Installatsioonis on raudteele paigutatud itta suunatud vagun, mis sümboliseerib ühte 490 küüdivagunist, mis on täitunud "küüditatute pisaratega", teatas Eesti Inimõiguste Instituut. 

Juuniküüditatute mälestusinstallatsiooni piirikontuur on samuti nagu märtsiküüditatute puhul endine Nõukogude Liidu piir. See motiiv on kujutatud ka Maarjamäe seinapannool koos raudteeharudega, mis viisid Siberi laagritesse ja väljasaatmiskohtadesse.

"Inimesed, kes küüditati Siberisse asumisele ja vangilaagritesse, viidi sinna just loomavagunitega. Kokku oli 490 vagunit, kaheksa ešeloni. See on meie nägemus sellest. Ja et anda edasi paremini seda, olemegi mõelnud natukene kaasaegsemalt ja vagun on täidetud küüditatute pisaratega," kirjeldas instituudi tegevjuht Aet Kukk "Aktuaalsele kaamerale".

Paljude perede jaoks, keda rongiga Siberisse viima hakati, oli 14. juuni päev, kui nad nägid üksteist viimast korda.

"Isa nägime, kui ta toodi Petseri jaama. Aga mina koos ema ja õega Petseri vaksalist 14. hommikul küüditati. Ma olin 13-aastane," meenutas Juta Grünthal Sepp.

Ema koos tütardega viidi Tomski oblastisse. Kolhoosis tuli teha igasugust tööd. "Läti tüdrukuga käisime taigas metsa langetamas kahemehesaega. Terve talv olime. /.../ Ja teine kord palgiparvetamisele mööda Obi jõge," rääkis Grünthal Sepp.

1946. aastal tüdruk põgenes ja jõudis tädi juurde Tallinna ning läks kooli, kuid ta saadi kätte, pandi Patarei vanglasse ja saadeti uuesti Siberisse. Eestisse sai ta tulla 1950. aastate lõpus.

"Mida kõike on läbi elatud. Õudne!" tõdes ta.

Installatsiooni Vabaduse väljakul saab seekord vaadata kaks päeva. Aet Kukk ütles, et kahe päeva jooksul jõuab seda rohkem inimesi vaatama tulla.

Pühapäeval saab digiekraanil näha ka küüditatute nimesid.

"Niisuguseid standardseid pärjapanemisi - need kuuluvad asja juurde, aga tegelikult mõnikord on vaja inimest rohkem kõnetada aktiivsemate kaasaegsemate materjalide ja vahenditega," selgitas Aet Kukk.

Ühtlasi kogub inimõiguste instituut ideid, milline võiks olla installatsioon järgmisel aastal.