"Ma tõepoolest arvan, et Estonia uputas sündmus, mida Rootsi valitsusringkonnad on riigi julgeoleku kaitsmise ettekäändel otsustanud varjata. Mis see sündmus on, ma ei tea. Aga see peab olema seotud Rootsi kaitsejõudude või eriteenistuse tegevusega," rääkis Kurm. "Ainult kaitsejõudude ja eriteenistuste mõjuvõim, sealhulgas mõjuvõim poliitikute üle, saab minu arvates selgitada Rootsi valitsuse tegevust hukule järgnenud 26 aasta jooksul."

Kurmi sõnul on võimatu uskuda, et Rootsi riik ei kasutanud katastroofijärgselt oma tehnilist võimekust selleks, et uurida katastroofi põhjuseid.

"852 inimest on merepõhjas, neist enamik rootslased – Rootsi valitsus ei tee mitte midagi, tuukrid ja robotid jäävad kaldale ja allveelaevad sadamasse. Kas te suudate seda uskuda? Mina ei suuda," ütles Kurm. "Seetõttu arvan, et tegelikult saadeti uurimislaevad välja esimesel võimalusel, mida tuukrid ja robotid merepõhjas tegid ja nägid, sellest lihtsalt ei räägita," lisas ta.

Kurm tõi esile rea juhtumeid, kus Rootsi võimud tema hinnangul varjasid uurimistulemusi, jätsid arvestamata paljude tunnistajate öeldu või takistasid muud viisil tõe selgumist.

Nii kaasnes 1994. aasta detsembris korraldatud ainsa teadaoleva sukeldumisoperatsiooniga rida arusaamatusi.

Sukeldumisel tehtud video on kadunud

Esimene neist puudutab merepõhjas tehtud filme, millest alguses oli kaks originaaleksemplari - üks originaal jäi tööde teostajale (kelleks oli erafirma - toim.) ja teine tellijale ehk Rootsi meresõiduametile. Kuid tööde teostaja hävitas oma originaali varsti pärast tööde lõpetamist.

"Tellijale jäänud originaali saatus on aga teadmata, see kas läks kaduma või salastati. Kujutage ette, uuritakse 852 inimese surmaga lõppenud katastroofi, kuid kõige olulisem asitõend, laevavrakis tehtud film, läheb kaduma, kaob ära juba enne, kui uurimiskomisjoni liikmed seda vaadata jõuavad!" rääkis Kurm.

Kurmi sõnul ei olnud see ainus asitõend, mis uurimise ajal kaduma on läinud.

Teisena kaotati vöörivisiiri põhjaluku sulgurpolt, mille tuukrid küll laeva küljest lahti keevitasid ja lähemaks uurimiseks pinnale tõid, kuid mille ainus sukeldumisoperatsioonil osalenud ühiskomisjoni liige Börje Stenström tagasi merre viskas, hävitades nii kõige olulisema asitõendi. Ametliku versiooni kohaselt põhjustas aga Estonia huku just see, et vöörivisiiri lukud purunesid ja visiir kukkus merre, tõdes Kurm.

Kolmas suur arusaamatus puudutab laevakere põhjaosa vaatlemist ja filmimist, mis on taas esile tõusnud seoses auguga, mida norra dokumentalistid laeva keskosast leidsid ning mille tekke põhjusena on väidetud laevakere hõõrdumist vastu merepõhjas asuvaid kive või ebatasasusi.

"Võiks ju võtta selle 1994. aastal tehtud filmi ja vaadata, kas selle augu läheduses on siis mõni kaljurahn või mitte. Paraku ei ole võimalik seda teha, kuna laevakere vaatlust kajastav film koosneb peamiselt pausidest," tõdes Kurm.

Kurm kirjeldas, kuidas laeva keskosa filmimise logist selgub, et roboti sinna jõudmisel on salvestuses 27-minutine paus.

"Ühesõnaga, laeva keskosas, kus [Discovery] filmitegijad augu leidsid, toimetas robot 27 minutit. Mida ta seal nägi või tegi, seda me ei tea, sest seda ei salvestatud," märkis Kurm.

Veel kirjeldas Kurm operatsioonil osalenud Eesti valitsuse esindaja Aarne Valgmaga juhtunut.

"Kui tuukreid instrueeriti, siis teda ruumi ei lubatud. Politseinik seisis ukse peal ees ja saatis eestlase oma kajutisse tagasi. Uskumatu! Uuritakse Eesti lipu all sõitnud laeva hukku, aga kui plaane tehakse, jäetakse eestlane ukse taha," rääkis Kurm.

Kuna tegemist oli Läänemere rängima kaasaegse mereõnnetusega, siis tahes-tahtmata tundub, et 1994. aasta detsembris toimunud tuukriuuringute eesmärk ei olnud mitte tõe tuvastamine, vaid, vastupidi, tõe tuvastamise võimatuks tegemine, leidis Kurm.

