Astrid Asi ja Liina Naaber–Kivisoo: virtuaalkohtu argipäevast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Astrid Asi ja Liina Naaber–Kivisoo
Astrid Asi ja Liina Naaber–Kivisoo Autor/allikas: Erakogu

Astrid Asi ja Liina Naaber-Kivisoo Viru maakohtust kirjeldavad virtuaalkohtu argipäeva ehk elu ja tööd hiljuti lõppenud eriolukorra ajal.

Viru maakohus lahendas kahekuise eriolukorra ajal rohkem kohtuasju, kui uusi sisse tuli. See sai võimalikuks tänu sellele, et kaugtöö oli normaalsus juba varem, IT-probleemide lahendamiseks leiti piisavalt kannatlikkust ning ümberlülitumine virtuaalistungitele toimus üleöö. Samal ajal tuleb tunnistada, et inimlikust kontaktist ja vaid saalis kogetavast menetlusosaliste kehakeele tunnetusest tundsime puudust.

Eriolukorras liikumispiirangute kehtestamise järel sattusime silmitsi küsimusega, kas kohus on koht või teenus. Isekeskis olime seda diskussiooni abstraktsel tasandil korduvalt pidanud. Kuid nüüd polnud tegemist enam akadeemilise aruteluga, vaid riigi toimimise seisukohalt põhimõttelise otsustuskohaga.

Kuivõrd õigusemõistmise korrakohane toimimine on ühiskonna üldistes huvides ükskõik millises olukorras, näiteks ka sõja ajal, otsustasime eriolukorra tegevuskava koostades lähtuda põhimõttest, et kohus töötab ja täidab kõiki seadusest tulenevaid ülesandeid nii palju, kui olukord vähegi võimaldab, seadmata sealjuures põhjendamatult ohtu kohtuteenistujate ja menetlusosaliste tervist.

Otsustasime riskide vältimise ja õigusemõistmise jätkamise vajaduse vahelise tasakaalu leidmiseks rakendada kõiki meie kasutuses olevaid lahendusi, mis ei eelda inimeste füüsilist ilmumist kohtumajja, või vältimatul juhul hoiduma lähikontaktist.

Kohus menetleb iga päev eri liiki asju. Paljud neist kirjalikus menetluses, paljud nõuavad kohtuistungi pidamist ja isikutega vahetut suhtlemist. Mõned neist kiireloomulisemad kui teised. Sealjuures peab kohus mitmetel juhtudel isikute põhiõiguste tagamiseks langetama otsustusi 48 tunni jooksul, ja seda sõltumata ilmast või kohtumaja, elektri ja interneti olemasolust. Kohus ei saa valida, milliseid vaidlusi lahendab ja milliseid mitte.

Otsustus tuleb teha iga pöördumise ja süüdistuse osas ning seda seaduses sätestatud ajaraamistikus. Nii et ikkagi teenus.

Digitaalsed materjalid soosisid kaugtööd

Menetlusosaliste jaoks on peamine efektiivne menetlus ja kvaliteetne kohtulahend. Võimalus olla ärakuulatud ning kuulata kohtu otsustust uhkes ja väärikas sammastega kohtumajas on selle kõrval teisejärguline.

Loomulikult on teatav rituaalsus oluline, kuid see ei peaks olema eesmärk omaette. Esmatähtis on õigusemõistmise sisuline tegevus. Kui kena sammastega maja kasutamine on parasjagu piiratud, ei ole põhjust õigusemõistmist seisma panna. Seda enam, kui on olemas hõlpsasti rakendatavad alternatiivsed (virtuaalsed) asukohad, mis võimaldavad kohtupidamist jätkata.

Arvestades meie riigi ja justiitssüsteemi pingutusi erinevate digilahenduste loomisel ning Viru maakohtu töötajate varasemat laialdast kaugtöö kogemust, oli eriolukorras töö tagamiseks vaja eeskätt meie inimesi, lisaks elektrit, internetti, kaameratega arvuteid, kamaluga kannatlikkust ja mis eriti oluline ­– tahtmist. Võimalus kasutada aeg-ajalt ka kohtumaja ja avada mõne pabertoimiku kaaned, oli boonuseks. Kõik muu oli korraldamise küsimus.

Viru maakohtu menetluses olevate kohtuasjade materjalid on enamjaolt digitaalsel kujul, mistõttu said kohtu töötajad takistusteta jätkata kaugtööd. Erilahendusi pidime otsima vaid üksikute menetlusliikide osas, mis ei moodusta rohkem kui mõned protsendid kogumahust. Infosüsteemide kasutamine võimaldas kohtul jätkata menetluse kirjalikku osa nii, et osalised tundnud varasemaga võrreldes kohtu töös mingeid märkimisväärseid erinevusi.

Märksõnadeks tahe ja kannatlikkus

Peamiseks väljakutseks sai kohtuistungite korraldamine, mis seni toimusid peamiselt kohtumajas ning aeg-ajalt kaasati üksikuid menetlusosalisi videokõnega. Eriolukorra tegevuskava üldine soovitus oli lükata istungeid edasi vaid äärmisel vajadusel.

