Rebane, kinnitades sellega, et ta teab, kes olid ülejäänud kandidaadid. Seda teadmist ei tohiks tal aga olla, sest seadus ei luba neid nimesid avalikustada. Kui riigikogu kultuurikomisjon on seda teinud, siis hoopis see on taunitav.

"Enam isegi ei teeselda mingeid vaba ajakirjanduse põhimõtteid, nõukogu liikme eesmärk on kallutada." Vastava kommentaari tegi hoopis Jaak Madison. Aga omistada seda nõukogu liikmele, õigemini kandidaadile, see on ju selge sildistamine ja ka vale, sest ei ole ju kandidaadid veel liikmeteks saanud, aga juba Rebane teab, mida nad mõtlevad.

Ja juba ennustab Rebane: "Aga seda testitakse varsti, kui kultuurikomisjoni kandidaadid lähevad riigikogu suurde saali kinnitust saama ja siis saab selle südametunnistuse osas selgema pildi." Riigikogu on teatavasti oma otsustes vaba ja tundub, et just see Rebasele ei meeldi.

Ja siis veel pidev Eesti Ungariga võrdlemine ja viimase alavääristamine. "Seal mitte ainult ei istutud, vaid astuti väikeste sammudega õiguste piiramise teed, nii kaua kui vastu tuli Suur Vaikus. See on seal siiani. Kas me seda ka Eestis tahame?"

Esiteks on demokraatia Eestis eeskujuks paljudele riikidele ja keegi ei kavatse seda kõigutada. Ja Ungari kohta on isegi Euroopa komisjoni asepresident öelnud, et seal on asjad seaduspärased, kuigi seda pidevalt kontrollitakse.

21. aprillil ütles Euroopa Komisjoni asepresident Vera Jourova: "Siiani ei ole mul põhjust murelikkuseks, kuna Ungaris ei ole vastu võetud ühtegi seadust, mis oleks Euroopa Liidu õigusega vastuolus," kinnitas Euroopa Komisjoni väärtuste, läbipaistvuse ja õigusriikluse volinik Jourova pühapäeval Tšehhi televisioonile antud intervjuus. Kas Te olete kuulnud, et Ungaris on suur vaikus? Alles esines Ungari välisminister ETV saates.

Ja lõpuks teab Rebane, kui puhas on presidendi pesu: "Presidendile soovitus, kui see sviiter on alles, võiks selle puhtaks pesta ja valmis panna, varsti võib uuesti vaja minna."

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.