Eestis arutatakse üsna palju uue eelarve ja majanduse taaskäivitamise fondi üle. Milline on teie arvamus selle kohta ja milline arutelu käib Lätis?

Kõigepealt, teadmiseks, et ma olen pikaajalise eelarve ja uue taaskäivitamise fondi sisukomisjoni liige, mille lõi parlamendi president Sassoli, et hoida parlamenti koos läbirääkimiste meeskonnaga hästi informeerituna sellest, mis selle ettepanekuga toimub. Me kohtume aeg-ajalt ja ma esindan oma poliitilist gruppi Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni. Nii ei ole me sellest komisjoni ettepanekust väga üllatunud, see oli oodatud, eriti pärast Saksamaa ja Prantsusmaa liidrite teadaannet 500 miljardist eurost, misjärel komisjon lihtsalt jätkas. Aga seal on palju detaile ja saatan peitub alati detailides ja tuleb arvestada, et seda hakkavad arutama rahandusministrid ja välisministrid ja lõpuks peaministrid või presidendid.

Kõik ei ole veel selge, aga minu esmane hinnang, mida ma ka Läti ajakirjanduses olen väljendanud on, et kui on nii suurel hulgal rohkem raha lisaks tavalisele pikaajalisele eelarvele, siis see tähendab, et kõik ütlevad jah, väljaarvatud neli kasinat riiki, mis ei tule üllatusena, aga ma arvan, et lõpuks nõustuvad ka nemad enam-vähem samasuguse ettepanekuga.

Me räägime alati umbes ühest protsendist SKP-st seitsmeaastase eelarve puhul, mis arvudes on veidi üle ühe triljoni, mille üle peaministrid arutasid veebruari lõpus enne pandeemia puhkemist. Sellele lisandub 750 miljardit toetuste ja laenudena. Samal ajal kulutuste poolele ehk sinna, kuhu liikmesriigid peavad ühisesse eelarvesse sisse maksma, sinna jääb ikka triljon eurot, aga kulutada saab oluliselt rohkem. Sellepärast võivad kõik leida sealt rahuldust pakkuvaid momente.

Küsimuses, kuidas lisaraha tagasi makstakse, on mitmeid võimalusi. Üks on niinimetatud oma ressursid, mis tähendab et kui meil on praegu tollimaksud, mis tulevad otse Euroopa Liidu eelarvesse, samamoodi võib tekkida finantstehingute maks 70 000le suuremale ettevõttele, mida nad maksaksid ligipääsu eest ühtsele turule. Need võivad olla heitkogustega kauplemise skeemid ja kuulus plastik, mis ei ole muidugi suur raha, aga mis on siiski oluline. Euroopa Liidu jaoks, kes laenab raha finantsturgudelt on see piisav, ühe miljardi uute omavahendite arvel saab turgudelt laenata sada miljardit eurot. Ja kulutamist pikendatakse komisjoni ettepaneku kohaselt võib-olla 2056. aastani.

Aga samamoodi on tähtis, et kõik saavad aru, et see on praegu ühekordne asi. See ei tähenda, et järgmised seitsmeaastased eelarved tulevad samasugused, praegu on tegemist erakordse olukorraga. Ma arvan, et seal tulevad mõned muutused, aga lõpuks lepitakse kokku üsna samasuguses projektis nagu oli komisjoni ettepanek.

Kas te soovitate seda Lätile ja leiate, et see on Lätile hea?

Ma ei tea, milline on Eesti peaministri positsioon, aga enamus valitsusametnikke ütleb, et see on hea ettepanek läbirääkimiste alustamiseks. See on kokkuvõte diplomaatiliselt, aga muidugi ma arvan, et kõik rahandusministrid arvutavad läbi kõiki kriteeriumide muutusi, et kuidas need muudavad raha hulka, mille liikmesriik nagu Eesti või Läti saab.

Ja me arvutame samuti, kas sellest piisab näiteks Rail Balticule. Osa meediast, näiteks Politico ütles juba, et see on Balti riikidele suur edu, sest nad saavad katta kõik Rail Balticu kulud, ma ei ole selles nii kindel, me peame tõsiselt arvutama, sest osa sellest rahast, mida me lootsime saada Rail Balticu jaoks tuleb militaarse mobiilsuse alt. Algselt oli see komisjoni ettepanekus kuus miljardit eurot aasta tagasi, praegu on sellest alles jäänud üksnes 1,5 miljardit eurot. See tähendab, et meil on teistest fondidest vähem lootust raha saada Rail Balticule.

Teine oluline küsimus Eestile ja teistele Balti riikidele on põllumajanduse otsetoetused, kus on küll tõus, aga vahe Hollandi ja Eesti ning Läti põllumeeste vahel on üsna suur ja sellega tuleb jätkuvalt tegeleda.

Eestis on suureks teemaks tõusnud ühisvõlg ja võimalikud uued maksud. Seda on nähtud sammuna Euroopa föderatsiooni poole. Kas teil selliseid muresid ei ole?

Minu poliitiline perekond ja minu partei on alati olnud väga skeptiline Euroopa föderatsiooni suhtes ja me oleme seda ka tulevikus. Konservatiivide ja Reformistide fraktsioonis kutsume me end Euroopa realistideks selles mõttes, et me toetame Euroopa Liitu, mis põhineb ühtsel turul, tõeliselt ühtsel turul ja jätame kõik muu liikmesriikide kätte. See on ühekordne teema, seda on juba öeldud ja see on väga tähtis.