Mingi osa istungitest lükkub paratamatult alati edasi, olgu eriolukord või mitte. Lisaks tingis eriolukord piirangud hooldekodudes ning vanglates olevate menetlusosalistega istungite pidamisel.

Vältimaks inimeste asjatut liikumist püüdsime võimalikult palju istungeid viia kohturuumist virtuaalruumi. Otsisime lahendusi virtuaalistungite pidamiseks nii, et iga osaline (sh kohtuteenistujad) saaks olla seal, kus ta parasjagu on, ega peaks kohtumajja ilmumise pärast enda ega teiste tervisega riskima.

Juba enne eriolukorra väljakuulutamist, kui oli selge, et inimeste liigne ringiliikumine ei too midagi head, katsetasime oma meeskonnaga nii varasemalt proovitud kui ka Riigi Infosüsteemide Keskuse poolt meie kasutusse antud uusi videokõnede lahendusi. Õppisime ise ja õpetasime teisi. Meie kohtuistungi sekretäridest said üleöö IKT-nõustajad.

Uute tehniliste lahenduste rakendamine kipub algul minema üle kivide ja kändude. Nii ka seekord. Ilmnes erinevaid tõrkeid nii tark- kui riistvaras, mida raamis ajavaru nappus. Kriisi puhkedes oli ju kõigil vaja IT-spetsialistide abi füüsilise ja virtuaalse maailma vahel oleva lõhe kaotamisel.

Seetõttu sai peamiseks soovituseks: varuge kannatust! Videokõned katkevad, virtuaalruumid on ülekoormatud, mõnikord keeldub mikrofon või kaamera koostööst, aeg-ajalt katkeb netiühendus. Iga päev õppisime uusi nõkse, kuidas takistusi ületada.

Paralleelselt tehti pidevalt tööd tehniliste lahenduste töökindluse ja kasutajasõbralikkuse parandamise nimel. Kuigi süsteemid on ka täna kaugel ideaalsest, on siiski hea, et meil need olemas on. Kahtlemata saime hindamatu õppetunni, millistele arendustegevustele peab tavaolukorda naastes tähelepanu suunama.

Hoolimata tõrgetest sai juba 17. märtsil peetud esimene täielikult virtuaalne kohtuistung. Sama istungiga kõrvaldasime ka kahtluse, et kohus asub virtuaalruumis avalikkuse eest varjatult istungeid pidama – virtuaalruumi istung oli avalik kohtuistung, kus viibisid pealtvaatajatena tehnilist tuge pakkuvad RIK-i töötajad.

Ühtlasi lõime kohtumajadesse võimaluse, kus pealtvaatajad said võimaluse jälgida virtuaalistungeid kohturuumides oleva arvuti taga.

Kõik need tehnilised lahendused ja meie inimeste valmisolek takistusi ületada ning lahendusi otsida, aitasid kaasa, et kohtu töö ei jäänud hetkekski seisma. Märtsis ja aprillis lahendasime nii tsiviil- kui ka süüteoasju rohkem kui neid kohtusse juurde tuli (kohtusse laekus kokku 1471 kohtuasja, lahendati 1533).

Esimese pooleteise kuuga pidasime ligi 500 kohtuistungit, neist 116 täielikult virtuaalset istungit ning 241 istungit, kus vähemalt üks osapooltest osales videos. Planeeritud kohtuistungitest lükati edasi alla 30 protsendi.

Kohtupidamine kodukabinetist

Kui eelnev kirjeldas kohtu toimimist eriolukorras üldises plaanis, kiikame korraks ka virtuaalkohtuniku ühte argipäeva.

*

Hommikud on nagu hommikud ikka – lapsed üles, riidesse, sööma, kuid selle asemel, et ühte kooli ja teist lasteaeda saata, saab kohe kabineti ukse kinni tõmmata ja tööga pihta hakata. Lapsed on tublid ja saavad vähemalt mõnda aega ise hakkama.

Arvuti tööle, sisenen Kohtute Infosüsteemi (programm, kus on kõik kohtuasjad elektrooniliselt olemas) ja uurin, kas öö jooksul on menetlusosalised dokumente saatnud. Sorteerin dokumendid ning võtan Skype'is ühendust sekretäriga, kes on oma päeva alustanud Narvas. Palun dokumendid vajalikele isikutele edasi saata.

Kiire pilk kalendrisse – määratud on kolm istungit ja lisaks sellele on vajalik välja kuulutada üks otsus. Enne istungi alustamist on vajalik arutada veel saabunud hagi tagamise määruse tegemise detaile kohtujuristiga, kes hakkab määruse projekti koostama. Tema asub Jõhvis. Kirjutame Skype'is ja helistame ka korra, kuna jutt läheb pikemaks.

Ongi aeg esimeseks istungiks. Avan toimiku digitoimiku keskkonnas (elektrooniline toimik, kus on kõik dokumendid). Tegemist on suhtluskorra määramise istungiga ning osalejaid on palju – lapse vanemad ja nende esindajad, kohaliku omavalitsuse esindaja, lapsele määratud advokaat ning tõlk.

