Harri Tiido: kui sul on oma arvamus ja iseloom, siis sind kahurilihaks ei muuda ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Suursaadiku ukse Helsingis pauguga sulgenud ja pensionile läinud Harri Tiido tunnistab, et talle meeldis ennast näha kui riigi teenistujat, mitte kui valitsuse ametnikku. Intervjuus ERR-ile selgitab Eesti üks põnevamaid diplomaate, miks ta ei tahtnud selle valitsuse ajal enam saadikuna töötada. Teisipäeval saab ERR.ee lehelt lugeda, mida Tiido maailmapoliitikast arvab.

Harri Tiido, kas ongi nüüd nii, et ma räägin pensionäriga?

Jah. Alates laupäevast, 1. augustist olen ma pensionil.

Siis võime rääkida vabalt, ilma piiranguteta.

Minu arvates ka, sest olen lihtsalt Eesti Vabariigi kodanik, kes on pensionil pärast töökarjääri lõpetamist.

Kas diplomaadid on poliitiline kahuriliha, nagu laseb endine suursaadik Jaak Jõerüüt ühel oma raamatutegelasel asjadel paista?

Ilmselt sõltub see diplomaadist – kas ta laseb ennast muuta kahurilihaks, kas ta on nõus sellega. Kui inimesel on oma arvamus ja oma iseloom, siis on teda raske muuta millekski, mida ta ei taha olla.

Kumb teil nüüd otsa sai – jaks või tahtmine?

Nii ja naa. Üks põhjus, jah, oli see, et mulle ei meeldi ühe osa [Eesti] praeguse valitsuse mentaliteet. Ja seda otsust muutis kergemaks asjaolu, et olen juba kolmandat aastat pensionieas.

Ütlesite Soome meediale suursaadiku kohalt varasema äratulemise kohta, et kuna Eesti praegune – teile ebasümpaatne – valitsus ei lahku, siis lahkute teie. See on ju tavaline, et tagasi astuvad rahulolematud ametnikud, mitte aga endaga rahulolevad valitsused?

Üldiselt küll. On iga inimese põhiõigus lähtuda põhimõttest – kellele ei meeldi, läheb ära. Kuna valitsus on seaduslikult valitud parlamendi [moodustatud] koalitsiooni tulemus, siis järelikult, kui mulle see ei meeldi, lähen mina minema.

Keda suursaadik esindab – valitsust või oma riiki? Usalduskirjad annab saadikule ju Vabariigi President, mitte peaminister.

Jah, mulle meeldis ennast näha kui riigi teenistujat, mitte kui valitsuse ametnikku.

Tegelikult võinuks te veel ühe aasta kalanägu teha, korralik palk ja lugupeetud amet on paljudele väärtus, millest ise ei loobuta. Need paljud ei saa teist nüüd aru.

Tegelikult olnuks mul ees veel kaks aastat [suursaadiku lähetust]. Aga ega ma niiväga midagi kaotanud. Mida ma kaotasin? Raha, staatust, seisust. Ükski neist ei ole eluliselt tähtis. Võitsin aga meelerahu, võimaluse rahulikult lugeda või... ma ei tea veel, mida teha.

Toomas Sildami intervjuu Harri Tiidoga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Miks teile Jüri Ratase teine valitsus ei meeldi?

Mulle ei meeldi selles koosluses üks erakond, EKRE. Selle erakonna esindajate käitumine mitte ainult rahvusvahelises mõttes, vaid ka siseriiklikult on üsna ülbav.

EKRE on huvitav psühholoogilise uuringu objektina. Mõni aeg tagasi, kui see uudis oli õige, ütles vist Monika Helme liidrivahetuse kohta [EKRE-s], et see vahetus on aristokraatlik. See pani mõned asjad paika. Nimelt vähemalt ühe [Helme] puhul neist on tegemist mõisahärraga, järelikult loevad nad end aristokraatiaks.

Aristokraatia on igas ühiskonnas väike vähemus ja eeldab, et on olemas ka pööbel.

Hakkame nüüd vaatama, kes on lisaks mõisahärrale muud tegijad. Oma erakond, nende toetajad on ilmselt julgeolekuvägi, kes hoiavad aristokraatiat üleval.

Koalitsioonipartnerid on mõisa mõttes ilmselt sulased. Ilma nendeta ei saa hakkama nagu ka mõisavalitsejata, kes mõtleb, et tema valitseb mõisa, tegelikult aga teavad kõik, et mõisahärra ütleb mõisavalitsejale, mida tuleb teha. Sulastega saab jagada mõisa vorstivabrikust vorste, endale võtad suuremad, väiksemad sulastele, kõik on rahul ja niutsuvad õnnelikult.

Jääb üle ainult rahvas. Aga rahvas... söögu rohtu. Rahvas on vajalik selleks, et aristokraatiat ülal pidada, sest keegi peab makse maksma, keegi peab tulu andma ja keegi peab vorstivabrikule andma toorainet, millest saab toodangut teha ja jagada – sulastele, liitlastele, teistele aristokraatidele ja külalistele.

Niimoodi läks pilt minu jaoks paika, et selline võiks olla nende mõtlemine.

On aga üks häirivam aspekt. Ma ei oska öelda, kuhu me EKRE paigutame. Räägitakse populismist, aga kõik erakonnad on populistlikud, nii või teisiti. Radikaalid?

Aga mis on praeguste radikaalide eripära, mitte ainult Euroopas? Neid toetab Venemaa. Kui vaatame väärtusi, millest lähtub EKRE ja millest lähtub Kreml, siis on väga suur kattuvus. Usk, traditsioonilised väärtused, liberalismi vastasus, vähemuste vastasus, kuigi radikaalid on samuti vähemus ning mina ei näe vahet seksuaalvähemuste ja poliitiliste vähemuste vahel, vähemus on vähemus.

Lisaks on veel Euroopa vastasus, Venemaa üldiselt toetab kõiki poliitilisi jõude, kes aitavad lagundada Lääne struktuure – EL-i, NATO-t jne.

Seega võib mingil hetkel aristokraatia muutuda kas valgustatud või bolševistlikuks aristokraatiaks ja hakata otsustama voluntaristlikult, mida teha. Ja kui talle pakutakse paremat diili paremalt käelt, võib ta sinna pöörduda, kui paremat diili vasakult käelt, võib ka sinnapoole pöörduda.

Järelikult peitub siin oht, et hoolimata retoorikast võidakse leida ühisosa Kremli poliitikaga. Ma ei ütle, et see oleks reaalne variant, aga see on võimalus. Ja kui on võimalus, on see oht.

Tahtsingi küsida, ega te ometi ütle, et EKRE on Kremli käepikendus Eesti poliitikas?

Ei, kaugel sellest. Sest me ei tea seda.

Aga on potentsiaali, kuna neil on ühine väärtusbaas.

Toomas Sildami intervjuu Harri Tiidoga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ratas ise oli teie suhtes väga positiivne: "Tunnustan suursaadik Harri Tiidot tehtud töö eest Eesti välisteenistuses, kus ta on edendanud diplomaadina meie riigi huve viimased 20 aastat. Samuti on tunnustamist väärt suursaadik Tiido sirgeseljalisus ja põhimõttekindlus, mida ma väga hindan." Pole paha?

Ei ole üldsegi paha. Eelmise valitsuse ajal oli Ratas väga hea peaminister. Olen teda näinud välismaal nö töös. Siin võib ikka mütsi maha võtta.

Mäletan, meil oli õhtusöök Soome ärimeestega, investoritega. Selle asemel, et süüa, liikus ta lauast lauda, rääkis kõigiga, nõunik oli kõrval ja tegi märkmeid... Ärimehed olid sillas, tulid pärast minu juurde ja ütlesid: kurat võtaks, valitsusjuht isiklikult rääkis kõigiga. See on korralik töö tegemine.

Kuni selle valitsuseni ei olnud mul talle mingeid etteheiteid. Ratasel oli ka väga hea suhe Soome eelmise peaministri Juha Sipiläga, kes veel [Eesti] selle valitsuse ajal tuli ühel vastuvõtul minu juurde ja ütles, et räägib Jüriga siiamaani iga nädal vähemalt korra telefoni teel.

Ja teiselt poolt... Tuleb mõni plärts! TRE raadiost või mingist torust ja siis jälle Ratas seletab. Eriti alguperioodil, Ratas käis muudkui ringi ja vabandas [EKRE juhtide väljaütlemiste pärast]. See jätab mageda mulje. Minu silmis muutus Ratas väiksema numbriga rattaks.

Ratase tunnustuses teie sirgeseljalisusele ja põhimõttekindlusele on otsekui mingi alltekst. Kuidas teie seda tajute?

Ratas on viisakas inimene ja ta on poliitik, ta ei taha liigselt suhteid rikkuda, ei taha tekitada konflikte, ütleb igaühe kohta midagi positiivset. See on poliitiku omadus. Kuigi ma ei tea, kaua Ratas vastu peab või kuidas see koalitsioon mõjub tema erakonnale ja ka tema enda tulevikule.

13 aastat tagasi vahendasite Urmo Soonvaldile, kes töötas siis veel Õhtulehes, ühe diplomaadi sõnu, et päeva kõige hullem hetk oli see, kui ta hommikul internetis Eesti lehti luges, sest see rikkus meeleolu ära. Kas teiega oli samamoodi?

Hommikuti ma ei lugenud Eesti lehti, lugesin kõigepealt Soome lehti ja kuulasin uudiseid. Saadiku esmane ülesanne on jälgida olukorda asukohariigis. Ausalt öeldes, hommikul oligi tervislikum jälgida asukohariigi infot ja siis lõunaks, kui oled "kõhu täis söönud", vaatad, et no mis seal kodumaal ka toimub. (Muigab)

Olen tahtnud teilt ammu küsida, et mida tundis mullu 15. detsembril Eesti suursaadik Soomes, kui ta luges sel rahulikul pühapäeva õhtupoolikul kodumaa meediast oma valitsuse siseministri sõnu Soome valitsuse kohta: "Ja ma tuletaksin meelde ikkagi Vladimir Uljanov-Lenini ütlust, et igast köögitüdrukust võib saada minister, või kuidas ta ütles. Nüüd me siis näeme, kuidas ühest müüjatüdrukust on saanud peaminister ja kuidas seal mõnestki teisest tänavaaktivistist ja harimatust inimesest on saanud samuti valitsuse liige."

No mis seal ikka, eks olen elus üsna palju näinud ja kuulnud... Mage lugu, aga ega see nüüd nii tapvalt üllatav ei olnud.

Aga võin juurde öelda, et 20. detsembril teatasin [välisministeeriumi] kantslerile, et lahkun ametist ja lähen ära [tänavu] juuli lõpus.

Toomas Sildami intervjuu Harri Tiidoga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas see oli hetk, kus suursaadik mõtleb, et no kurat, seda valitsust ma esindada ei suuda?

Tunne oli natuke varem, mida see hetk betoneeris. Siis tundsin, et kuna praegune valitsus jääb ilmselt võimule ja mina ei soovi temaga koostööd teha, on mul mõttekas ära minna, et mitte takistada valitud valitsust.

Mida teeb suursaadik sellises olukorras – helistab välisministrile, küsib juhtnööre?

Ei... (Muigab) Mis välisministrile? Milleks? Selle valitsuse omale, või? Sealt tuleb loomulikult, et peab vabandama ja viisakalt...

Tegelikult tuli siis mitmeid e-kirju ja telefonikõnesid, kohtumistel astusid juurde soomlastest Eesti sõbrad, Eesti ärimehed, välisdiplomaadid ja oli nõudmisi Eesti esindajate poolt, et nüüd peab suursaadik kohe jalad tagumiku alt välja võtma, minema Soome peaministri juurde ja isiklikult vabandama.

Kes seda tahtis?

See oli üks Eesti esindaja... ütleme, ärimees, kes töötab Soomes.

Soome Eesti sõprade poolt oli samuti [soovitus], et mine nüüd meediasse, ütle, et kõik on jama, siseminister [Helme] ei mõelnud nii... Ühesõnaga, mine ja vabanda Eesti nimel. Aga ma ei näinud võimalust vabandada, sest mul ei olnud sellist volitust. Ja kust mina teadsin, võibolla on see muutunud Eesti valitsuse positsiooniks.

Olgu-olgu, tegelikult te teadsite, et see ei ole Eesti valitsuse positsioon.

Aga miks mina peaksin minema vabandama rumaluse eest, lihtsalt kasvatamatuse eest? Kõik said sellest niisamagi aru.

See rahunes pikapeale maha. Lainetus oli veel tükk aega, kui astuti juurde ja küsiti, et kuidas on see võimalik ja kuidas ma saan töötada niimoodi, aga soomlased on üldiselt väga tolerantsed, nad olid viisakad. Igaüks teab, et diplomaat ei ole süüdi, kui poliitik midagi ütleb.

Jüri Ratas kinnitas, et teie väide Eesti-Soome suhete halvenemisest ei vasta tõele, ja kirjeldas enda tihedat suhtlust peaminister Sanna Mariniga kogu koroonakevade jooksul. Võibolla teie seda lihtsalt ei teadnud?

Võibolla ma ei teadnud, täiesti võimalik. Ka [Soome] välisminister Haavisto on öelnud, et kunagi ei ole suhted nii head olnud kui koroonakriisi ajal.

Siin on kaks erinevat tasandit. On poliitikute tasand ja väga hea, et mõlemalt poolt [heade suhete kohta] nii öeldakse. Poliitikud peavadki nii ütlema. Muidugi on soomlased selle hoobi "sisse võtnud" väga elastselt ja ei ole lasknud seda välja paista.

Omaette ooper on see, kui suhtled [Soome] ametnike, diplomaatidega, siis seal tunnetad suhtumist. Aga veelkord, soomlased on väga viisakad.

Ja nagu ütlesin ka Yleisradio intervjuus, ma ei usu, et see mõjuks suhetele üldiselt, sest need suhted on piisavalt tugeval alusel. Need on rööbastel, kust neid niisama maha ei lükka. Natuke siin-seal krigiseb, tuleb sädemeid, aga üldiselt on väga rahulikult läinud.

Mis tüli teil oli aasta alguses meie riigikogu delegatsiooniga, kellega kohtumisel kirusite EKRE-t, mispeale EKRE toonane aseesimees Jaak Madison arvas, et see annaks kohe aluse teid saadiku kohalt tagasi kutsuda? Mida te riigikogu liikmetele tol kohtumisel õigupoolest ütlesite?

Vaadake, see on Madisoni poolt niivõrd rumal avaldus, mida ma ei oska isegi kommenteerida. Ta vist ütles ka, et saadik peab lähtuma jutupunktidest ja kogu lugu?

Madison ütles, et riiki ei saa teenida diplomaadid, kes ei suuda järgida professionaalselt riigi poliitilist liini.

Jah. Ma vestlesin Eesti Vabariigi parlamendi esindajatega. Välisriigis asuva saadiku ülesanne on selgitada kodumaalt tulnud esindajatele, kuidas meie päritoluriiki – Eestit – nähakse, milline on suhtumine ja millised on probleemid. Seda ma ka tegin. Kui ma ei ütleks, kuidas on asjad tegelikult, vaat siis peaks mind tagasi kutsuma.

Mida te neile siis EKRE kohta ütlesite?

Ei mäleta, ausalt öeldes. Mis seal ikka ütelda on? Midagi sarnast, nagu praegu rääkisime, võibolla, mitte küll nii põhjalikult. Aga et see on probleem, seda vaadatakse vähe kummalise pilguga, see ahendab meie mänguruumi jne.

Toomas Sildami intervjuu Harri Tiidoga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kuidas on Eesti välispoliitiline kompass viimase pooleteise aastaga muutunud, selle valitsuse ajal?

Tunda on see, et orientatsioon USA-le on liiga tugev. USA on vajalik liitlane, aga arvestades praegust [president Trumpi] administratsiooni peaks olema... ettevaatlik, mitte trügima eesliinile oma liitlassuhte pakkumisega.

Usuvabaduse ühendusega liitumine... (Välisminister Reinsalu oli tänavu veebruaris USA algatusel loodud rahvusvahelise usuvabaduse alliansi moodustajate seas, toim) USA ajab seda põhjusel, et [nende] praeguses valitsuses on mitmed aktiivsed, jutlustavad protestandid. See on valitsus, kus on olemas piibliuurimise selts, kuhu tuleb jutlustaja, kes selgitab piiblit. (Ohkab)

See on kristluse levitamise ühendus, mitte usuvabaduse ühendus. Ja minna sinna ennast kaasa pakkuma, ei ole kõige mõttekam.

Samuti liituda mentaalselt näiteks Ungariga – ei ole eriti mõttekas.

Poolat ma kaitseks, seal töötab opositsioon päris aktiivselt. Kui olid äsja presidendi valimised, siis nägime, et president Duda võitis need väga napilt, linnad läksid kõik opositsioonile. Seal on siiski vaba erameedia ja olukord [võrreldes Ungariga] teine.

Aga küsimus on, kuhu meie end positsioneerime. Kui nende riikide hulka, kes on suure osa EL-i liikmesmaade silmis... no mitte just paariad, aga kuhugi sinna kanti, siis see paneb meile teatava metsalise märgi külge.

See märk hakkab meid segama, kui tahame esitada praktilise ettepaneku näiteks EKRE-le huvitaval teemal, migratsiooni osas. Esitame ratsionaalse ettepaneku, mis ei ole liberaalne, ei ole tagurlik, on just tsentristlik, mõttekas. Praegu vaadatakse meid, et ahah, teil on see jõud valitsuses, olete koos ungarlaste ja nendega, unustage ära. Aga kui meil oleks teistsugune valitsus ja esitame sama ettepaneku, siis öeldakse: ahah, nad on üldiselt liberaalsete maailmavaadetega, asjal võib mõtet olla, arutame.

Või negativistlik suhtumine EL-i, kuigi tegelikult oleme EL-ist ainult võitnud...

Jüri Ratas on sama Euroopa-meelne peaminister nagu oli Taavi Rõivas, Andrus Ansip, Siim Kallas.

Jah, aga vahe on selles, et [valitsuse] poliitikud võtavad üks, kaks, kolm, neli, viis korda sõna ja see kõik heiastub ka välisriikides, see pannakse märgile. Selleks on siin saatkonnad, kes raporteerivad oma pealinnadesse.

Ma loodan, et kõik saavad aru – ei ole olemas sisepoliitikat. Sisepoliitika on tegelikult ka välispoliitika, nii nagu välispoliitika on paljuski ka sisepoliitika. Tänapäeval on need kaks omavahel täiesti sõlmunud.

"Valimistel on tagajärjed," tsiteerib välisminister Reinsalu USA eelmise presidendi Obama sõnu ja lisab, et välisministri vahetudes muutuvadki teatud rõhuasetused, mis on täiesti demokraatlik, sest muidu näeksime stagnaatilist, ametnikkonna põhist riiki. Teie oponeerite?

Ei. Täiesti õige. Küsimus on, millises suunas rõhuasetused muutuvad. Kas nii, et muutuvad riigile kahjulikumaks või kasulikumaks – see on hinnangu küsimus. Võime alati öelda, et tähtis on liikumine. Aga kas liikumine on edasi või on tagasi?

Miks teie avaldasite suursaadikuna Varssavis koos EL-i kolleegidega toetust Poola seksuaalvähemustele?

Ükskord olin sunnitud vastavalt [Eesti välisministeeriumi] instruktsioonile liituma, aga põhimõtteliselt olin sellele vastu ja ütlesin nii ka Tallinnale. Poola on katoliiklik maa ja pole meie asi minna katoliiklasi õpetama, kuidas kirikus käituda.

See teid siis ei häirinud, kui välisminister Reinsalu andis poliitiline juhise, et meie suursaadikud ei tohi ühineda seksuaalvähemuste õigusi kaitsvate avaldustega teistes riikides?

Ei.

Georg Ots on Soomes vist endiselt hinnas?

On ikka. Võibolla noorem generatsioon on muutunud, aga üldiselt – on ikka.

"Nii see läks, nii see läks, on möödas kõik..." Tuleb see Georg Otsa laul tuttav ette?

Tuleb küll.

Teiega on nüüd samamoodi, et on möödas kõik, ja... mida te tegema hakkate?

Kust mina tean? Olen kolm päeva pensionil, natuke vara veel arvata.

Poliitikahuviline tuttav palus küsida, kas näeme teid kevadel 2023 kandideerimas riigikogu valimistel?

Ei näe. Ma olen terve mõistuse juures ja poliitikasse minna ei taha. See on veel hullem, kui ametnik olla.

Toomas Sildami intervjuu Harri Tiidoga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Harri Tiido (66)

Harri Tiido oli aastatel 1980–1992 Eesti Raadio väliskommentaator, pärast seda kuni 1996. aastani Kuku Raadio toimetaja ja saatejuht, vedades saateid "Keskpäevatund" ja "Väli(s)määraja", aastatel 1997-2000 oli ta Kuku peatoimetaja.

Tiido alustas tööd välisministeeriumis 2000. aastal välisminister Ilvese kutsel, töötades kuni 2003. aastani välisministeeriumi asekantslerina julgeolekupoliitika alal. Aastatel 2003 – 2007 oli ta Eesti suursaadik NATO juures, 2008–2011 Eesti suursaadik Afganistanis, asukohaga Tallinnas, 2011–2014 Eesti alalise esinduse asejuht Euroopa Liidu juures PSC küsimustes, 2014 – 2018 Eesti suursaadik Poolas ning 2018 – 2020 Eesti suursaadik Soomes.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: