Kaarel Tarand ironiseerib Vikerraadio päevakommentaaris rootsi filmitegijate üle ning mõnitab Eesti valitsust. Kahjuks kuulub Kaarel Tarand nende persoonide hulka, kelle toon vastuvaidlemist ei kannata ning kes alati teavad kõike.

Näiteks seda, et Estoniast tehtud uue dokumentaalfilmi hind jääb Eesti telekanalitele kättesaamatuks. Selle saamatu ennustuse lükkas elu juba samal päeval ümber – Margus Linnamäe Kanal 2 ostis selle päris tavalise hinna eest ja juba 8. oktoobril võime filmi esimest osa näha ning otsustada, kas seriaal on hea või küündimatu nagu arvab Tarand seda seriaali ise nägemata.

Kahjuks ei sisalda Sirbi peatoimetaja kommentaar midagi väärtuslikku peale valitsuse sõimu muidugi. See tegu on temast loomulik, sest ilmselt on Eestis olnud vaid üks hea peaminister, Andres Tarand, kelle veri on paksem kui vesi, aga kes kahjuks on sama rutakalt kinnitanud, et Estonia huku uut uurimist vaja ei ole.

Enamgi veel, Kaarel Tarand nimetab filmi tegijaid kelmideks. Ometi on filmi autor Henrik Evertsson hinnatud Rootsi parimaks sõltumatuks ajakirjanikuks. Tema on tõeotsija, ei muud. Tarandid on oma eitustes armsad, aga tõde on armsamgi veel.

Info, et Estonia paremas pardas on auk, ei ole siiski uus. Sellest kirjutas Drew Wilson oma raamatus "Auk" aastal 2006. Oma arvutused tegi laevainsener Anders  Björkman, kes jõudis järeldusele, et Estonia uppumisviisis võib olla süüdi auk pardas. Auk ise aga oligi täitsa olemas. Juba aastal 1997 nägi seda auku Soome ajakirjanik Jussi Turtiainen. Talle näidati fotosid laevaehitusfirma tellitud videolt.

Saksa ajakirjanduses vallandus isegi debatt selle laeva pardas oleva augu ümber. Tähendab, august pidid olema informeeritud ka valitsused ja komisjonid. Ametlikus lõppraportis pole sellest aga sõnagi. Raportis seisab leheküljel 114: "8.5.1 Vraki üldine seisund. Vrakil ei märgatud mingeid väliseid kahjustusi peale vigastuste visiiri ja vöörirambi ümbruses."

On päris keeruline mõista, et JAIC-i liikmed polnud kuulnud sellest pardas olevast august ega näinud seda. Küll on lõppraportit kirjutanud komisjoniliikmed leidnud, et nad kõike ikka ei tea. Seda kinnitab lõppraporti lehekülg 170 (visiiri purunemise kohta): "Mitmed ebamäärasused teevad detailsed arvutused võimatuks. Lihtsustatud eeldustest lähtuvad arvutused näitavad siiski, et selline sündmuste kulg on tõenäoline." Niisiis - ei midagi kindlat.

Kadunud on Rockwateri poolt 1994. aastal filmitud kaadrid, mis sisaldasid Estonia sisemust ja välimust. Rockwater olevat need põletanud – jumal küll, miks? Enamgi veel, need kaadrid olla kaotanud ka Rootsi valitsus. No ikka vähe usutav.

Estonia huku asjaolud on salastatud Eestis 75 ja Rootsis 200 aastaks. See on ainuke reisilaeva hukk maailmas, mille asjaolud on salastatud. Miks? Kindlasti teab seda Kaarel Tarand, aga ta pole seda veel avalikustanud.

Vrakk taheti katta betooniga (Rootsi valitsuse otsus), kuid õnneks seda ei tehtud. Küll aga lükati vrakile peale sadu tonne liiva ja kruusa.

Ja nüüd võib-olla kõige halvem uudis neile, kes tõsimeeli usuvad või tahavad uskuda, et Estonia olevat prantsatanud kalju otsa. Lõppraportis seisab sõna sõnalt hinnang merepõhja kohta:

"8.1 Vraki asukoha kindlakstegemine, "Laev lebab pehme savi kihil vööris 85 meetri ja ahtris 74 meetri sügavusel. Savikihi paksus muutub 5 meetrist laeva keskosas ligikaudu 15 meetrini ahtris ja 25 meetrini vööris." (lk 113.)

Kõige kindlam ja lihtsam oleks muidugi seal all ära käia ja see kaljurahn üles otsida, mis laevakeresse üliteravate servadega augu oleks lõiganud. Või teab Kaarel Tarand viidata mõnele muule hukkunud raudlaevale, mis endale merepõhjas löökaugu keresse on tekitanud?

Loodetavasti võetakse ette uus uurimine. Ja loodetavasti valitsus seekord end nörritada ei lase. Sest tõde on üks ja ükskord see selgub niikuinii.

Vastutajaid ei tohi lasta peita inimpõlvede pikkuste salastatuste taha. Halvim on aga see, et lõppraporti tegijad (JAIC) pidid teadma ja teadsidki nii august paremas pardas kui ka kaptenisillal toimunust (Rockwateri video). Videokaamera seal igatahes käis. Raportis pole aga neist asjust sõnagi nagu nii mõnestki veel, näiteks tunnistajate ütlused, mida tsenseeriti. Laeval õnnetuse ajal olnud Carl Eric Laantee Reintamm tunnistas seda vaid mõned päevad tagasi. See oli ka üks põhjusi, miks Evertsson dokumentaalsarja väntas.

Nimetada kelmiks inimest, kes Estonia teemaga tegeleb lapsest saadik, on ikka kultuuriväljaande peatoimetaja kohta pretsedenditu.

President Lennart Meri kutsus minu kui ETV juhi 1997. aastal enda juurde ja andis üle värskelt valminud "Lõpparuande, mis käsitleb reisiparvlaeva hukku Läänemeres 28. septembril 1994. a." Meri ütles. "Selles raportis on kogu tõde nii nagu ta peab olema."

Mõned kuriteod on aegumatud. Ja kindlasti on seda Estonia huku asjaolude varjamine, kui seda on tehtud. Jah, härra Kaarel, merel juhtub mõndagi, aga kui reisilaevaga Estonia veeti relvi (ja see on tõendatud), siis ongi küsimusi rohkem kui vastuseid. Seni.