Siim Kallas: Euroopa raha jagamisel kopikate lugemine ajab mind iiveldama ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Siim Kallas
Siim Kallas Autor/allikas: Erik Peinar/riigikogu kantselei

Riigikogu asespiiker Siim Kallas leiab, et Nordicale 30 miljoni euro andmine pole mõistlik. Riik peaks omandama osaluse mõnes meie piirkonna suuremas lennuettevõttes, et tagada Tallinnast otselendude jätkumine. Samuti on Kallase sõnul euroliidu ühislaenus sisuliselt kokku lepitud ning teda ajab eestlaste valmidus euroeelarvest kopikaid lugeda iiveldama.

Kallas (Reformierakond) kritiseeris pikas intervjuus Indrek Kiislerile ka teravalt Euroopa Komisjoni, mille tegevus oli tema sõnul nõrk: üks nõrkuse põhjus peitub ka mitme komisjoni voliniku meelekibeduses, sest nad ise ei pääsenud Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale.

Euroliidu liikmesriikide valitsused on avanud tohutud rahakraanid riigiabile, näiteks lennufirmad ujutatakse riigitoetustega üle. Saksamaa valitsus annab Lufthansale 9 miljardit eurot, meie valitsus annab imepisikesele Nordicale 30 miljonit. Kas neid toetusi saab kuidagimoodi omavahel ka võrrelda? Kuidas vältida ohtu, et suured ja rikkamad riigid panevad oma firmade toetuseks välja kordades suuremaid summasid?

Tegelikult on selline riigiabi Euroopa Liidu aluspõhimõtete vastane. Konkurentsipoliitika on täielikult Euroopa Liidu pädevuses. 2020. aasta situatsioon aga ongi ebatavaline, tegemist on sisuliselt loodusõnnetusega. Aga hiigelsummad Lufthansale või Air France'ile muudavad lennundusturul näiteks Ryanairi tegutsemise mõttetuks. Ma ei oska öelda, kas säärasele asjale on üldse võimalik anda tagasikäiku.

Olukord on väga murettekitav. 1994. aastast on sisuliselt, kuigi mõne erandiga, euroliidu sisemine lennundusturg vaba, nüüd on konkurentsiolukord täielikult muutunud. Meil saab olema vähem lende, marsuute ja tšarterlende. Esialgu tulevad lennufirmad turule hästi madalate hindadega, et saada reisijad tagasi. Eksperdid ütlevad et lennundus taastub kõige varem 2022-23, sinna on veel palju aega. Praegu mõjutab turgu ka üliodav lennukikütuse hind, sest valitseb ülepakkumine. Lisaks pole enam vaja nii palju lennukeid, firmad ei telli uusi õhusõidukeid ja lennukitehased jäävad seisma, see toob kaaasa tootjariikides uue töötuselaine.

Eesti lennuühendused on niigi kehvad , väiksemate lennufirmade ellujäämisvõimalused on pehmelt öeldes ka keerulisemad. Meil saab ka olema oluliselt vähem lende.

Kas praeguses olukorras tuleks meil teha niiöelda rehepappi , meil tuleks lihtsalt pumbata Nordicasse raha juurde, et tekitada kodumaisele lennufirmale korralik rahaline padi alla? Või Euroopa Komisjon ikka jälgib, mis tegelikult toimub?

Oletatavasti ikka jälgib, vähemalt enne kriisi jälgis väga teraselt. Need asutused on ju endiselt alles. Aga vaatame nüüd teineteisele otsa ja küsime: kas me ikka maksumaksjana oleme valmis panema Nordicasse? Ei maksa unustada , et see on meie raha, Eesti kodanike raha. Mina ütlen täiesti kindlat: mina ei ole valmis Nordicat toetama!

Miks te ei ole?

Nende ärimudel on küsitav, mina toetan seda vana ideed, et Balti riikidel oleks üks lennufirma. Suurtel tegijatel on meeletud eelised. Üks Air Baltic kolmele riigile oleks mõistlik idee. Nordica juht ütleb , et praegu jätkub sellest rahast kuni järgmise suveni. Mis saab aga edasi? Kus on ärimudel, millega nad kavatsevad kasumisse jõuda?

Siin Eestis on üks lihtne tõsiasi: meil ei jätku reisijaid, et täita korralikke ja mugavaid lennukeid. Pole võimalik täita kõiki liine ja sihtkohti, näiteks ei ole võimalik kunagi lennata meilt otse Ameerikasse. See on võimalik vaid võimsa subsiidiumi korral.

Põhjamaad tegid kolme peale ühise lennukompanii SAS, see vaagub ka hinge, tuleb tunnistada. Aga ikkagi tuleb küsida, kui sel aastal Nordicasse 30 miljonit, järgmisel 20 miljonit, mis saab edasi?

Kas see 30 miljonit oleks pidanud minema hoopis osaluse omandamiseks Air Balticus? Eesti riik oleks pidanud ostma osa Läti riiklikust lennukompaniist nõudmisega, et nad lendaksid otse Tallinnast?

Sama mudel on SAS-il. SAS on sisuliselt ainult valitsuste osalusega lennuettevõte. Ma tean, et kunagi kaaluti valitsuses väga tõsiselt ka meie ühinemist SAS-iga, kuid SAS ise ei tahtnud eestlasi osanikuks. Muidugi peab osalusega kaasnema ka kokkulepe, et Tallinnast teatud regulaarsusega ikka lennatakse. Samamoodi võib ju leppida kokku Lufthansaga. Lufthansa konsortsiumis on ju mitu lennukompaniid: Austrian Airlines, Swiss, Eurowings. Austrian Airlines otsustas ühineda Lufthansaga ja lendab praegu väga korralike lennukitega. Suur kompott on mitmekesisem, jäin ükskord Nizzas Nordicaga hätta, sest lend lihtsalt tühistati ja pääsesime liikuma alles järgmisel päeval. Suur lennufirma suudab aga tavaliselt saata varulennuki lihtsamalt kohale.

Siim Kallas Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Puudutasite Ryanairi, mis on Eesti jaoks väga oluline ühenduste pakkuja. Kas Ryanair on hea näide, et liiga suureks kasvanud firmat ei suuda väike Iirimaa rahastada?

Ryanair on Euroopa suurim lennufirma, mis on puhtalt eraettevõte. Ryanair tahtis osta Iiri rahvuslikku lennukompaniid Air Lingust, Iiri valitsus oli sellele aga kategooriliselt vastu. Ma olen ükskord selle lennufirma lennukiga lennanud ja ütlen ausalt, et enam ei lenda mitte kunagi, kõik seal oli niivõrd kehv! Iiri valitsus pole Ryanairi kunagi käsitlenud kui rahvuslikku firmat, pigem on need omavahelised suhted pingelised, nii et raha sinna valitsuselt ei tule.

Kui vaadata lennunduse pidevaid tagasilööke nii majanduskriiside ajal kui ka loodusõnnetuste ajal, meenutagem Islandi vulkaanipurset või koroonaviirust, kas siis valitsuse abikäe olemasolu teeb riiklikud lennufirmad jätkusuutlikumaks?

Riiklikud ettevõtted pole nii innovaatilised ja konkurentsivõimelised kui erafirmad. Tuhakriisi ajal oli lahendus vastupidine, riigid keelasid lendamise, Euroopa Komisjon aga andis vastutuse lennufirmadele ja lendamine varsti jätkus. Pigem tuleks iseseisvust ja otsustamist laiendada.

Nordica äriplaan ootab endiselt kinnitamist ja 30 miljonit pole ka veel lennufirma arvele kantud. Teie üleskutse majandusminister Taavi Aasale oleks järele mõelda ja kaaluda pigem osaluse soetamist mõnes suuremas lennuettevõttes? Me räägime siis Finnairist, SAS-ist, Lufthansast või Air Balticust. Need on ettevõtted, kes meie piirkonnas kanda on kinnitanud.

