Vesinik iseenesest ei ole midagi uut või midagi liigselt loodussäästlikku. Seda toodetakse praegu laialdaselt, sest vesinik on oluline tööstuskomponent. Ainus probleem on, et 95 protsenti vesinikust toodetakse täna fossiilsetest allikatest, peamiselt maagaasist.

Maagaasist toodetud vesinikku nimetatakse halliks vesinikuks. Kui maagaasist vesinikku tootes eralduv süsihappegaas kinni püüda või see muud moodi kompenseerida, saaks justkui süsinikuneutraalse vesiniku ehk niinimetatud sinise vesiniku.

Vesinikku on võimalik toota ka taastuvaist ressurssidest, millest tõenäoliseim on seda teha kas biogaasist või vee elektrolüüsi käigus. Selliselt toodetud vesinik oleks roheline vesinik.

Euroopa Komisjoni kava on just liikuda rohelise vesiniku tootmise ja kasutamise suunas. Selleks näeb Komisjon lähema viie aasta jooksul mitme suuremahulise rohevesiniku tootmisüksuse käivitamist, et toota miljon tonni rohevesinikku. Sellest edasi võiks toetustega tootmine kasvada ja järgneval viiel aastal kümnekordistuda.

See on ambitsioonikas plaan, arvestades, et seni ei ole maailmas näiteid sellistest suuremahulistest taastuvatest allikatest vesiniku tootmistest.

Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi direktor Ivo Palu ütles, et täna maailmas selliseid näiteid ei ole, kus oleks suuremahuliselt rohelist vesinikku toodetud.

"Kas ja kui palju selle kallal töö käib, seda ma ei oska praegu öelda. Täna sellist tööstust ei ole. Eks tulebki kõigepealt tehnoloogia, siis tuleb prototüüp ja siis tuleb esimene asi," ütles Palu ERR-ile. "Kõik räägivad vesinikust, aga keegi ei too näiteid. Pumphüdrojaamadest meil on Leedus üks, Eestis teeme siin kahte arendust – meil on näiteid. Aga kõik, kes räägivad vesinikust, neis artiklites ei ole näiteid."

Küsimus on suuresti ka hinnas

"Toota rohelist vesinikku on kindlasti võimalik," ütles Eesti Energia nõukogu liige ja Maailma Energianõukogu Euroopa regioonijuht Einari Kisel. "Küsimus on, kas seda on võimalik ka pärast turustada. Kas on olemas tarbijaid, kes seda kasutaks. Selle poole peal on täna king pigistamas."

Euroopa Komisjoni arvutuste kohaselt kulub praegu maagaasist kilo vesiniku tootmiseks 1,5 eurot. Kui toota nii öelda sinivesinikku, mille süsihappegaas on kinni püütud, siis selle hind oleks kuskil kaks eurot kilogramm. Täiesti rohelise vesiniku tootmine maksaks Komisjoni arvutustel 2,5-5,5 eurot kilo kohta.

Komisjon loodab subsiidiumide ja tehnoloogia arenguga hinda alla tuua.

Kuidas või kas Eesti võtmes võiks vesinikku toota ja kasutada, ka seda keegi tegelikult veel ei tea.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Taavi Aas plaanib sügisel minna Saksamaale tutvuma vesiniku tootmise ja kasutamisega. Lisaks plaanib ministeerium tellida uuringu, mis võtaks kokku Eesti võimalused vesiniku tootmiseks ja kasutamiseks. Praegu midagi konkreetset veel ei ole.

Millest Eestis räägitakse, on vesiniku tootmine avamere tuulikuparkides.

"Riiklik energia- ja kliimakava näeb ette, et aastaks 2030 on Eestis meretuuleparke võimsuses 1200 megavatti. BEMIP-i 2019. aasta meretuuleparkide uuringu kohaselt oleks Eestis potsentsiaali arendada meretuuleparke kuni seitsme gigavati ulatuses, mis suudaksid toota elektrienergiat aastas 24 teravatt-tunni ulatuses. Sellisele hulgale tootmisele ei vasta Eestis piisavalt tarbimist ja arvestades sarnast tuuleenergia potentsiaali terves Läänemeres, tekib heade tuuleolude korral tuuleelektri ületootmine kogu regioonis," ütles Eleringi kommunikatsioonijuht Ain Köster.

Selle asemel, et tuulikutega toodetud elekter elektrivõrku juhtida, võiks sellest hüpoteetiliselt kunagi tulevikus toota vesinikku ja seda siis näiteks torudes maale juhtida. Eesti gaasivõrguhaldur Elering on Tallinna Tehnikaülikoolilt ka tellinud uuringu, hindamaks vesiniku gaasivõrku laskmise võimalusi.

Köstri sõnul on gaasivõrk vesiniku või sellest toodetud maagaasi transportimiseks põhimõtteliselt sobiv.

"Olemasolevat gaasivõrku on oluliselt soodsam muuta sobilikuks vesiniku jaoks, kui hakata välja ehitama täiesti eraldiseisvat vesiniku infrastruktuuri. Sama energiakoguse transportimiseks pika vahemaa taha on soodsam ehitada gaasitorustikku kui elektriühendusi," ütles Köster.

"Suure tõenäosusega on elektri ja vesiniku turud ja hinnad tulevikus väga tihedas korrelatsioonis. Tundidel, kui taastuvelektrit toodetakse palju ja hind seetõttu madal, on elektritootjatel mõistlik elektrolüüsida elektrist vesinikku ning salvestada see gaasivõrgus. Ning kui taastuvenergia tootmine väheneb, on vesinikku võimalik taas muundada elektriks. Seejuures ainsaks jääksaaduseks oleks vesi," rääkis Köster.

Suuremahulist tehnoloogiat ei eksisteeri

Samas, kuigi paberil on see lihtne, tegelikult selleks suuremahulist tehnoloogiat ei eksisteeri. Näiteks selleks, et meres hüdrolüüsiks vett kasutada, on seda vaja puhastada. Ka sellega on veel hulk küsimusi.

"Merevesi meil väga puhas ei ole. Kas meil on selle jaoks vaja destilleeritud vett? Kas meil on seda vaja mingisugusesse astmesse puhastada? Kuidas see element, millega me seda puhastame, kuidas see vastu peab? Kui mitu tundi on sellel töötunde? Ma ei tea. Ma lihtsalt küsin. Me kõik räägime, aga me keegi ei tea," ütles Palu.

Lisaks on küsimus elektri vesinikuks ja vesiniku taas elektriks konverteerimise efektiivsuses. Kumbki protsess kaotab osa energiast ja selle tõttu ei ole kõige kuluefektiivsem.

Lisaks on küsimus, mis on elektri hind, et seda võiks üldse vesinikust toota. "Kui meil on 100 eurot megavatt-tund, siis tuleb kohe igasuguseid põnevaid tehnoloogiaid turule. Kas meil on ka 100 eurot megavatt-tund tootmist, mis seda tarbida tahavad? Kui energiahinnad väga suureks lähevad, siis ei taha teda keegi tarbida. Kui teda keegi tarbida ei taha, siis ei saa ka hind tõusta," rääkis Palu.

Einari Kisel hindas ka vesinikust elektritootmist, vähemalt lähiajaperspektiivis, pigem keerukaks, sest see ei oleks hinna poolest konkurentsivõimeline. Tema hinnangul võiks vesinikku küll näiteks meretuuleparkides toota, kuid hiljem kasutada näiteks transpordis.

Paar päeva enne Euroopa Komisjoni vesinikualgatusega välja tulekut postitas Komisjoni Eestist pärit energiavolinik Kadri Simson Twitterisse mitu pilti koos vesinikul sõitva autoga ja näiteks sellesse ka vesinikku tankides. Sotsiaalmeediat uskudes oli see tema esimene kord vesinikku kütuseks kasutava autoga sõita.

Aga see, et kuskil on vesinikul sõitev auto ja ka tankla, milles seda tankida saab, ei tähenda, et need oleksid massiliseks kasutamiseks valmis, või neid ka kunagi massiliselt kasutama hakatakse.

Esmalt on probleem sellega, et vesinik ei püsi sees, ütleb Palu. Vesinikupaagid peavad olema väga spetsiifilised, et vesinik ikka neis sees püsiks. Lisaks peavad nad olema väga suured, et vältida plahvatusohtu.

Seejuures ei ole võimalik vesinikku kokku surudes saada ruumalaühiku kohta nii suurt energiatihedust, nagu näiteks bensiinil. Kujundlikult peaks vesinikupaak olema vähemalt neli korda suurem kui sama suure energiasisaldusega bensiinipaak. Siis tekib küsimus, kuidas seda vesinikku muundada liikumiseks.

"Ma mäletan oma kunagisest uurimustööst, et kütuselementidel oli töötunde kaks ja pool tuhat. Aastas on tunde 8000. Kui see kütuseelement töötab järjest nüüd kolm, neli kuud, siis ma pean kõige kallimat osa hakkama sellest ümber vahetama," rääkis Palu. "Samas meil on juba olemas CNG ja LNG. Miks me neid ei või kasutada? Miks me surume seda vesinikku sinna?"

Ka Kisel ei usu, et vesinik tavakasutusse lähiajal tulema peaks. "Vesinik suure tõenäosusega sõiduautodesse ei jõua veel niipea. Kuna see alginvesteering on nii suur, siis see eeldab seda, et see masin peab olema pidevas kasutuses. Läbima pikki vahemaid," märkis Kisel.

Samas Kisel näeb vesiniku kasutusvõimalust kaugtranspordis. "Need on täna küll veel pilootprojektid ja suhteliselt kallid lahendused, aga oma rolli täidavad nad täiesti ära. Nišš, kuhu nad võiksid sobituda, on pikamaatransport. Laevatransport või siis ka veokite osas. Vesinikku on tema väikese mahu tõttu võimalik pikamaatranspordi juures hästi kasutada. See on esimene koht, mis selgelt täna välja paistab," ütles Kisel.

Ka Eleringi hinnangul pigem võiks vesinikku kaugtranspordis kasutada. "Linnasisene ja lühimaa transport on soodsam ja mõistlikum elektrifitseerida, kuid pikamaa ja kiiret tankimist vajavate transpordiliikide puhul oleks mõistlik kasutada vesinikku. Siiski ei lähe kogu transpordisektor nähtavas perspektiivis täielikult üle elektrile, kuna suure energiatarbe puhul võtab akude laadimine kaua aega ja vastava taristu ehitamine on liialt kallis," ütles Köster.

Majandusminister sõidab Saksamaale rongi vaatama

Ka majandusminister Taavi Aas plaanib sügisesse kavandatud Saksamaa vesinikutööstusega tutvumise ajal minna vaatama vesinikul toimivat rongi. Kuid pigem Eesti veel selliseid ostma ei hakka. Liiga vara. Ei vesiniku tootmise kui ka kasutamise tehnoloogia ei ole veel piisavalt arenenud.

"Ta on siin muna ja kana. Kui meil ei ole seda teada, kes seda suures mahus tarbib, meil ei ole ju täna meeletut vesinikutarbimist, siis ei ole ka sellel tootmist. Kui tekib tarbimine ja vajadus selle järele, küll siis hakatakse tootma ka," rääkis Palu. "See on üks kohtadest, kuhu võiks teadusraha suunata."

Kas Euroopa Komisjoni kavandatud ajakava, 10 aastaga jõuda küpse vesinikumajanduseni, ka kuidagi reaalne on, ei oska tegelikult keegi öelda.

"Ajakava on täiesti võimatu prognoosida. Selleks peab olema hiromant. Kui sellesse kõvasti panustatakse, siis 10 aasta perspektiiv on realistlik, et ta oleks konkurentsivõimeline ka turul," märkis Eesti Energia nõukogu liige Einari Kisel.

"Vesiniku puhul ta oli pikalt, jah, sellise 30-aastase horisondiga, aga täna me räägime 10-aastasest horisondist. See on arenenud viimastel aastatel päris korralikult," lisas ta. "Kui need investeeringud sinna valdkonda väga tugevalt sisse lähevad, siis on väga realistlik, et 10 aasta perspektiivis on suured muutused ees ootamas."

Ka Eesti võrguhaldur Elering näeb vesinikku osana tuleviku energisüsteemist.

"Mida laiem on valik konkureerivaid energiatootmise, transportimise, salvestamise ja tarbimise viise Euroopa Liidu ühtsel energiaturul, ühtses energiasüsteemis, seda efektiivsem on kogu energiamajandus seatud kliimaeesmärkide saavutamisel. Vesinikul on sellel turul tulevikus kindlasti oluline roll mängida. Vesiniku kasutuselevõtmine eeldab suurte taastuvelektri tootmis- ja salvestusvõimsuste olemasolu ja oskust integreerida uus energiakandja valutult seniste elektri- ja gaasisüsteemidega. Eesti on uute Euroopa energiaprioriteetide valguses väga heal lähtepositsioonil," märkis Köster.

Siiski täna vesiniku laialdaseks tootmiseks taastuvatest ressursidest tehnoloogiat ei ole ja see ei ole ka majanduslikult tasuv. Samuti ei ole veel viisi, kuidas laialdaselt toodetud vesinikku oleks mõistlik energiasüsteemis rohkem kasutada.