Pärast Butša veresauna on Venemaale jäänud ainult üks mõistlik võimalus Ukraina avantüüri lõpetamiseks. See oleks sõja võimalikult kiire kaotamine. See tähendaks taandumist oma vanadesse piiridesse, anda välja sõjakurjategijad, maksta reparatsioonid ja alustada uue Venemaa ehitamist. Kõige halvem Venemaale oleks sõja võit. Need väited on muidugi paradoksaalsed, aga ajalugu annab nende tõestamiseks võtme.

Venemaa ajalooline kultuur on alati nõudnud territooriumi suurendamist. Krimmi anneksiooni järel hõikas Venemaa kommunistide juht Gennadi Zjuganov õnnelikult: " Me saime juurde maad, me saime juurde rahvast!" See laienemise instinkt on sundinud Venemaad vallutama ja allutama. Seda tehakse praeguseni, seda teeb ka Putin. Aga vallutustel on teinegi pool, tihti toovad need kaasa karme tagajärgi vallutajale endale.

1870. aasta Saksa-Prantsuse sõda on hea näide. Saksamaa võitis ja liitis enda külge Prantsusmaa provintsid Alsace'i ja Lorraine'i. Prantsumaa pidi taluma amputatsiooni, kontributsiooni ja okupatsiooni, nagu kirjutab oma hiilgavas raamatus "Augustikahurid" Barbara Tuchman. Alsace'i ja Lorraine'i (Elsassi ja Lotringi) vägivaldse liitmise vastu protesteeris isegi Otto von Bismarck, kes nägi selles Saksamaa tulevast Achilleuse kanda, sest see samm sütitas prantslastes põlvkondi kestva viha ja kättemaksuhimu.

Victor Hugo võttis selle tunde kokku võimsatesse sõnadesse: "Taastada oma jõud, varuda energiat, hellitada püha viha, kasvatada noort põlvkonda nii, et saaks luua kogu rahva armee, töötada vahetpidamata, uurida vaenlase meetodeid ja võtteid, et saada uuesti suureks Prantsusmaaks, 1792. aasta Prantsusmaaks, mõõgaga idee Prantsusmaaks. Siis saab ta ühel päeval võitmatuks. Siis võtab ta tagasi Alsace-Lorraine'i." Nii juhtuski. Võttis ligi 50 aastat ja Prantsumaa taastas oma piirid.

Putin okupeerib samuti. Kord hammustab tüki Gruusia küljes, võtab ära Krimmi, nüüd tahab Ida-Ukrainat, istub sees Transnistrias ja täristab relvi kõikide naabrite suunas. Ja äratab hirmu ja enesekaitseinstinkti, täpselt nagu Hugo tekstis. Ka meis.

Ukrainaga juhtus samuti. Putin avas Bandera laeka ja ei saa seda enam kunagi kinni. Stepan Bandera oli Ukraina natsionalistliku liikumise juht, kelle KGB 1959. aastal mõrvas. Sõna banderalane on Vene juhtide jaoks viimase astme sõimusõna, aga nüüd kõlavad tema omaaegsed iseseisvuse ideed ukrainlastele hoopis valjemalt.

Putin saavutab oma plaanile täpselt vastupidise tulemuse, ta loob verega Ukraina rahvast, keelt, kangelasi ja tulevikku. Rahvaste psühholoogilise seisundi hindamisel on Putin ja tema lakeid olnud käpardid.

Mõni päev tagasi kurtis telekompanii RT juht Margarita Simonjan, et me arvasime valesti, uskusime, et Ukrainas on mõned natsid, aga nüüd tuleb välja, et neid on enamik. Natsid on Moskva keeles need, kes tahavad oma riiki. Putini plaan Ukraina denatsifitseerida tähendab seega likvideerida inimesed, kes tahavad iseseisvust. Meie oleme järjekorras.

Aga nii ei lähe. Nagu Saksamaa jaoks 1870 kujunes Elsass-Lotring Achilleuse kannaks, kujuneks Venemaa jaoks suvalise Ukraina tüki endaga liitmine veelgi rohkemaks. Sellest saaks Venemaa vähk.

Napoleonil oli kombeks küsida: "Kuidas hindab seda ajalugu?" Kui Putin seda nüüd küsiks ja keegi talle ausalt vastaks, saaks ta vastuse, et ta on kõik juba kaotanud. Ajalukku jääb ta enamiku silmis oma naaberriigi rahva tapjana, mitte Vladimir Vallutajana, nagu ta ise sooviks.

Üksinda uppumise asemel tahaks ta ka oma rahva kaasa võtta, Venemaa armee imago ta koos Butšaga juba ära uputas. Vene sõdur Ukrainas ei ole enam Euroopa vabastaja fašismist, vaid fašist ise. Ka ei ole tänu Putini tegevusele Venemaa Euroopa avalikus tajus enam Tolstoi, Tšehhovi ega Dostojevski Venemaa, ei ole isegi balleti, sputniku ega Gagarini Venemaa, vaid Putini ja tema metsiku armee Venemaa. See tähendab olla ajaloo valel poolel. Kas praegu ikka tahaks ennast 9. mail Z ja Georgi lindiga ehtida ja uhkustada selle armee mundriga?

See lugu üritas tõestada, et võit võib tulevikus olla kaotus, lahingu võit ei võida veel sõda ja Venemaa on just sellel teel. Meie oma silmade alla sünnib praegu väga valuliselt suur ajalugu, ühe kunagise impeeriumi taandumine riigiks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.