Sekretär annab märku, et enamik inimesi on virtuaalses koosolekuruumis kohal. Sisenen ka süsteemi. Puudu on ühe vanema valitud esindaja, kellele sekretär just parajasti õpetussõnu jagab, kuidas täpselt sisenema peab.

Olenemata korduvatest katsetustest ei ole sisenemine võimalik. Teised isikud on sunnitud ootama – kes vaatab aknast välja ja kes loeb raamatut. Ühe osalise kass tuleb uurima, mis ekraanil toimub ja lisab muidu veidi pingelisse olukorda veidi kergust. Sekretär ja esindaja on jõudnud selleni, et parem on esindajal minna oma esindatava juurde ja olla ühe arvuti taga.

Õnneks on vahemaa väike ja viie minuti pärast saame alustada. Ootamine kestis ligi pool tundi. Istung läheb tehnoloogiliste apsudeta, kuid väga suure emotsionaalse pingega – tundub, et parem on, et me ühes ruumis ei ole. Erimeelsused on suured ja inimesed emotsionaalsed.

Samal ajal on näha, et vahetu kontakti puudumine taltsutab menetlusosaliste tundeid. Kohtunikuna tunnen puudust sellest, et mul puudub võimalus inimest saalis tunnetada ja ehk ka tema kehakeelt lugeda.

Kell on saanud 12 ja minu päris ruumis hakkab sahinaid kostuma. E-kooli mured vajavad lahendamist ning ka kõhud on tühjaks läinud. Ühe käega sööki segades püüan teise käega viimast õppetükki ära saata aidata. Ühtlasi on vaja ka väike pusle kokku panna. Lõuna läbi ja sulgun jälle kabinetti, lootes, et suurem laps aitab väiksemal järgnevaid tunde mööda saata. Abikaasal algab terve pärastlõuna kestev telefonikonverents.

Kell 13 hakkab uus istung. Sel korral on tegemist elatise küsimusega – isa on videosillaga ühenduses vanglast, ema istub kohtusaalis ja ka tõlk ning sekretär on sel korral kohtusaalis. Mina liitun Skype'i kaudu. Kõik muu on ühendusega hästi, aga millegi pärast on mind väga vaikselt kuulda, panen eraldi mikrofoni ja vajutan helitugevuse põhja – läheb paremaks.

Mul on eesmärgiks, et pooled sõlmiksid kokkuleppe. Oma kirjalikes dokumentides on nad selleks valmisolekut avaldanud, aga detailides tuleb veel kokkuleppele saada. Selgitan olukorda ja õiguslikku raamistikku, püüan aru saada, milline võiks olla võimaliku kokkuleppe piirid ja pakun mingid summad välja. Veel veidi selgitusi ja lõpuks on mõlemad pooled nõus. Tänan kõiki koostöö eest ja olen rõõmus, et sai sõlmitud kõiki rahuldav kokkulepe.

Nii, nüüd on aeg lugeda läbi kohtuotsuse projekt ja hagi tagamise määruse projekt. Vahepeal on vajalik veel teha lülitus isiklikku ellu – suunata üks laps multikaid vaatama ja teine virtuaalsesse balletitundi.

Võtan lastelt lubaduse, et nad lähevad peale trenni õue mängima ja sukeldun kirjalikku menetlusse. Kohtuotsus on õnneks juba valmis ja vajab ainult lihvimist ja üle lugemist. Saan selle allkirjastatud ning hakkan tegema hagi tagamise määrust. Kohtujurist on koostanud väga hea ja põhjaliku projekti, teen vaid paar parandust ja allkirjastan ka selle. Kuulatan teisest toast kostuvat vaikust ja mõistan, et lapsed on koos abikaasaga õue läinud.

Enne viimast istungit on aega veel üle vaadata päeva jooksul saabunud kirjad ja dokumendid. Palun sekretäril korraldada ka nende edastamise ja ongi kell juba 16. Aeg viimaseks istungiks. Sellel korral oleme kõik videoruumis, aga kuna hagejal ei olnud kodus arvutit, siis oli ta tulnud kohtumajja ja sekretär oli talle arvuti pannud valmis kohtusaali. Sekretär ise viibib oma kabinetis ja kostja oma kodus.

Kõik töötab ja saame alustada. Tegemist on eelistungiga laenulepingu küsimuses, lahendame poolte esitatud taotlusi ja selgitame olukorda. Püüan pooli suunata kokkulepet sõlmima, kuid kahjuks see valmisolek hetkel puudub. Lepime kokku uutes tähtaegades ning määrame aja uueks istungiks.

Kell on 17. Valmistan lastele kerge snäki ja loen veel läbi päeva jooksul tulnud dokumendid. Mõtlen läbi järgmise päeva plaani ja lepin kohtujuristiga kokku tema järgnevad ülesanded.

Kell 18 muutub kabinett spordisaaliks ja algab virtuaalne tantsutund.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: