Mida te arvate uue pikaajalise eelarve MFF-i ja majanduse taaskäivitamise fondi ettepanekust?

Ma pean ütlema, et meie Ungari parlamendiliikmetena ja ma arvan, et meie valitsus ei ole selle üle rõõmsad. Milles on probleem? Jah, loomulikult erakordsel ajal on vaja erilisi, innovatiivseid ja loomingulisi lahendusi, aga samal ajal peavad olema teatud põhimõtted, mis meie tegevust juhivad. Esimene neist on vastutustunne.

Mis praegu toimub, on see, et Euroopa Liit näib tahtvat võlgu võtta 30 aastaks. Me tuleme riigist, mis teab, mida võlgades olek tähendab, 1970.-1980. aastatel kogusid kommunistid Ungaris suure võla, nad tahtsid elatustaset tõsta tulevaste põlvkondade arvelt ja isegi demokraatia ajal pidime me mitmeid aastaid võlgu tagasi maksma. Me oleme õppinud, mida see tähendab. Ja isegi demokraatias jätkasid mõned vasakpoolsed valitsused seda tava.

Ja Ungari oli esimene riik, mida nende võlgade tõttu tuli päästa. Praeguses kriisis olime me palju edukamad epideemia haldamisel. Muidugi on meie majandus kõvasti kannatanud, aga me oleme suutnud vältida hullemat. See ettepanek karistab neid, kes on viimastel aastatel suhteliselt hästi hakkama saanud ja kes on olnud kriisi haldamisel tõhusad. Ja tõstab ausse need riigid, kes olid ei ole teinud struktuurireforme ja kes ei olnud edukad tervisekriisi haldamisel. See ettepanek on kaugel aususest.

Vastutustundlikkus on oluline asi. Samuti on siin aluslepingute küsimus, tuleb kontrollida, kas Euroopa Liit võib võtta võla, mis ulatub üle pikaajalise eelarveperioodi seitsme aasta pikemaks ajaks. Ja ausus on midagi, mida me väga vajame. Me ei saa sõlmida kokkulepet, mis ei ole aus vaesemate liikmesriikide suhtes. See oleks oluline moraalne risk kui pakett jääb nii nagu see on ehk vaesemad liikmesriigid panustavad jõukamate aitamisse.

See on midagi, millest ma aru ei saa. Kuidas te saate öelda, et vaesemad riigid aitavad rikkamaid? Vaesemad riigid on ikka kasusaajad, ka Ida-Euroopa riigid saavad raha, Ungari saab samuti kaks eurot ja peab tulevikus tagasi maksma ühe euro.

Me veel arvutame, kõik alles arvutavad. Mida me näeme ja mille pärast meie peaminister nimetas seda ettepanekut absurdseks on see, et komisjon kasutab kriisieelseid andmeid taaskäivitamisfondi arvutustes. Põhiline MFF on jäänud praktiliselt samaks ja milles ei jõutud kokkuleppele ülemkogus veebruaris ja mis ei sobinud ka Euroopa Parlamendile. Taaskäivitamisfondi suurem osa jagatakse rahvaarvu, SKP inimeste kohta ja 2015-2019 aasta töötuse alusel.

Vaadates neid kolme elementi, siis mitte ükski neist ei kajasta kuidagi praegust kriisiperioodi. Andmed pärinevad kriisieelsest ajast. See ei aita kaasa asjakohase hinnangu andmisele kui sügav uus epideemiast tulenenud kriis liikmesriikides on. Kuidas on võimalik kasutada instrumenti, mis on mõeldud kriisi haldamiseks, aga mis põhineb kriisieelsetel andmetel. Selles on probleem. Sellest tuleneb praegune rahajaotus, mille kohaselt Vahemere maad, mis kõik on rikkamad, kui vaadata majanduse kogutoodangu andmeid, siis nemad saavad neist fondidest valdava osa, umbes 65 protsenti, ma arvan, ja Visegradi neli riiki, mis on vaesemad riigid - jah, tõepoolest me jõuame järele, aga me ei ole jõudnud Lääne-Euroopa ega Lõuna-Euroopa arengutasemele - meie saame ainult 12 protsenti. Ja see põhineb vanadel andmetel.

