Milliseid valdkondi tuleks sotsiaaldemokraatide hinnangul koostatavas riigieelarves käsitleda prioriteetidena ja kuhu tuleks ka võetud laenuraha investeerida või kasutada niimoodi, et sellest sünniks Eesti riigile pikaajalisemat kasu?

Kõigepealt tuleks sotti saada, kuidas selle rahandusministeeriumi eelarveprognoosiga on. Ajakirjandus on siin avastanud, et Martin Helme mitte alati ei räägi sulatõtt, vastupidi, tal on kombeks fakte moonutada. Ma loodan, et need sõnumid, mis praegu rahandusministri suust kõlavad, on adekvaatsed, aga selle jaoks me peame ära ootama ka sõltumatute institutsioonide prognoosid. Kui me puhtalt tunnetuslikult seda prognoosi vaatame, siis seal öeldakse, et selle aasta miinuse järgmise aasta majandustõus sisuliselt katab ära ja kui me samal ajal vaatame, kui pikaks ajaks ja millistes mahtudes plaanitakse laenu võtta, siis seal on väike loogikaviga. Enne kui raha kulutama hakatata, tahaks aru saada, millest see loogikaviga tuleb. Aga täiesti selge on see, et sellises kriisiolukorras on esimene küsimus, et ühiskonna kõige nõrgemad ei jääks kriisi hammasrataste vahele. Kindlasti tuleb tagada, et hakkama saaksid noored tööturul, eakad ja ka erivajadustega inimesed.

Investeeringutest rääkides tuleb loomulikult otsa vaadata sellele, et majandus nagunii muutub väga kiiresti tänases maailmas. Ja iga selline kriis muudab majanduse struktuuri väga oluliselt. Sestap investeeringud peavad olema tehtud ja kavandatud sellest lähtuvalt, et need on tõesti sellised majandusvaldkonnad, mis ka lähitulevikus ja ka pikemas tulevikus suhteliselt suure tõenäosusega meie meie uut majanduskasvu võiksid vedada. Investeerimine nendesse tehnoloogiatesse, mis paratamatult on hääbumas või ka nendesse sektoritesse ei ole mõistlik. Seda kriisi heas mõttes tuleb ära kasutada selle jaoks, et võimalikult kiiresti teha õiglane digi- ja rohepööre.

Kas praegu te näete, et valitsus tegeleb sellistesse hääbuvatesse sektoritesse raha paigutamisega ja ebaotstarbekalt riigieelarve planeerimisega?

Kriisi esimeses faasis me ju seda kujukalt nägime, kui investeeringud tehti tehnoloogiatesse, mis põhinevad fossiilsetel kütustel.

Õlitehast peate silmas?

Just. Õlitehast. Aga need rahasüstid, mis on konkreetselt ettevõtete toetamiseks tehtud, ka seal on küsitav, et kas muutuvas maailmas uutesse kaubanduskeskustesse maksumaksja raha investeerimine on ikkagi jätkusuutlik ja mõistlik. Pigem tundub see ikkagi täielik lotomäng, kui me näeme, et turism on muutumas ja inimeste tarbimisharjumused on muutumas.

Aga kuhu tuleks investeerida konkreetselt?

Digipööre, rohelised tehnoloogiad. Need on kindlasti valdkonnad, mis lähitulevikus kasvavad ja pakuvad kasvuvõimalusi. Eestil oleks võimalik ka uute tehnoloogiate kasvust saada maksimumkasu ühiskonna jaoks, sest kui me sinna investeerime, siis me oleme võimelised ka maailmale pakkuma asju, mida maailmal vaja on.

Kuidas see riigieelarves kajastuda võiks?

Neid erinevaid suurprojekte on ju kindlasti võimalik hinnata, et kui jätkusuutlikud need on. Aga teine asi on ka need kriteeriumid, mis majanduse ja ettevõtluse turgutamiseks seatakse. Ehk seesama mure, mida me siin kriisi esimeses faasis nägime, et kriteeriumid on arusaamatud ja seal ei ole selgeid kriteeriume, et see peab olema digipöördeks ja, ja rohepöördeks tehtud investeeringud.

Kuhu saaks riik järgmise aasta riigieelarve kontekstis investeerida, et see vastaks nendele kriteeriumitele?

Meil on terve terve rida taastuvenergia initsiatiive, mida saaks toetada. Ja kui me räägime digipöördest, siis me ju saame aru, et riik ei saa olla see, kes seda üksinda teeb. See eeldabki just kriteeriumite seadmist selle jaoks, et erasektor tuleks välja initsiatiividega. Selle jaoks on vaja selgelt öelda, et need on prioriteedid.

Aga kuidas see ikkagi riigieelarves kajastub?

Kas konkreetsete toetusmeetmetena, mida saab teha näiteks EAS-i või Kredexi kaudu või siis ka suuremate investeeringutena, mis on mõeldud juba näiteks suuremate taastuvenergia lahenduste väljaarendamiseks.

Uued toetused, uued lahendused ja nendega tuleks tulla välja nüüd lähiajal, enne riigieelarve koostamist ja ka avalikkusele, ettevõtetele nendest teada anda?

Loomulikult. Kuidas muudmoodi seda teha saaks?

Mida te muidu arvate olukorrast, mis on meil tekkinud seoses turismiga ja täpsemalt, mis puudutab palgatoetuse maksmist. Sotsiaalminister Tanel Kiik on öelnud, et lihtsalt tuimalt maksta inimestele, kes töötavad turismisektoris, ei ole mõtet. Kuidas teie seda näete?

Esimene esimese asjana tuleb vaadata seda, kuidas inimesed toime tuleksid, kelle töökohad reaalselt kaovad ja loomulikult peab seal nüüd riik maksimaalselt appi tulema. Aga teine küsimus on see, et me näeme, et turism on kindlasti ka muutumas. Me nägime seda selle suve pealt, kuidas välisturiste jõudis Eestisse oluliselt vähem kui viimastel aastatel. Paratamatult tuleb ka sellega arvestada, et kõik senised turismivaldkonnad samal kujul ilmselt ei taastu ka siis, kui see akuutne tervisekriis täielikult mööda saab. Seega tuleb väga süveneda sellesse, et kuidas saavutada see, et riik ei hakka majandusstruktuuri loomulikku muutumist pidurdama või andma sellele tagasikäiku läbi selle, et riik tuleb justkui turule ja maksab turul kõik asjad kinni ja siis me avastame mõne aasta pärast, et me oleme oma arengutes lootusetult maha jäänud muust maailmast.

Nii, et selle sotsiaalministri seisukohaga põhimõtteliselt olete nõus?

Printsiibi mõttes olen nõus, aga tahaks näha konkreetseid valitsuse lahendusi. Kui need lahendused ja toetusmeetmed puudutavad üksikuid konkreetseid ettevõtjaid ja kriteeriumid on arusaamatud, siis sellele alla kirjutada kindlasti ei saa. Aga no vaatame, mida välja pakutakse. Turismisektor on saanud nii kõvasti pihta, et neid tuleb kindlasti aidata, küsimus kuidas täpselt seda teha, et see oleks jätkusuutlik. Aga riik ei saa hakata ise turismi korraldama.

Ühe lahendusena on rahandusminister Martin Helme (EKRE) välja pakkunud turismivautšerite jagamist. Kuidas te sellesse suunda ja ideesse iseenesest suhtute?

See on üks võimalus. Aga siis tuleb ka endale aru anda sellest, et see tõepoolest on ajutine ja fokusseeritud meede. Sest muidu juhtub see, mida ma just ütlesin. Et kui riik hakkab pikas perspektiivis otsustama selle üle, millist turismi inimesed tahavad ja millist mitte, siis pöördub kogu majandusloogika pea peale. See peab olema ikkagi erasektori jaoks oluline ja kogu see valdkond peab saama kohaneda olukorraga, et riik ei läheks turgu pikaajaliselt solkima.

Äsjane rahandusministeeriumi majandusprognoos näeb majandusseisu ja kogu olukorda seoses viiruse levikuga ka laias maailmas üsna optimistlikest toonides. Kas sotsiaaldemokraatidel on ka mingisugune oma visioon või analüüs sellest olukorrast? Kuidas teie näete koroonaviirusest põhjustatud kriisi ja majandusolukorra arenemist lähikuudel ja lähiaastatel? Kas tuleks valmis olla pikemaajaliseks majandussurutiseks või valmistuda normaalsesse majandusellu naasmiseks?

