Lauri Tõnspoeg: kuningas Midas ja homod ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lauri Tõnspoeg
Lauri Tõnspoeg Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Olgu tegu kristlase või maausulise, neegri või venelase, sotsi või ekreiidiga, meie elukeskkond puudutab meid kõiki ning igasugune lõhestumine mingite suvaliste tunnuste alusel viib meid kindlalt inimkonna hävinemise poole, kirjutab Lauri Tõnspoeg.

Müütide kaudu on ikka antud tulevastele põlvedele edasi juhiseid, kuidas elada, käituda, mida teha ja mida mitte. Kreeklased on meile jutustanud loo Früügia kuningas Midasest, kes armastas kulda nii palju, et palus ühe heateo eest jumal Dionysoselt võimet, muuta kõik mida ta puudutab kullaks.

Algul oli sellest ju tohutult rõõmu, ta muutis kullaks kõik oma elamises, isegi roosid oma aias, aga kui ka söök ja jook kullaks muutusid ning kui ta oma tütart puudutades sellegi kullaks muutis, siis sai Midas aru, et tema soovitud õndsus oli hoopis needus. Ta pöördus halades Dionysose poole, et see teda kuldsest võimest vabastaks ning jumal soovitas tal end Paktolose jões puhtaks pesta ja sellepärast on sest jõest ikka kulda leitud.

See lugu on õpetlik ning tuhandeid aastaid inimkonda saatnud, ent õppida me sellest ju õigupoolest ei taha. Oma rahahimus muudame me täpselt samamoodi oma toidu ja joogi kõlbmatuteks, lihtsalt selle vahega, et nad ei sära kuldselt, vaid on lihtsalt mürgised.

Alles tuli uudis, et Läänemere kilu tohtis süüa vaid loetud grammid nädalas, sest need on täis dioksiine ja arseeni. Suurem osa meil müüdavatest toiduainetest sisaldavad erinevaid taimekaitse mürke ning neid ujub ringi pinnavees, jõgedes, järvedes ja juba ka põhjavees.

Midas pääses kergelt, sest jumal oli tema peale armuline ning ütles, kuidas needusest lahti saada. Pese käed jões puhtaks ja ongi kõik jälle korras.

Meil nii lihtsat pääseteed pole, sest Läänemerd ei pruugigi enam puhtaks saada. No heakene küll, jätame kala söömise järgi ja närime porgandit. Aga seal sees on teised mürgid ja tee sa seadusi, kuidas tahad, kui ikka mürgitamine on põllumehele rahaliselt kasulik, siis ta seda teed ka läheb. Keelad ühe mürgi ära, tuleb kohe kolm tükki asemele.

Nii me kõik püüdlemegi korraga oma Midase needuse poole, mõtlemata sellele, et kui see lõpuks käes on, siis pole enam midagi süüa. Juba ongi käes see, et meie toit on ohtlikult mürgine meie tervise jaoks. See pole mingi kliimakriis, mille esimesi ilminguid me tajume ja mis läheb hulluks kümne aasta jooksul. See on siin reaalsus. Pole vahet, millised on Euroopa Liidu normid mürkide sisalduse kohta toiduainetes, fakt on see, et suur osa toidust neid sisaldab.

Muidugi saame ju nii teha, et ostame puhta toidu mujalt sisse. Et ise toodame mürgitatud vilja, sest see on kasumlikum, sealt teenib põllumees rohkem raha, maa ja vili sai kõrgelt väärindatud, selle müüme siis kusagile mujale maha ning ostame mahedat vilja kusagilt asemele, sest see on odavam kui mürgitatud vili.

Nõnda olen kuulnud põllumehi arutlemas. Kahjuks me ei tea, kuidas ja kus see teine vili kasvatatud on ning meie mullad saavad pikaks ajaks kahjustatud nende mürkidega. See pole enam elust kihav muld, see on lillepott, mis hoiab taime püsti ja mida käiakse väetistega kastmas. Jah, mujal mürgitatakse samuti ning seetõttu ongi inimkonnal üldse vähe lootust pikemalt püsima jääda.