Valitsus on oma otsuse teinud ja Nordicat hoitakse vähemalt mõnda aega elus. Vaevalt seal keegi minu soovitusi kuulab…

Endise Euroopa Komisjoni transpordivoliniku soovitusi võiks ju kuulata?

Olen praegu opositsionäär. Minevik ei etenda poliitikas erilist rolli. Kuna minu ettepanek on praeguse opositsiooni ettepanek, siis seda kindlasti kuulda ei võeta. Aga muidugi oleks mõistlik neid võimalusi uurida.

Kuidas me edasi talitame aastal 2022-23? Me ei tea, kuidas Finnair ja SAS praegusest olukorrast välja rabelevad, kuid kaaluda tuleks mõne konsortsiumiga ühinemist. Meie lendamine jääb kiduraks nagunii, sest meid ei ole piisavalt palju. Aga see probleem on kõikides Läänemereäärsetes riikides, liitumine pakuks paindlikkust kasvõi lendude asendamise osas.

Eestlaste jaoks tuleb mängu ka oluline rahvuslik komponent: me nagu ei tahaks, et meie turuvalitsejad oleksid soomlased või hoidku jumal, lätlased! Uhkem oleks olla osa Lufthansast või SAS-ist?

See on emotsioon.

Poliitikas tuleb emotsioonidega arvestada…

Jah, tuleb, ja väga tõsiselt. Sellest emotsioonist tuleks üle olla, aga Lufthansa-suguse ettevõttega on teine häda, me nimelt poleks nendega ühe laua taga võrdne partner. Meie Nordica ei ole Swiss ega Austrian Airlines.

Aga emotsioone selles küsimuses ei tohi tõesti alahinnata, ikka kuuleme, et kes need soomlased ja lätlased õige on? Eesti on ju maailma naba.

Siim Kallas Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Jätame lennunduse teema ja läheme tegelikult põhimõttelisema küsimuse juurde. Euroopa Komisjoni pakutud ühislaen, mida tagatakse ühiselt ja makstakse tagasi euroliidu eelarvest, kas see laen tuleb?

Ma detaile ei tea, kuid senise kogemuse põhjalt võin öelda et see tuleb. Komisjon ei oleks sellise suure asjaga tulnud välja ehku peale, eriti nii palju kirgi kütva ettepanekuga. Ma arvan, et enne seda peeti väga pikki ja tõsiseid konsultatsioone. Kõnelusi on peetud nii Saksamaa kui ka Prantsusmaa, kindlasti ka niinimetatud kitside riikidega. Komisjon ei tuleks välja ettepanekuga, mis võiks täielikult läbi kukkuda. Me ei tea detaile ja detailides peitub saatan, aga ma usun, et tegelikult on ka need läbi mõeldud ja arutatud.

Ma toon näite: juba on hakatud pahandama ühiste maksude teemal, näiteks plastimaksu teemal. Siis lahendus tulebki nii: ühist maksu ei tule, las see valdkond jääb liikmesriikidele, kuid suurendatakse lihtsalt euroliidu osamakseid. Suurendatakse rahvuslikku panust ja küsimus lahendatakse läbi selle, muudetakse mõningaid reegleid ja ühislaen tuleb!

Tuleb kindlasti rõhutada, et see pole raamatupidamislik küsimus, vaid puhtalt poliitiline otsus. Euroopa Liidus lahendatakse küsimused läbirääkimiste laua taga ja lõpuks tehakse ikkagi otsus. See juhtub ka selle kriisi menetlemisel. Minu jaoks oli kõige valusam, et kriisi alguses ei suudetud ära hoida piiride sulgemist, eriti kaubavedudele. Komisjoni reaktsioon sellele oli täiesti olematu. See on tegelikult puhas rikkumismenetluse juhtum, kohe oleks pidanud neid riike karistama, minema kasvõi Euroopa Kohtusse.

Euroopa Liidu liikmesriikide rahalised võimalused on tegelikult tohutud, Euroopa Komisjon lubas eelmise rahanduskriisi ajal (2008-2009) anda riigiabi kokku 4,3 triljonit eurot, tegelikult anti vähem. Ka põgenikekriisi ajal jagati miljardeid Türgile, et Ankara mängiks meiega sama mängu. Selliste otsuste taga ongi eelkõige poliitiline tahe.

Ma toon veel ühe näite. Kreekas oli rahanduskriis 2015, toona oli tugev arvamus, et laseme Kreekal minna. Ka mina olin sel seisukohal, et mingu, ja alustagu isemajandava Kreeka ehitamist. Ka enamik mõjukaid Saksa otsustajaid jagasid seda seisukohta, kuid kantsler Angela Merkel arvas teisti. Tema seisukoht oli, et kui kreeklased ise vähegi tahavad end päästa, siis aitame nad välja. Ja päästetigi! Kommunistide valitsus tegi kõik nõutavad reformid ära ja maksis selle eest võimu kaotusega.

Kreeka on väike majandus, seal on veidi üle kümne miljoni inimese. Itaalias elab aga ligi 60 miljonit. Mõned kardavad, et juhul, kui suured lõunapoolsed liikmesriigid võtaksid võlakoormuse ohjeldamiseks kasutusele rahvuslikud valuutad, siis Euroopa Liit variseb kokku?

Euroopa Liidul on omavahelisi sidemeid sadu, ja see ühendus on kasvanud ilma ühise rahata. See ei oleks katastroof, aga seda ei juhtu. Euroopa Liidu olemasolu küsimuse otsustavad lõpuks sakslased. Oletame, et probleemi lahendus oleks Itaalia jaoks omale rahale üleminek. Kreeka puhul oli see arvestus olemas ja Venemaal toimus see päriselt praktilises elus 1998. Toona tehti devalveerimise läbi oma rahvas kolm korda vaesemaks, see on see ainus väljapääs.

Itaalia peaks langetama rahakurssi nii, et see riik muutuks konkurentsivõimeliseks. See tähendab palkade ja pensionide langust, Kreeka kalkulatsioonides tähendas see kahekordset langetamist. Itaalastel on seega valik olemas.

Ja Itaalia puhul tuleb arvestada, et see on mitmekesine riik, see ei ole ainult Napoli ja selle laulukesed, ehk piirkond. kus pole kunagi midagi välja tulnud. Olemas on ka Euroopa üks kõige arenenumaid piirkondi Põhja-Itaalia, ja sealsed inimesed saavad aru, millega mängitakse ja kuhupoole suund hoida.

Seda teooriat te ei usu, et Angela Mergel soostus ühislaenamisega seepärast, et ta tegelikult teadis, et "kitsid riigid" eesotsas Hollandiga lasevad selle plaani nagunii põhja. See ei ole lihtsalt lõunaeurooplastele meeldida püüdmine?

Ma ei usu seda, see on väga ebaloogiline. See oleks koletu mainerisk.

Aga millega ta riskib? Ta ütleb, et Saksamaa pooldas, aga väiksed tigedad põhjapoolsed naabrid ei olnud nõus…

Ma ei usu seda. Ma arvan, et enne Merkeli avaldust ja komisjoni ettepanekut toimus hulk telefonikõnesid. Kui vaatate niinimetatud kitside riikide juhtide reaktsioone, näiteks Austria kantsler, Hollandi rahandusminister või Rootsi peaminister, siis nende reaktsioonid on olnud ettevaatlikud, tagasihoidlikud. Keegi pole neist öelnud, et minge, kus see ja teine.

Ma oletan, et see näitab, et neilt on saadud valmisolek asja arutada. Kindlasti pole saadud neilt heakskiitu, kuid nad on saadud läbirääkimiste laua taha, nii need asjad euroliidus käivadki, 27 vahel ongi keerukas kokku leppida. Kui Viktor Orban räägib, et see on vastuvõetamatu, siis tuletan meelde, et ta on raha saaja. Kui ta ei ühine, siis ta raha ei saa.