Nagu ma ka alguses ütlesin, et selle põhjal, mida me oleme näinud seoses rahandusministriga, siis tema sõnu pimesi usaldada kindlasti ei ole mitte mingisugust põhjust. Lisaks sellele harrastab ta väga jõulist poliitilist juhtimist.

Prognoosi koostasid rahandusministeeriumi ametnikud, analüütikud.

...rahandusministri poliitiliste suunistega. Nendes on üks oluline vasturääkivus, millele ma tähelepanu juhtisin. Kui tegelikult prognoositakse suhteliselt väikest langust ja kiiret taastumist, siis miks kavandatakse nii suures mahus ja nii pikkasid laenusid. Sellele tahaks vastust saada. Kindlasti tuleks ära oodata, mida ütlevad sõltumatud institutsioonid, ehk siis eelkõige Eesti Pank.

Rahandusminister ütleb teile selle peale, et praegu on intressid nii madalad, et oleks rumal, mitte laenu võtta.

Isegi siis, kui intressid on väga madalad, tuleb laen kunagi tagasi maksta. Tegemist on siiski laenuga ja varem või hiljem peab keegi selle tagasi maksma. Me võime ju seda lükata võimalikult kaugele, et see oleks võimalikult palju tulevaste põlvede mure. Aga ma arvan, et see ei ole vastutustundlik käitumine. Me peaksime ikkagi püüdma oma laenud nii kiiresti tagasi maksta kui võimalik. Loomulikult ei tähenda see seda, et seda tuleks teha kuidagi ühiskonna hakkamasaamise hinnaga. Seda kindlasti mitte. Loomulikult tuleb kriisisituatsioonis riigi vahenditega, ka laenudega majandust turgutada, pakkuda inimestele nii-öelda pehmet üleminekut, aga selle juures tuleb arvestada sellega, et lõpuks on tegemist ikkagi laenurahaga. Ja varem või hiljem tuleb see tagasi maksta.

Aga ikkagi nüüd see sotsiaaldemokraatide visioon ja analüüs viiruse ka seotud majanduslikust olukorrast ja, ja lähiaastatest. Kuidas näevad sotsiaaldemokraadid koroonaviirusest põhjustatud majandusliku olukorra arenemist lähiaastate jooksul? Kuidas riik peaks siin käituma?

Riik peab tagama oma inimestele selle, et inimesed tuleksid selles kriisis võimalikult hästi toime. Ja teiselt poolt investeerima võimalikesse kasvualadesse, eks raha, mida laenatakse, peaks hakkama tulevikus teenima, et me suudaksime ka need laenud tagasi maksta.

Aga, kas te näete, et see kriis jätkub? Kas te näete, et viirus niipea ei kao? Mis teie sisend või hinnang on sellele, kuidas majanduskriis lähikuudel, lähiaastatel areneb? Kas majandus taastub või tasub valmis olla pikemaajaliseks surutiseks?

Nüüd te tahate, et ma hakkaksin siin klaaskera pealt ennustusi andma, mida ma arvan, et ükski inimene tänasel päeval teha ei saa. See, milline on terviseolukord lähitulevikus, sõltub väga paljudest asjaoludest. Me ei tea ju täna, millal reaalselt me jõuame vaktsiinini. Me ei tea, kui kiiresti viirus areneb või taandareneb. Me näeme praegu nakatumiskordaja tõusu, aga meil ei ole võimalik täpselt öelda kuhu ta võib jõuda. Selge on see, et me peame ühiskonnana igal juhul olema ettevaatlikud, tegema endast maksimumi selle jaoks, et see viirus ei saaks lihtsalt levida. Ja teistpidi olema valmis selleks, et majanduses paratamatult toimuvad lähiaastatel muutused, mille see kriis endaga kaasa toob.

Nii et rahandusministeeriumi majandusprognoosi puhul sotsiaaldemokraadid pigem võtaksid sellise ettevaatlikuma ja skeptimilema lähenemise?

Selle jaoks, et seda hinnata, peaks seal kõrval olema veel mõni ekspertiis. Tavaliselt niimoodi neid asju tehakse, et võetakse mitme erineva prognoosi näitajad, võrreldakse neid omavahel ja siis vaadatakse, mis on usutavam. Aga kindlasti peab olema piisavalt ettevaatlik, sest me ju ei tea, kui tugevalt see viirus lähitulevikus tegelikult meie igapäevast tegevust halvab.