Valgevenesse üsna piiri lähedale, sisuliselt Vilniuse külje alla ehitatud ja peagi tööle hakkav 2,4 gigavatise elektrivõimsusega, kahe VVER-1200 reaktoriga Astravetsi tuumajaam võimaldaks katta suure osa nii Valgevene kui ka Leedu elektrienergia tarbimisest.

Ometi on Leedu, mille enda Ignalina tuumajaam EL-iga liitumise eeltingimusena suleti, selgelt Valgevene tuumajaama ja seal toodetud elektri riiki lubamise vastu, hoolimata tõsisest ja üha süvenevast energiadefitsiidist.

Reaktoritehnoloogia

Esmapilgul võib tunduda, et probleem on Astravetsis kasutatavas reaktoritehnoloogias. VVER-tüüpi reaktoreid on maailmas kasutusel ligikaudu 70. Esimesena jõudis seeriatootmisesse 440-megavatine reaktor, mida kasutatakse näiteks Sloveenias, Ungaris, Soomes ja mujal. 1980. aastatel lisandus VVER-1000 ja sellel sajandil VVER-1200.

Numbrid näitavad elektrilist võimsust megavattides ja viimased neist on samas suurusjärgus Eesti riigi tarbimisega. VVER-reaktorit on pidevalt nii efektiivsuse kui ka ohutuse osas edasi arendatud ning algsest I põlvkonna tehnoloogiast on mitmete edasiarenduste tulemusel jõutud tehnoloogiani, mis vastab rahvusvahelistele III+ põlvkonna standarditele.

Selleks on lisatud hulgaliselt passiivseid ohutussüsteeme, nagu topelt kaitsekestad, üledimensioneeritud jahutusvee mahutid, dubleeritud pumbad ja soojusvahetid - kõik selleks, et välistada ohtlike ainete levikut väljapoole reaktorikesta ka kõige tõsisema õnnetuse ehk reaktorituuma sulamise korral.

Ei ole ka asi lihtsalt VVER-reaktori või üleüldse tuumaenergia üldises avalikus kuvandis. Sama reaktoritehnoloogia on kasutusel näiteks Ukrainas, kus korraldati hiljuti küsitlus, kas riik peaks tuumaenergiast loobuma või mitte.

Hoolimata sellest, et absoluutselt kõik Ukrainas kasutatavatest 15 reaktorist on VVER-tüüpi, mõni uuemas, mõni vanemas konfiguratsioonis, ning vaatamata Ukraina rahva mällu igavese templi löönud Tšornobõlist, vastas 70 protsenti küsitletutest, et Ukraina ei peaks tuumaenergiast loobuma. See näitab, et mõistlikult ja hoolsalt käitades ei tekita tuumaenergia kasutusprobleeme, mis võiks mõjutada avalikku arvamust.

Soomes töötab näiteks kaks VVER-440 reaktorit Loviisa tuumajaamas elektrilise koguvõimsusega 1014 megavatti. Lisaks käivad eeltööd VVER-1200 ehitamise jaoks Põhja-Soomes Hanhikivi-1 tuumajaamas.

Julgeolekurisk

Niisiis peab põhjus Leedu skepsises seisnema milleski muus kui pelgalt kasutatavas reaktoritehnoloogias. Tuumaenergeetikal on omad tugevad plussid süsinikheitmevaba elektrienergia tootmisel ja seeläbi kliimamuutustega võitlemisel, aga nagu igal energiatootmise liigil, on ka sellel omad miinused.

Astravetsi tuumajaama puhul polegi selleks niivõrd tuumajaam ise, vaid asjaolu, et see asub Valgevenes ja põhineb Venemaa tehnoloogial ja oskusteabel. See tähendab, et kui Leedu ostaks elektrit Astravetsist, seoks ta oma energiajulgeoleku halvimal juhul otseselt Venemaa otsustega, kas ja millistel tingimustel Leedus tuled põlema jäävad. Energia on üks Venemaa mõjuvõimu ekspordiartikleid Euroopa suunal ning sellega sidumine Euroopa Liidu riikidele selge julgeolekurisk.

Rahvusvaheline aatomienergia agentuur (IAEA) on teostanud mitmeid missioone jälgimaks hoolikalt Valgevene tuumaprogrammi arengut ning on leidnud, et mitmed jaamas kasutusele võetud ohutustehnilised lahendused on väga head ja sobivad eeskujuks ka teistele tuumaenergiat juurutavatele riikidele, seega ohutustehniliselt probleem puudub.

Samal ajal on IAEA järjepidevalt rõhutanud sõltumatu regulaatori tagamist kui üht tuumaenergeetika ohutuse nurgakivi. Viimasel hoiavad regulaarselt silma peal rahvusvahelised tuumaohutuse organisatsioonid, kuid Leedut see seni rahuldanud ei ole.

Seega lähtub Leedu Astravetsi-mure ennekõike pragmaatilisest tõdemusest, et Valgevene ja Venemaa ühiskonnakorraldus ja poliitiline mudel lihtsalt ei tekita piisavalt usaldust, et niisugust tuumajaama suudetakse hoida vaba poliitilisest survestamisest ja käitada naaberriike ohustamata.

Tuumaenergeetika, nagu iga tehnoloogia, kätkeb endas mitmeid ohte. Enamasti on ohud tehnilised ja tekitavad majanduslikke riske jaama operaatorile. Nende maandamiseks on aga olemas tehnilised lahendused, mis on läbi tuumaenergia ajaloo end tõestanud. Mündi teisel küljel on aga inimesed, kes tehnilisi nõudeid tugeva ohutuskultuuriga jõustama peavad, lähtudes rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglitest, mitte poliitilistest suunistest.

Kuigi inimese rolli on tuumaenergia tootmisel aastakümnete jooksul pidevalt vähendatud, seda ka VVER-reaktorites, on see siiski olemas. Praegu ja tulevikus ehitatavate reaktorite puhul on aga reaktori tööprotsessid niivõrd automatiseeritud, et tavaolukorras pole inimesel vajadust sekkuda. Ka intsidentide ja isegi õnnetuste puhul võimaldavad tööstusstandardiks saanud passiivsed ohutussüsteemid inimesel kõrvaltvaatajaks jääda kuniks reaktor seiskub.

Töö selles suunas käib pidevalt edasi. On lähema aastakümne küsimus, et uuendused reaktoritehnoloogias, mis ei eelda ega võimaldagi inimese sekkumist füüsikalistesse protsessidesse kogu reaktori eluea jooksul, laseksid isegi Valgevenel ja Venemaal tulevikus toota puhast elektrienergiat ilma naabreid hirmutamata.