Rootsi kiirustas õnnetuspaiga sulgemisega

Kurm viitas oma ettekandes ka sellele, kuidas Rootsi võimud kiirustasid, et takistada Estonia hukupaigas uute uurimiste korraldamist.

"On võimatu mõista kõike seda, mida Rootsi valitsuse eestvedamisel on hauarahu tagamise ettekäändel tehtud. Juba 1994. aasta lõpus võttis Rootsi valitsus vastu otsuse laevavrakk betooniga katta," kirjeldas ta. "Hoolimata hukkunute omaste tugevast vastasseisust, asuti seda merenduse ajaloos pretsedenditut otsust ellu viima. Laevavraki ümber valati tuhandeid tonne liiva, kruusa ja killustikku, mis takistas ligipääsu laeva põhjaosale."

Lisaks algatas Rootsi hauarahulepingu sõlmimise, mis juba 1995. aasta veebruaris koos Eesti ja Soomega ka alla kirjutati.

"Veel enne, kui rahvusvaheline uurimiskomisjon oli oma tööga lõpule jõudnud, muudeti laevavraki uurimine nii juriidiliselt kui füüsiliselt võimatuks. See ei ole normaalne uurimistegevus," tõdes Kurm.

Rootsi eiras olulisi tunnistusi

Kurm kirjeldas ka kahte juhtumit, kus Rootsi võimud jätsid välja selgitamata kahe rootslase - tollitöötaja ja tuukri - väited, mis võinuksid anda uut infot katastroofi põhjuste kohta.

Nii avalikustas endine tollitöötaja Lennart Henriksson, et Estonia pardal veeti nädal ja kaks nädalat enne laevahukku sõjatehnikat.  

Seda määrati uurima kohtunik Johan Hirschfeldt, kes kohtus asjaomaste riigiasutuste juhtidega, aga mitte Henrikssoniga ega mitte ka konkreetse luureametnikuga, kes seda operatsiooni juhtis. Hirschfeldt ei tutvunud ka põhjalikult rahvusvahelise uurimiskomisjoni töömaterjalidega ega Rootsis läbiviidud kriminaaluurimise materjalidega. Samuti ei võtnud ta ühendust ettevõttega, kellele väidetavalt kuulus auto, millega sõjatehnikat veeti. "Pärast uurimise lõppu hävitas kohtunik Hirschfeldt kõik kogutud materjalid," märkis Kurm.

Teise juhtumi puhul Rootsi võimud iegi ei algatnud mingit uurimist. Rootslane Håkan Bergmark teatas 2000. aastal ajakirjanikele, et osales Rootsi kaitseväe tuukrirühma koosseisus Estonia vraki juures toimunud sukeldumisoperatsioonil juba mõned päevad pärast õnnetust. Tema ülesandeks oli uurida ja filmida laeva vööriosa, kus ta avastas laeva paremast pardast suure, plahvatuse tunnustega augu, mis oli pikliku kujuga, hinnanguliselt umbes neli meetrit kõrge ning ulatus nii veepiirist alla kui ülespoole.

"Bergman ei rääkinud ainult august, vaid kirjeldas põhjalikult kogu operatsiooni. Muu hulgas nimetas ta operatsiooni juhtinud ohvitseri nime. Ehk kui kasutada kohtumenetluse terminoloogiat, siis Bergman lõi kõik võimalused selleks, et tema väiteid kontrollida. Ometi ei ole seda kunagi tehtud. Tema väidete uurimiseks ei ole algatatud mingit uurimist," tõdes Kurm. Ta lisas, et püüdis ka ise 15 aastat tagasi nimetatud operatsiooni juhtinud ohvitseriga kohtuda, kuid seda ei võimaldatud.

Kolm vaadet Estonia huku põhjustele

Kurmi sõnul on parvlaev Estonia katastroofile kolm vaadet, millest esimene lähtub ametlikust versioonist: "Selle järgi on rahvusvahelise ühiskomisjoni 1997. aastal avaldatud lõpparuandes laevahuku põhjuse kohta kirjas lõplik ja ammendav tõde."

Teine vaade on diplomaatiliselt skeptiline ja selle kohaselt oli uurimiskomisjoni töö puudulik ning seetõttu pole laevahuku põhjus siiani kindel. "Ehk et ühtegi versiooni pole võimalik ei lõplikult kinnitada ega ümber lükata," tõdes Kurm.

Lisaks on aga olemas ka kolmas vaade, mille kohaselt Estonia ei uppunud nii, nagu ametlikus lõpparuandes kirjas, rääkis Kurm. "Samas on katastroofi tegelik põhjus teada, kuid seda on 26 aastat varjatud ja kavatsetakse ka edaspidi varjata," lisas ta.

Lahtise rambi versioon pole veenev

Kurm tõi esile, miks tema hinnangul ei ole pädev ametlik Estonia hukkumise versioon, et laev uppus, kuna visiir ja ramp tulid tormis eest ära ning sealtkaudu tungis vesi autotekile.

Tema sõnul näitavad enamus teisi laevaõnnetusi, kus vesi satub autotekile purunenud või lahtisest visiiri tõttu, et siis peaks laev väga kiirelt, mõne minutiga, ümber minema ning uppuma. Aga Estoniaga nii ei läinud, see püsis pärast õnnetuse algust pinnal veel 35 minutit. "Kiirelt ümber ja aeglaselt põhja. Nii on käitunud kõik püstivuse kaotanud reisilaevad enne ja pärast Estoniat," märkis Kurm.

Samuti ei ole ükski tunnistaja kinnitanud, et oleks näinud rampi lahtisena, lisas Kurm. Vastupidi - viis tunnistajat - kolm laevameeskonna liiget ning kaks pääsenut - on uurimiskomisjonile rääkinud, et ramp oli kinni.

"Nende tunnistustega on olnud kimpus kõik, kes on visiiriversiooni püüdnud tõestada. Proovitud on ühte- ja teistpidi, kuid lõpuks on tehtud ikka lihtne otsus: pääsenud meremehed valetavad. Ja nii ongi. Neid kolme tunnistust ei ole võimalik visiiriversiooniga kuidagi klappima panna. Seega, kes ametlikku versiooni usuvad, need usuvad paratamatult ka seda, et pääsenud Eesti meremehed valetavad," tõdes Kurm.

Seda, et ramp oli laeva uppumisele eelnevalt kinni, rääkis neljapäeval riigikogus ka õnnetusest pääsenud Ain-Alar Juhanson, kes kirjeldas, kuidas ta koos oma kaaslasega mööda kreeni vajunud laeva väliskülge liikudes otsis võimalust vette hüpata: "Otsustasime, et me suundume laeva ühe otsa poole. Me siis ei teadnud, et tegemist on laevaninaga. Me jõudsime laevaninasse ja nägime seal metallist võrrestikuga seina, mis oli laeva ramp, mis oli suletud. See on fakt, mis lõpuraportis ei kajastu. Ma olen seda kolmele uurijale öelnud, ma ei tea, miks, aga ta seal ei kajastu. /---/ Me otsustasime Antiga mööda seda võrrestikku leida teed lähemale veele, selleks et hüppamine liiga kõrge ei oleks. Ühel hetkel tegime hüppe, saime vette."

"Lühidalt. Teoreetilises plaanis ongi kaks suurt küsimust, millele ühiskomisjoni lõpparuanne vastust ei anna ja millele pole veenvat vastust leidnud ka keegi teine. On teadmata, miks ei läinud Estonia kiirelt ümber ja kuidas pääses vesi autoteki alla, et laeva uputada," resümeeris Kurm.

Auk laevakeres selgitaks aeglase uppumise

Kurm rääkis, et kõik alternatiivsed teooriad eeldavad laeva põhjas auku, kuna sel juhul langeksid praegused vastuolud ja küsitavused ära. "August sissepääsenud vesi oleks paratamatult kogunenud ühte pardasse ja ajanud laeva kreeni. Ainult et kreeni kasv oleks sel juhul aeglasem ja ühtlasem. Ja loomulikult langeb auguteooria puhul ära küsimus, kuidas pääses vesi autoteki all olevatesse ruumidesse. Hoopis hästi klapib aga laeva uppumise teadaoleva ajaraamiga versioon, kus mereveel on üheaegselt sissepääs nii autotekile kui selle alla jäävatesse ruumidesse," tõdes Kurm.

Ta tõi ka välja mitmete tunnistajate sõnad, kes olid kirjeldanud kahte-kolme järjestikust tugevat tõuget, lööki või pauku, mida tajuti kella ühe ajal ja pärast mida vajus laev tuntavasse kreeni. "Ühiskomisjon on seega moonutanud nii inimeste kirjeldust tajutust kui ka tajumise aega. Absoluutne enamus ajamäärangu andnud pääsenutest räägivad kella ühest. Komisjon aga otsustas, et visiir eraldus pauguga ja vajus kreeni kell 1.15," kirjeldas Kurm.

"Kokkuvõtteks. Ametlik versioon on suures osas teooria, omavahel kooskõlla viidud arvutusi ja kalkulatsioone, millel on üsna vähe pistmist sellega, mida pääsenud mäletavad. Lõpparuanne on ilusti kirja pandud jutustus, mis lugedes tundub usutav, kuid mille tõenduslik baas on nõrk. Ja see on ka põhjus, miks väga paljud inimesed sealhulgas mina, ei saa ühiskomisjoni lõpparuande järeldustega nõustuda," võttis Kurm oma positsiooni kokku. "Seni, kuni pole tõestatud, et Estonia kere on terve, pole ka teoreetiliselt võimalik välistada versioone, mis eeldavad auku laeva põhjaosas."

Riigikogus peeti neljapäeval Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Estonia hukk – kas tõde tõuseb viimaks pinnale?" arutelu. 

Lisaks Kurmile esines istungil ettekandega ja vastas küsimustele Estonialt pääsenud Ain-Alar Juhanson.