Siim Kallas. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Eesti poliitiliste jõudude reaktsioon on olnud ebalev, välja arvatud selgelt EKRE. EKRE puhul see on täiesti arusaadav. Aga panin tähele, et kriitikafanfaarid vaikisid paugupealt, kui selgus, et me saame ikka rohkem raha kui panustame. Hoobilt suurenev järgmise eelarveperioodi raha tõi vaikuse majja…

Me oleme alati olnud kopikalugejad. Ja see ajab mind iiveldama. Kas ikka saame kolm kopikat lisaks või ei saa?

Suurt pilti tuleb ka näha, oma huvide eest tuleb loomulikult seista, alati on seistud ja alati on ka saadud. Muuseas, väiksed liikmesriigid on saamise poole pealt olnud alati edukamad. Suured liikmesriigid on andnud rohkem, ka suhteliselt rohkem, mitte ainult absoluutarvudes. See ühislaenamine on poliitiline projekt, mille eesmärk on tulla sellest kriisist välja ühtse tervikuna. Samamoodi on EKRE vastuseis poliitiline, sest nende eesmärk ongi Eesti viia euroliidust välja. Iga pulk, mis on võimalik panna euroliidu kodaratesse, vastab nende poliitilisele eesmärgile. Ka nende jaoks ei ole see rahaline, vaid ikka poliitiline küsimus.

Seda ettepanekut tuunitakse kindlasti õige mitmel tippkohtumisel, seda ei suudeta kiiresti ühe raksuga vastu võtta. Me oleme selgelt eristaatuses riik, meil on teistega võrreldes olematu riigivõlg ja tegelikult saame laenu ise odavamalt. Mida Eesti peaminister Ülemkogul meile küsima peaks?

Aga mida me peaks tahtma?

Ma ei tea, ma küsin teilt. Kui oli Kreekale laenu andmine, siis Soome läks küsima tagatisteks endale Kreeka saari. Peaksime endale tagatisi küsima?

Soome näide pole hea, nad ei saanud saari tagatisteks. Ma ise asendasin rahandusvolinik Olli Rehni, kes tegi kodumaal valmiskampaaniat. Ütleme otse, Soome tegi ennast täiesti lolliks ja soomlased naerdi välja. Selliste tingimuste küsimine on sisepoliitiliseks tarbimiseks. Me peame endale eelkõige selgeks tegema, mille jaoks meil raha on vaja. On see piiri väljaehitamine, migratsiooni teema pole ju kuhugi kadunud, või on see hoopis haiglavõrk või veel midagi. Praktika näitab, et selge plaani olemasolu korral on suuremad võimalused raha saada. Aga milline on meie plaan? Seda ma ei tea.

Räägime Euroopa Komisjonist veel. Veoautode meeletult pikad järjekorrad euroliidu sisepiiridel tekkisid osaliselt komisjoni tegevusetusest. Kas selle põhjuseks on see, et komisjon on nõrk või, kasutades teie enda väljendit, "problemaatiline"?

Praegune komisjon on nõrk. Ma jõudsin enne koroonakriisi käia Brüsselis ja kohtuda oma endiste kolleegidega ja käia nii-öelda koridorides. Minu tagasiside ütles, et komisjon ei ole ühtne, seal on tugevad erimeelsused. Seal on inimesed, kes tahtsid ise komisjoni presidendiks saada. Ja on kibestunud.

Paraku peab tunnistama, et Kreenholmi manufaktuuri looja järeltulija (komisjoni president Ursula von der Leyen) on inimesena küll sümpaatne, kuid see on väga raske amet. Ta ei olnud Saksamaal esimese järgu minister ja Jean-Claude Junckeriga teda ei saa võrreldagi, sest Juncker oli olnud nii rahandusminister kui ka peaminister. Viimased komisjoni presidendid ongi enne peaministriametit pidanud. Sul lihtsalt peab olema poliitiline kapital, et niisuguse koha peale asuda. Ja seda von der Leyenil ei ole.

Kuigi kõik on viisakad, ei võeta teda tegelikult tõsiselt. Võib-olla ajapikku läheb asi paremaks, aga kui sul on veel selja taga inimesed, kes arvavad, et nad ise oleks pidanud sinu kohal olema, siis on maru raske. Minu endised kolleegid komisjonis olid olukorra pärast võrdlemisi mures.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: