Inimlikud eksitused ja kokkuhoid aitasid koroonal Eesti haiglates levida

Kui seni on avalikult räägitud kolme haigla puhul haiglasisesest koroonaviiruse levikust, siis tegelikult oli selliseid juhtumeid rohkem. Viirusel aitasid haiglates levida nii inimlikud eksitused, aga ka püüe kaitsevahendeid kokku hoida, rääkis "Aktuaalsele kaamerale" terviseameti nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna nõunik Irina Dontšenko. Ka oli mitmes haiglas probleeme infektsioonikontrolliga.
Kas Eestis olid kõige suuremad koroonapuhangud haiglates
Tervishoiuasutuste töötajad, kes igapäevaselt puutuvad kokku haigetega, ongi kõige suurem riskigrupp. Paratamatult esinevad haigestumised tervishoiuasutustes, sealhulgas töötajate seas. Põhjused on erinevad. Viirust peab kuidagimoodi saama ja kui ennetusmeetmeid korralikult ei täideta, siis haigus levib haigetelt tervetele, seda eriti just alguses, kui me palju sellest viirusest ei teadanud.
Eks see koormus oli väga suur (haiglates - toim), inimlik faktor lisaks. Haiglates on infektsioonikontrolli juhendid olemas, see on seadusega paika pandud, aga eks ressursipuudus kannab vilja.
Mida te silmas peate?
Infektsioonikontrolli spetsialiste on vähe, väiksemad haiglad ei saa endale seda luksust lubada, et omada sellist spetsialisti täiskohaga. Siis ongi inimene poole kohaga tööl ühes haiglas ja poole kohaga teises. Suuremates haiglates on need osakonnad küll olemas, aga paraku ei jõudnud nad igale poole.
Kui paljudes haiglates koroonakriisi ajal infektsioonikontrolli arsti või õde polnud?
Kõige suurem murelaps oli meil algusest peale Kuressaare haigla. Haigus levis sealsete töötajate seas - 81 haigestunud töötajast 39 olid meedikud ja 42 tugipersonal. Seal oli hästi palju haigeid ja võib oletada, et ka vigu tehti suuremal hulgal.
Mina olen kuulnud, et Kuressaare haiglas pikka aega infektsioonikontroll üldse puudus, sest selle töö tegijat lihtsalt polnud.
Ongi nii. Kui puhang läks lahti, siis Põhja-Eesti regionaalhaiglast läks kohapeale inimene, kes seda asja hakkas korraldama.
Kas lisaks Kuressaare haiglale veel mõnes haiglas puudus infektsioonikontroll, aga neil lihtsalt vedas, sest koroonahaiged nende haiglasse ei jõudnud?
Haiglasisene levik oli meil vähestes haiglates: oli Kuressaares, Põhja-Eesti regionaalhaiglas, Lääne-Tallinna keskhaiglas, Pärnu haiglas, üksikud haigusjuhud olid Rakvere haiglas.
Põhja-Eesti regionaalhaiglas olid alguses nakatumised seotud puhkusereisidega, aga hiljem olid üksikud omavahelised ülekanded personalilt personalile, aga õnneks seal palju juhte ei registreeritud võrreldes Lääne-Tallinna keskhaiglaga, aga eeskätt Kuressaare haiglaga.
Koroonakriisi keskel imestasid soomlased, et kuidas Eestis nii paljud patsiendid said nakkuse haiglast. Mis läks valesti, et haiglaravil olnud inimesed said uue tõve lisaks?
Eks kriis näitas paljusid kitsaskohti ja üks nendest oli ka isikukaitsevahendite suur puudus. Hoiti kokku ja selle kokkuhoidmisega ei suudetud viirust kontrolli all hoida. Aga eks käidi haigena tööl, ei tajutud ohtu, et see haigus võib nii kiiresti levida, ei jäädud koju, ei peetud kinni 14-päevasest eneseisolatsioonist.
Kui paljudel juhtudel sai nakkuspuhang alguse sellest, et üks meedik töötab mitmes asutuses ja võis haiguse nii kanda ühest majast teise?
Lääne regioonis oli selliseid juhuseid. Selliste kriiside ajal peab personal olema kinnistatud oma töökoha juurde. Seda me toonitasime ka hooldekodudele, aga sellest on väga raske kinni pidada. Näiteks kui üks inimene töötab hooldekodus esimesel korrusel, siis ta ei peaks käima teisel või kolmandal korrusel.
Haiglasiselt kanti nakkust ühest osakonnast teise edasi näiteks Lääne-Tallinna keskhaiglas. Haiglates läks meil üldiselt hästi, kuigi Kuressaares ja Lääne-Tallinnas oli meil palju haigusjuhte.
Millistes Eesti haiglates oli kõige rohkem haigestunuid nii meedikute kui ka patsientide seas?
Ikka Kuressaare, aga terve Saaremaa oli üks suur kolle ja neil lasus suur koormus. Eks see COVID-iga võitlemine algfaasis oli väga raske. Kui appi tulid teised haiglad, kui määrati medistiinilised juhid dr Popov ja dr Varblane, siis sai ravi pool koos infektsioonikontrolliga paika pandud.
Kõik sellised protsessid tuleb regulaarselt üle vaadata, sest me arvame küll, et teame kõike, aga vahel juhtub, et mõni asi jääb tegemata.
Eks siin ole oma osa inimlikul eksimusel, sellepärast isikukaitsevahendite selgapanemine, aga eriti mahavõtmine on väga olulised. Tavaliselt on teine inimene kõrval ja jälgib mahavõtmist ja ütleb, et nüüd sa teed midagi valesti. Inimlikult on see arusaadav, kui terve päeva töötanud meedik teebki väsinuna vea ja ei pane seda tähele.
Ma olen kuulnud, et Kuresaare haiglas oli üks supernakataja, kes liikus palju ringi ja enese teadmata viis viirust edasi.
Mis mõttes supernakataja? Kui inimene lihtsalt mitte päris tervena käis osakondades, käis söömas, haigega konsultatsioonis, siis ta puutus kokku teiste inimestega ja selle kaudu edasine levik toimus.
Kas te olete kindlaks teinud, mis ametit see inimene pidas?
Praegu ma jään teile vastuse võlgu. Aga ma arvan, et neid inimesi oli mitmeid. Kui inimene on haigena tööl, siis ta on ohtlik teistele. Kui ta puutub tööd tehes teistega kokku ja teised ei kanna isikukaitsevahendeid, siis nakatumisrisk on väga kõrge. Nagu ka teiste piisknakkuste puhul.
Mitmelt poolt on kuulda, et Kuressaare drive-in testimisel alguses tehti midagi valesti ja ka sealtkaudu nakkus levis, kuigi lahendus ise oli ju väga hea.
Terviseameti testimisvõimekus oli algusest peale väga piiratud ja väga hea, et tuldi appi, aga seal olid teatud korralduslikud küsimused, mida oleks võinud paremini teha. Just selle nakkuseleviku ohjamise seisukohast.
Millest te räägite?
Kõiki kontakte, mida oleks võinud vältida, ei välditud. Näiteks kui haige inimene oli teistega koos, siis mõnikord ei kasutatud isikukaitsevahendeid. Selle põhjuseks võis olla nii isikukaitsevahendite puudus kui ka teadmatus. Ei oleks tohtinud nii teha, aga see tarkus tuli tagantjärele, mida oleks võinud teistmoodi või ohutumalt teha.
Kas see on nüüd selgeks saanud, kas Saaremaal viidi nakkus haiglast hooldekodudesse või toodi hooldekodust haiglasse?
Nakkus levis ristipidi, range keeld mitte töötada kahes kohas tuli alles hiljem. Aga elu on elu ja haigestunud inimesed käisid tööl ka.
Mis vahe on Kuressaare ja Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuspuhangul?
Kuressaare oli üks suur nakkuskolle, kus oli rohkem haigeid kui mujal. Pandeemia alguses enamus haigusjuhte registeeriti Saaremaal, seal oli hästi ulatuslik levik, viirust võis saada igal pool.
Alguses ei peetud reeglitest kinni, ei hoitud näiteks distantsi, sest ei tajutud, et see viirus on nii agressiivne. Personal kartis, mõned võtsid haiguslehe ja töötajate nappuse tõttu inimesed käisidki mitte tervena tööl. Asjaolude kokkulangemine ei soosinud viiruse leviku tõkestamist Saaremaal.
Inimlikult on arusaadav, et meretaguses maakonnahaiglas ei ole infektsioonikontrolli, aga kui keegi Eestis peaks seda väga hästi oskama, siis see peaks olema Lääne-Tallinna keskhaigla. Kuidas neil õnnestus mitu kuud koroonaga hädas olla?
Viiruse leviku tõkestamiseks tuleb kinni pidada kõigist reeglitest. Kui mingeid reegleid eiratakse, tekib nakatumine ja haigestumine. Mõne protseduuri puhul tehti vigu, näiteks ei kasutatud jalakatteid. Viirust saab kanda osakonnast osakonda mitte ainult kätega, vaid ka jalanõudega. Maski tuleb vahetada pärast iga patsienti.
Kuidas me paistame silma muu maailmaga võrreldes - kas meil oli haiglasisest nakkuselevikut rohkem kui teistel?
Praegu ei ole andmeid, mida võrrelda, sest riigid numbrilisi andmeid eriti ei teata. Küll öeldi, et selliseid juhuseid haiglates oli. Mida suurem on viiruselevik haiglapiirkonnas, seda suurem nakatumisoht on ja eks sõltub see ka haigla võimekusest.
Mis ametite pidajad Eesti haiglates olid suuremas ohus?
Eks ikka need, kes patsiendiga rohkem kokku puutuvad ja ei kanna nõuetekohaselt isikukaitsevahendeid ehk hooldajad. Osa hooldajatest oma vanuse poolest kuuluvad ise ka riskirühma, see kõik soodustab haigestumist.
Mis on esimese koroonaviiruse olulisim õppetund, et uue laine puhul enam haiglatesisest nakatumist ei toimuks?
Haigena jää koju, sellest tuleb kinni pidada 500 protsenti. Ka isikukaitsevahendite nõuetekohane kandmine on väga oluline.
Aga mida teha sügisel olukorras, kus meil mitte ainult tohtrid, aga ka õed ja hooldajad töötavad mitmes haiglas?
Töötajad ei tohiks käia mitmes kohas tööl, sest haiguse edasikandmine ühest asutusest teise on väga kerge.
Toimetaja: Merili Nael