Kaarel Tarand: valitsus müüb väljamaa filmi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kuvatõmmis/ERR

Ei läinud paari kuudki, kui Eesti peaminister ja välisminister julgelt kuulutasid, et parvlaevast Estonia vändatud dokumentaalsarja nägematagi on selge, et uus uurimine peab algama ning raha taha see ei jää. Milline kannapööre, milline jõuline operatiivsus, teatab Kaarel Tarand Vikerraadio päevakommentaaris.

Üks on tõde, pärast papi Noad, kes kasutas kõlvatut konkurentsieelist ja teistele kättesaamatut äriinfot ehk jumala abi, ei ole keegi uppumiskindlat laeva ehitanud. Seda fakti ei muuda asjaolu, et maailmamerede pinnal võib praegu seilata rohkem laevu kui inimkonna ajaloos kokku on veekogude põhja vajunud või tormide väes purunenud. Lihtsalt, igal laeval oma aeg erru minna või uppuda.

Kui nn põletava päevaprobleemi ehk parvlaeva Estonia hukkumise asjas üldse suu lahti teha, siis peab rääkima laevast, mitte laevaaugust. Riigilaev nimega Estonia, kohalikus keeles tuntud ka kui Eesti Vabariik, ei ole kuskile kadunud ja ainult selle praeguste tüürimeeste igapäevase tegevuse range kontroll, õigete küsimuste esitamine ning vastuste analüüs võib meile anda selguse, kas nad karide suunas tüürivad meelega või kogemata.

Laevahukuseriaali seni viimane vaatus algas õigupoolest juba neli aastat tagasi oktoobris 2016, kui Eesti peaministrile laekus taotlus algatada uus uurimine parvlaeva Estonia huku põhjuste väljaselgitamiseks.

Tähtsaim verstapost loos on Tallinna halduskohtu otsus 24. oktoobrist 2019, millega valitsus sai aastaid kestnud vingerdamise järel kohustuse langetada otsus võimaliku uurimise osas 60 päeva jooksul. Valitsus aga sülgas sellele ja otsust ei tulnud ei jõuluks, jaanuariks ega märtsiks. Õigusriik missugune, kus valitsus näitab kodanikele eeskuju kohtuotsuste mittetäitmisel.

Samal ajal, kui valitsust oli tabanud otsustamatuse kangestuskramp, ei katkenud välismaine vilgas allveetegevus hetkekski. Ja õige pea olidki võõramaised filmirätsepad platsis, kavalad ja osavad nagu kõik kelmid, kes lihtsameelsetele ja edevatele näitavad asju, mida tegelikult olemas ei ole.

Kelmid dokumentalistid ei olnud võhikud Eesti poliitilise kultuuri ja võimukorralduse alal. Nii ei tunginudki nad oma sensatsiooniliste kaadritega otse kuningat tülitama, vaid võtsid töötlemiseks kannuste teenimise meeleheites vaevleva poliitiliste nõunike kihi, kellele näidati suurt avastust ja Saladust.

Väga õige taktika, sest ei läinud paari kuudki, kui Eesti peaminister ja välisminister julgelt kuulutasid, et doksarja nägematagi on selge, et uus uurimine peab algama ning raha taha see ei jää. Milline kannapööre, milline jõuline operatiivsus! Torm on kõigest looduse stiihia, valitsuse reliikvia aga on tõde. Või nagu Gustav Suits õpetas:

Tormi ees murduvad tammepuud:
kindlad on mehed, aatele truud.

Ühesõnaga, miski ei saa enam väärata valitsuse tõeotsingut, mis paraku on tegelikus elus ikka ja ainult võimuotsing, sest:

  1. Poliitika ei ole tõeotsingute, vaid tõe arvelt kokkulepete leidmise kunst. Tõest ei ole valitsusel vähimatki kasu, küll aga intensiivsest tegevuse teesklemisest tundlikul teemal ja seda elektoraadi nõudmisel.
  2. Dokumentaalfilm ei ole ajaloos tõesti sündinud asjade uurimine sine ira et studio, vaid, nagu definitsioon ütleb, teos, mille kunstiline kujund on loodud tõsielukaadreid kasutades.
    Kuitahes võimas on kunstiline kujund, mis antud juhul peab looma vaatajas mulje kriminaalkuriteo toimumisest, ei saa selle kujundi jupid ega isegi tervik olla aluseks juurdlusele ega tõendiks selles.
  3. Valitsuskoalitsiooni põhisõnum on olnud poolteist aastat - ja parteisid pidi kauemgi - see, et enne meid tehti kõike valesti, et mitte öelda rahvavaenulikult. Selle narratiivi arendamiseks on nüüd taas imehea võimalus ja juba ongi vanemad riigimehed lasketiirus sihtmärkidena üles seatud, et neid nüüd kuni valimisteni auklikuks lasta. Hea uus lõbustus, sest koroonajutt hakkaski juba publikule igavaks muutuma.
  4. Kuid öeldes "A" peab ütlema ka "B" ja seegi sobib hästi inimtekkelist kliimamuutust eitavatele erakondadele. Neile passib ju imehästi, kui filmikunstnikud meisterdavad nn tõendeid, mille olemasolust loogiliselt järeldub, et õige pea võime valitsuselt oodata uut tõde.
    Nimelt, et Läänemerel ei ole kunagi inimesele ja tehnikale ohtlikke torme olnudki ja mitte ainult ühe parvlaeva, vaid kõikide Eestit tabanud hädade taga on sisevaenlase sepitsused ja Rootsi agendid. Okupatsiooniaja mäletajatele peaks kõlama tuttavalt.
  5. Ja lõpuks: kuni viimase hetkeni hoidis valitsus asjatundjate ja pädevate ametnike eest teemat saladuses, seega ei ole tegu teadmiste mängu, vaid poliitilise mänguga.
    Eraldi väärib ses osas esiletõstmist läinud nädala avantüür ehk peaministri ja välisministri eralennuseiklus Soome ja Rootsi, mille käigus rikuti välja kujunenud rahvusvahelise suhtlemise reeglistikku ja mille kohta me erapooletu kirjelduse leiame ehk kunagi vaid Rootsi ja Soome ametkondlikest arhiividest, sest Eesti delegatsiooni koosseisus oli erapooletute professionaalide osalus olematu lähedane.

Seda kõike arvesse võttes võib öelda, et võistluses aasta turundusteo tiitlile on võitja juba selgunud. Auhind läheb Eesti valitsusele, kelle sihitu rabelemise tagajärjel kerkis kehvapoolse välismaise dokumentaalsarja müügihind veel enne esilinastust eesti telekanalitele tõenäoliselt kättesaamatusse kõrgusesse ning sarja sisu jäävad meie publikule igavesti vahendama ehk august rääkima ainult väljavalitud poliitilised nõunikud.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: