Olen juba üle keskea ning ehkki hindan õpetamisel ka elektroonilisi kanaleid, naudin tunduvalt rohkem siiski klassiruumis toimuvaid arutelusid. Nii olen praegust olukorda koolis võrrelnud isegi tühja kütusepaagiga autoga, aku pealt mõned funktsioonid toimivad, kuid päriselt masin ikkagi edasi ei liigu. Tean ka seda, et võrdlus on omajagu ülekohtune ja tunnistan oma piiratust, sest ka distantsõppel on võimalik saavutada suurepäraseid tulemusi.

Koolides, kus toimub perioodõpe, tuli distantsõppele enamasti üle minna poole perioodi pealt. Minu õppeainetes, usundiloos ja filosoofias, polnud see tegelikult väga raske, sest nii mõnigi usundiline teema toimib edukalt just individuaalse süvenemise kaudu.

Järgnevalt tahaksin rääkida ühest ülesandest, millele ma mõtlesin, kuid mida ma õpilastele pärast mõningast kaalumist siiski ei andud. Sellest otsusest lähtuvalt püüan leida ka mõningaid ettevaatlikke paralleele riigi tasandiga.

Nimelt tekkis mul mõte oma õpilased erinevate ülesannetega Tartu surnuaedadesse saata. Põhjuseid oli mitmeid, toon välja mõned kaalutlused.

Esiteks on Tartu kalmistud kultuurilooliselt ülimalt rikkad ja õpilastele ülesandeid koostada ei oleks raske. Neid saanuks siduda hauakividele ja ristidele kirjutatud tekstidega, Eesti ühiskonda ja kultuuri mõjutanud isikutega, hauaskulptuuridega, erinevate religioonide ja kirikute tavadega vms.

Teiseks on liikumine ja värske õhk vajalik ka karantiini ajal ja seda ülesannet oleks olnud üsna lihtsalt võimalik lõimida ajalooga, ühiskonnaõpetuse ja ehk ka kehalise kasvatusega.

Lisaks on tänapäeval surnute ja elavate maailmad lahku kasvanud, Imeliku ja Teele kombel kabeliaias jalutamas käiakse vähem, side eelnevate põlvkondadega võiks tugevam olla ning kavandatud ülesanne aitaks pisut täita ka seda tühimikku.

Otsustavamaks said aga vastuargumendid, mis tundusid mulle kaalukamad.

Näiteks on surnuaiad mulle ikka tundunud inspireerivad ja mõtteid tekitavad ning pigem helged paigad. Tean aga ka seda, et paljudele tekitavad need siiski hirmu ja süngust. Süngust ja hirmu pole aga praegusel viirusest tingitud äreval ajal meie eludesse lisada vaja.

Kirjeldatud meeleolu osaliseks hajutamiseks oleks muidugi võimalus esitada kavandatav ülesanne rühmatööna, kuid see tooks kaasa õpilaste lähikontakti, mis oleks 2+2 reegli rikkumine.

Kõige olulisem argument aga oli, et Eesti riik, Tartu linn ja paljud autoriteetsed autoriteedid meditsiini alal on andnud selge juhise võimalusel püsida kodus. Oma ülesandega töötaksin ma vastu linna ja riigi autoriteedile. Eriolukorra eduka toimimise aluseks ongi usaldus riigi, täpsemalt siis mulle eriolukorda juhtiva komisjoni ja vastavate linnade ning valdade komisjonide vastu.

Loomulikult ei saa see olla pime usaldus, esmatähtis on, et komisjon kuulaks meditsiini autoriteete ja teeks nende argumentidele tuginedes adekvaatseid otsuseid. Komisjoni autoriteeti seevastu võivad kõigutada väikeste punktivõitude otsimine sealt, kus seda teha ei tohiks.

Tõenäoliselt jäävad lõplikult minevikku küündimatud ja bravuurikad ütlused, mis kutsusid üles viirusele hanerasvaga vastu astuma. Hea toon pole aga ka ministrite vaheline võistlus selles, kes suudab ennem ja mõjukamalt öelda, et eriolukord pikeneb. Tabavalt kutsus riigikogu pikaaegne esimees Eiki Nestor Facebookis ministreid korrale: "Edvistada jõuate siis, kui eriolukord otsa saab!"

Edvistamine on siiski üsna väike patt, tunduvalt probleemsem on mõne põhimõttelise otsuse eriolukorra varjus läbisurumine ja ka neid näiteid kahjuks on: sissemaksete peatamine pensioni teise sambasse, investeering õlitehasesse, äpardunud katse anda lõpueksamite korraldus ka pärast eriolukorda pelgalt valitsuse kätte.

Kuulun ise nende hulka, kelle arvates pole põhikooli ega gümnaasiumi eksamite süsteem ideaalne, kuid muutused haridusalal peavad toimuma avalikult ja kaasatult, mitte eriolukorra varjus.

Eelnevatest märkustest hoolimata tundub mulle, et usaldus valitsuse eriolukorra komisjoni vastu püsib. Sama tunnen ka Tartu linnas ning õpilastele kodust välja viivaid ülesandeid ei anna.