Probleem on, et komisjon ei võta arvesse kahte olulist tegurit, mis tõepoolest näitaks kui sügav on kriis igas liikmesriigis, see ei võta arvesse kriisi põhjustatud töötuse või SKP muutust. Oleks kerge võrrelda komisjoni sügisest majandusprognoosi käesoleva aasta kevadise majandusprognoosiga. See erinevus näitaks juba kriisi sügavust.

Teiseks, ei ole arvesse võetud teatud majandussektorite probleeme. On teatud sektorid, mis on väga kõvasti kriisis pihta saanud, nagu turism, restoranid, kohvikud ja hotellid ja autotööstus, kus praktiliselt midagi ei toodetud aprillis. Neid arve ei ole arvesse võetud. Kui ma räägin, et meil on selle ettepanekuga põhimõttelised probleemid, siis ma viitan sellele. Ja selle ettepaneku absurdsus tuleneb sellest.

Sellest ma saan aru, et värskeid andmeid ei ole arvesse võetud, aga ma leian, et on liialdus öelda, et vaesemad riigid toetavad rikkamaid, sest nii Visegradi riigid kui ka Balti riigid saavad sellest fondist rohkem raha kui me sinna maksame.

Jah, me jääme selle paketi netokasusaajateks, aga kui te vaatate raha jagunemist, siis see peaks põhinema kriisi tõsidusel ja arengutasemel ja nagu ma just seletasin, siis kui komisjon kasutab kriisieelseid andmeid, siis see ei ole aus ja see ei kompenseeri kriisi negatiivset mõju. Võib öelda, et selle jagamisega jõukamad riigid saavad proportsionaalselt rohkem raha kui vaesemad riigid.

Minu meelest ei ole vastuvõetav, et kõige vähem arenenud Euroopa piirkonnad, mis kõik asuvad meie piirkonnas Kesk- ja Ida-Euroopas, saavad lõpuks vähem raha kui jõukamad Lõuna-Euroopa riigid. Me vajame konvergentsi, ilma selleta ei ole Euroopa Liit konkurentsivõimeline, me peame olema konkurentsivõimelised, see on 21. sajandi globaalses majanduses ainus võimalus.

Aga kuhu jääb solidaarsus? Kas te ei karda, et Itaalia võlakoorem on nii suur, et lõpuks rebeneb Euroopa Liit või ühtne turg?

Sellepärast ma ütlengi, et kriisi mõju tuleb arvesse võtta, meil ei ole selle vastu midagi. Me püüame aidata oma naaberriike, näiteks Balkani riike. Teatud määral oleme me saatnud meditsiinivarustust Itaaliasse. Muidugi on see väga oluline ja vaja on aus jaotus, aga lõpuks on vaja arvesse võtta andmeid, mis tõepoolest näitavad liikmesriigi arengutaset ja kriisi sügavust. Arvutuse alus on komisjoni poolt valesti valitud.

Eestis on hirmu tekitanud ühine võlg ja võimalikud uued üle-euroopalised maksud. Mida teie neist arvate?

Ma alustasin aususest ehk sellest, et vaesed peavad aitama rikkamaid, aga ma nimetasin ka vastutust. Meie valitsus on alati olnud veendunud, et me ei taha elada tulevaste põlvkondade kulul, võtta maksekohustus 30 aastaks on riskantne.

Komisjon tahab kasutusele võtta uued omavahendid ehk Euroopa maksud. Meil on selles kahtlusi, sest need peaksid olema õiglased ja tooma kõigile proportsionaalse koormuse, need peavad andma stabiilse sissetuleku. Nende ideede puhul, mis on välja käidud, on meil kahtlusi, et need vastavad neile kriteeriumidele. Ja ma ei näe, et liikmesriikide valitsused tahaksid kehtestada maksud ja anda need Euroopa Liidule riikliku eelarve asemel. Nii et ma kahtlen, kas sellest tuleb välja aus ja kindel lahendus.

Meil on süsteem, mis toimib hästi ja on üsna aus, need on sissemaksed, mille suurus sõltub liikmesriigi arengutasemest. Siin tuleb olla ettevaatlik. Ja me oleme ettevaatlikud laenuvõtmisel ja selle koorma jätmisel meie laste ja võib-olla isegi lastelaste õlgadele, see on ohtlik.

Mida te arvate tingimustest? Vaja on investeeringute plaani, arvesse tuleb võtta riigipõhiseid soovitusi, eelarvedistsipliini ja õigusriigi põhimõtete järgimist. Õigusriigi küsimus on olnud Ungari nõrk punkt. Kas teile teeb muret, et sel võib olla rahastamisele negatiivne mõju?

Tingimused on alati olemas olnud. Mitte poliitilised, aga majanduslikud ja see on aus ja hea, sest Euroopa maksumaksjad peavad olema kindlad, et nende raha kulutatakse hästi. Nii et mul ei ole midagi hea, ausa ja mõistliku tingimuslikkuse vastu. Aga need peavad olema ausad ja kehtima kõigile ühtmoodi, ei saa olla topeltstandardeid, et teatud tingimused kehtivad ainult teatud riikidele ja mitte kõikidele.

Ma arvan, et see muudab olukorda kui sisse seatakse täiesti uued tingimused nagu õigusriigi põhimõtete järgimise tingimus. Räägime sellest. Ungarit on sellepärast kõvasti kritiseeritud nagu te just ütlesite, aga me oleme alati olnud valmis dialoogiks ja minema kohtusse, kui me kohtus oleme kaotanud, oleme me täitnud kohtuotsust, aga me ei aktsepteeri poliitilisi süüdistusi, mis on suunatud üksnes meie vastu ja mitte kõiki riike ei kohelda samamoodi ja mitte kõik riigid ei pea kinni pidama samadest tingimustest.

Majanduslike tingimuste osas ootame ja vaatame. Komisjonil on väga selge idee siduda kogu jälgimine Euroopa poolaasta protsessiga, mis on majanduspoliitika koordineerimise meede. Majanduspoliitikas on Euroopa Liidu pädevused ja liikmesriikide pädevused. Komisjoni ootustes peavad nad olema väga ettevaatlikud et mitte sisse seada tingimusi, kus komisjonil on vähe sõnaõigust.

Kui need tingimused tulenevad viljakast dialoogist liikmesriikidega ja need peavad olema rätsepatöö nagu on seda ka riigipõhised soovitused, mitte samad reeglid kõigile riikidele, sest me oleme erinevad. Eesti on juba euroala liige, meie ei ole. Majanduspoliitika ei saa olla sama igal pool. Ja meie oleme teinud ära mitmed struktuurireformid, mida mitmed Lääne-Euroopa riigid ei ole teinud. Kui tuleb rohkem majanduslikke tingimusi dialoogist ja räptsepalahendusena, siis siin on võimalik jõuda hea kompromissini, aga komisjoni diktaadil riigile ei ole kohta praeguses kriisisituatsioonis.

Millised majandusprobleemid on Ungaris kõige teravamad ja millist abi on vaja?

Ma arvan, et me kõik oleme siin samasuguses olukorras. Kõik majandused on kriisis kõvasti kannatanud, see on sümmetriline šokk, aga riikide võimalused on erinevad. Ungari valitsus lubas, et iga kadunud töö asemel luuakse uus, mis on suur lubadus. Vaadates andmeid kümne aasta tagusest ajast ja seda, kus me oleme praegu, siis meil on võimalik seda saavutada. Me olime väga kiired reageerima ja me kulutasime 20 protsenti oma eelarvest kriisihaldamisele, see ei ole üksnes päästetegevus vaid investeering tulevikku.

Meie fookus on töökohtade loomisel. Me tahame tööd ühiskonna jaoks, kõik kes suudavad töötada peavad töötama ja valitsus saab inimestele selle võimaluse tagada. Nii et saavutada töövõimalused ja teiseks aidata perekondasid. See on meie majanduspoliitika teine oluline aspekt. Me arvame, et perekond on eluline osa ühiskonnast ja majandusest ja peaaegu 5 protsenti meie SKP-st läheb perekondade aitamisele – lastehoid, peretoetused ja nii edasi.

Meil on juba julgustavaid andmeid. Me alustasime kümme aastat tagasi, me tahame, et sünniks rohkem lapsi Ungaris, see tähendab kulutamist peredele ja peretoetustele. Perede parem elu on samuti investeering tulevikku. Need kaks teemat on meie tähelepanu keskmes.