Me teame, et pandeemia on majanduse langusse viinud ja me peame sellega tegelema, ma ei tea kui palju Eesti valitsus on majanduse turgutamisele kulutanud, Lätis ei ole seda minu arvates piisavalt tehtud ja mina seisan koalitsioonis alati suurema raha hulga eest. Vaadates Saksamaad, siis nad panid üksnes sellel nädalal (intervjuu on tehtud eelmisel nädalal) riigiabina majandusse 1,3 triljonit eurot ja see tähendab, et nad haaravad endale üha suurema osa ühtsel turul.

Selle uue MFF-i ja majanduse taaskäivitamise fondi ettepanekuga on meil vähemalt lootus, et me paneme majandusse rohkem raha, mida me katame ühisvõlaga, tuleb see siis uute tulude arvelt või kulude kärpimise arvelt tulevikus. Ja me ootame ka seda, et majandus on 5-10 aasta pärast palju suurem kui meie kulutused sellele, see toimub pärast majanduslangust, nagu see oli pärast suurt depressiooni ja pärast teisi majanduslangusi pärast Teist maailmasõda.

Ja viimane punkt, ma kritiseerin Läti rahandusministeeriumi, kuigi ma olen koalitsiooni liige, et praegu ei ole aeg istuda raha otsas ja seda mitte kulutada, oma tasemel ei saa mängida väikest Saksamaad või Hollandit. Ma arvan, et sama käib Eesti kohta. Meie ei maksa suurimat osa sellest rahast, kui Eesti ja Läti valitsused otseselt üldse peavad midagi tulevikus tagasi maksma, nii et ma arvan, et selles ei ole asi.

Ungari peaminister Viktor Orban on nimetanud ettepanekut absurdseks ja et vaesemad riigid toetavad rikkamaid. See ei vasta tõele ja rikkamad aitavad ikka vaesemaid.

Viktor Orban jätab ütlemata, et tavalises pikaajalise eelarve ettepanekus oli Ungari üks suurimatest kui mitte kõige suurem kasusaaja. Samamoodi on see ühtekuuluvuspoliitika fondides 2020. aastani. Ta võtab selle raha vastu ja on rõõmus.

Minu fraktsiooni kuulub Poola valitsuspartei Õigus ja Õiglus, kellel on aegajalt keerulisi teemasid Brüsseliga nagu Ungari valitsusel. Nemad ütlevad, et see on hea ettepanek läbirääkimiste alustamiseks, sest nad said suuruselt kolmanda toetuse taaskäivitamisfondist, eelkõige energeetikasektori ja õiglase ülemineku fondi tõttu. Nad kasutavad liiga palju sütt ja seda ei saa kiiresti muuta. Seepärast on nemad konstruktiivsemad.

Ma arvan, et Orban on kogenud poliitik ja ta mängib taktikalist mängu, lõpuks ta võtab nii palju kui ta saab ja annab oma toetuse.

Aga kujutame asju ette teisiti ja ütleme ei ühisvõlale ja me ei loo taaskäivitamise fondi, millisesse olukorda me siis jõuame? Me kaotame turuosa ühtsel turul, meie inimesed lähevad võib-olla rohkem välismaale, eestlased Soome, lätlased Saksamaale ja mujale ja mitte ainult lihtsa töö tegijad, vaid meedikud, majandustegelased, iduettevõtted ja nii edasi, ma arvan, et me tõepoolest kaotame konkurentsis riikidele nagu Saksamaa ja Holland, kes saavad kasutada riigiabi suurtes mahtudes, nad hoolivad oma ettevõtetest ja meie ei saa oma ressurssidega sama teha.

Me saame laenata finantsurgudelt, Läti tegi seda juba, aga see muutub raskemaks, laenud muutuvad lühemaks ja intressimäär tõuseb. Aasta tagasi oli võimalik laenata miinusintressiga, nüüd enam mitte, see on läbi, ja kui Läti läheb turule, siis ta ei saa samasuguseid ressursse nagu läbi Euroopa Liidu ühisvõla.

Millised on Lätis praegu teravaimad majandusprobleemid teie arvates ja millist abi on enim vaja?

Me kasutame veidraid meetodeid. Enamus liikmesriike kasutab palgasubsiidiume ehk riik toetab tööta jäänud ettevõtetes palkade väljamaksmist 100 protsenti või 75 protsenti, ettevõte maksab 25 protsenti ja ülejäänu maksab riik. Meie tegime teisiti esimestel nädalatel ehk et kui ettevõte on turu kaotanud, näiteks hotellid või restoranid, siis ei tohi inimene minna tööle ja ta saab teatud määral raha, aga inimene ei lähe tööle.

Ma arvan, et on väga oluline anda inimestele ja äridele lootust, et valitsus päästab su oma ressursside ja Euroopa Liidu abiga, nagu on TERA programm osalise töö tasustamiseks ja sellised asjad. Siis tunnevad inimesed ja ettevõtted end turvaliselt. Ja kui võrrelda, siis meil on riigile kuuluv arengupank, mis on sarnane Saksamaa KfW-le, ma oletan, et Eestis on ka midagi sellist, aga see raha hulk, mis nad on välja andnud laenugarantiidena ja firmade kapitaliseerimiseks, see on lihtsalt väike, kui võrrelda Saksamaa ja teiste riikidega.

See tähendab, et osa ärist või mõned ettevõtted võetakse üle Lääne-Euroopa riikide poolt ja me peame praegu nii palju kui saame toetama ettevõtjaid ja töötajaid, et hoida neid meie maal ja haarata kinni tulevikuvõimalustest pärast pandeemiat, võtta neid ressursse vastu nii palju kui võimalik, kasutada neid parimal moel ja näidata lääneeurooplastele, et meie inimesed on paljudel juhtudel ka nutikamad töötajad mitte üksnes kõvad töötajad. Nii et ma suhtun sellesse üsna positiivselt, tuleb langetada lihtsalt õigeid otsuseid oma riikides.