Mõtleme välja masinad, mis mere puhtaks teevad, õhu ja vee ära filtreerivad? See kõik vajab energiat.

Seda energiat teeme me põlevkivist, mille kaevandamine ja põletamine reostab keskkonda kiiremini, kui me seda taastada jõuame.

Seda energiat teeme me oma metsadest, mis suudaksid pinnast ja vett ning elurikkust hoida. Puupõld ei ole mets, seal pole sellist liigirikkust, mis oleks vajalik keskkonna säilimiseks. Kui juba praegu on vaid neli protsenti imetajatest maamunal metsikud, keda ei kasvata inimesed, siis me oleme juba ammu selle piiri ületanud, mis oleks jätkusuutlik pikemas plaanis.

Inimkond tapab looduse ja sureb siis kiiresti ka ise ära, sest ilma hapnikuta suudame me elada vaid loetud minutid, ilma vee või söögita mõne päeva. Kaheksa miljardit inimest tahavad rikkaks saada ja palju mõttetuid läikivaid asju osta. Suurem osa neist on veel väga vaesed, aga pole mitte mingit põhjust arvata, et nemadki ei teeks täpselt samuti nagu meie, kui neil vaid selleks võimalus avaneks.

Meie ellujäämiseks on vaid üks tee ja see on aru saada, et raha ei kõlba süüa ega juua. Loodus on number üks ja selliselt tuleb temasse ka suhtuda. Ta pakub meile siiani veel piisavalt kõike, kuid teda hävitades tapame ise ennast ja oma lapsi. Ükskõik milline meie tegevus ei tohi loodust kahjustada, me peame teda hoopis taastama hakkama. Kell tiksub ja aega on juba väga vähe järgi jäänud.

Mis meie olukorra eriti lootusetuks muudab, on see, et meie lugupeetud poliitikud teevad kõik meie ühiste huvide vastu ning mätsivad siis selle kinni juba tavapäraseks saanud tsirkusega, kus üks ütleb "homo" ja teised ütlevad, et ta ei tohiks nii öelda.

Iga kord, kui seda teha, kihab meedias mitu nädalat üks ja sama teema. Kui me hooliks oma laste tulevikust, siis me peaksime ju aru saama, et see pole oluline teema? Ega homod ilma söögi ja joogita kauem ei ela, nad surevad samal päeval kui heterodki.

Isegi erakondlik kuuluvus ei taga pikemat iga, kuigi vanasti oli kombeks surmaminejal öelda: "mäletage mind kui tõelist kommunisti!" Aga vaadates meediat ja sotsiaalmeediat, siis tundub see ikka kõige olulisem teema üldse.

Fookus on paigast ära. Olgu tegu kristlase või maausulise, neegri või venelase, sotsi või ekreiidiga, meie elukeskkond puudutab meid kõiki ning igasugune lõhestumine mingite suvaliste tunnuste alusel viib meid kindlalt inimkonna hävinemise poole. Isegi rikkad lämbuvad, kui hapnikku pole õhus piisavalt.

Meile meeldib ennast PISA-testide autahvlil imetleda, vaadaku ka kõik teised, sest meie, eestlased, oleme teistest targemad!

Oleme või? Kas me mitte ei tee kõiki neid samu vigu, mida teised on juba enne meid teinud? Kas me mitte ei võta üle kõike seda oma poliitikasse, mida teised kusagil kaugetel maadel on välja mõelnud?

Kui me oleks targemad, siis me kasutaks ära oma kirjut ajaloomälu ning teeksime sellest järeldusi. Katsuks leida oma tee, kus ei peaks ämbrist ämbrisse kolistama ning mis tegelikult viiks meie riigi, rahva ja kultuuri säilimise poole.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: