Harri Tiido: USA senine valitsus ja usuvabadus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all religiooni roll USA sise- ja välispoliitikas. Donald Trumpil vaevalt üldse väga tugevaid religioosseid vaateid on, küll aga arvestab ta sellega, et usukonservatiivid on tema hääletajad, märgib Tiido.

Tänavu veebruaris asutati Washingtonis USA senise valitsuse eestvedamisel rahvusvaheline usuvabaduse allianss, mille asutajaliikmete hulgas on ka Eesti.

Jääb justkui mulje, et rahvusvaheliselt ja Ameerika-siseselt oli see vabadus kuidagi katmata ja Trumpi administratsioon tõttas nüüd viga parandama.

Tegelikult on asjad kübeke keerulisemad. Üldiselt ei saa ma aru, milleks sellist allianssi üldse vaja on, kuna usuvabadus on kaetud ka ÜRO dokumentidega ning USA puhul on usuvabadus olnud tähtsal kohal näiteks Ronald Reagani ja eriti George Bushi administratsioonis.

1990. aastatel loodi riigidepartemangu rahvusvahelise usuvabaduse osakond, mida pandi juhtima suursaadiku staatuses diplomaat. Praegu on sel kohal suursaadik Sam Brownback. Vastav seadusandliku akti allkirjastas president Bill Clinton 1998. aastal ja see kandis nimetust Usuvabaduse Seadus.

Kuid siiski peeti nüüd vajalikuks luua uus allianss asjaga tegelemiseks. Eks neid põhjuseid on mitmeid, näiteks USA suhted Hiinaga ja uiguuride tagakiusamine usulisel alusel Pekingi poolt, mis justkui annab Washingtonile täiendava hoova Hiina survestamiseks rahvusvahelises koosluses. Kuid on ka põhjuseid, mis tulenevad Donald Trumpi administratsiooni eripärast.

Nimelt on usuteema omandanud USA välispoliitikas seninägematu kaalu ja ajendeid tasub otsida administratsiooni seest. Tegelikult tuvastati juba president Barack Obama ajal, et usuvabadust kasutatakse "koodväljendina" diskrimineerimiseks, sallimatuseks, rassismiks, seksismiks, homofoobiaks, islamofoobiaks ja kristluse ülimuslikkuse õigustamiseks.

Religioon välispoliitikas

Tuleme siis korraks senise administratsiooni juurde. Vähemalt sada aastat ei ole Washingtonis valitsuse tasandil olnud nähtust nagu "piibliuurimise selts", millesse kuuluvad valitsuse liikmed. Õigemini, selline nähtus on ka varem olnud, Bushi presidendiks oleku ajal, kuid tunduvalt madalamal tasemel.

Praegu koguneb aga Washingtonis igal kolmapäeval seltskond, kuhu kuulub umbes kümme valitsuse liiget, nende seas asepresident Mike Pence, välisminister Mike Pompeo, lisaks energeetikaminister, peaprokurör, haridusminister ja veel mõned.

Nende piibliteemalist arutelu lendab igal nädalal Californiast juhtima endine profikorvpallur Ralph Dollinger, kes mängis NBA-s küll vaid ühe hooaja, kuid oli enne seda kristliku korvpallimeeskonna liige, osaledes mängudes 35 riigis ja jutlustades mängu vaheajal vaatajatele piiblitõdesid.

Drollingeri sõnul president Trump tema aruteludes vahetult ei osale, kuid saab iga nädal temalt kaheksaleheküljelise ülevaate, mida ta lugevat ja isegi vastavat aeg-ajalt omapoolse kirjaga talle omases paksu viltpliiatsiga ja trükitähtedega kirjaviisis. Et Trump tänavat teda ning õhutavat jätkama seda tänuväärset tööd.

Tänu välisminister Mike Pompeole on religioon omandanud varasemast tunduvalt kaalukama koha ka välispoliitikas. Pompeo kabinetis olevat piibel kogu aeg avatult laual ning ta on ühes intervjuus märkinud, et kristlasena ei saa ta välistada seda, et Jumal ise korraldas Donald Trumpi saamise presidendiks, edendamaks ristiusku.

Pompeo eestvedamisel avaldas tema poolt ametisse pandud võõrandamatute õiguste komisjon sel suvel raporti mustandi, milles märgitakse, et usuvabadus on kõrgemal muudest inimõigustest. Täpsemalt leiti, et muudest õigustest kõrgemal on omandiõigus ja usuvabadus.

Pompeo sõnul on vaja vahet teha "võõrandamatutel õigustel" ja "ad hoc õigustel", mis olla ÜRO dokumentidesse nagu inimõiguste ülddeklaratsioon lisatud pärast külma sõda. Seega on õigused nagu sõnavabadus ja koosolekute vabadus või õigus hääletada, õigus kaitsele diskrimineerimise ja vägivalla eest vähem tähtsad kui usuvabadus.

Tegelikult on USA-s ka ilma usuvabaduste alliansita varemmainitud usuvabaduse seadusega 1998. aastal asutatud sõltumatu rahvusvahelise usuvabaduse komisjon ja igal aastal saab Kongress raporti usuvabadustest eri riikides. Kuid nüüd on Pompeo asepresident Pence'i ja president Trumpi toetusel tõstnud teema uuele tasemele.

Siseriiklik mõõde

Teemal on ka siseriiklik mõõde. Haridusministeerium saatis koolidele juhise, mille kohaselt tuleb õpilastele lubada nende "põhiseadusega kaitstud palvetamine". See on viide vabatahtlikule palvetamisele, mitte ülemkohtu poolt 1960. aastatel keelustatud ametlikule palvetamisele. Tegelikult on see õigus olemas juba Clintoni presidentuuri ajast, nüüd see lihtsalt sõnastati uuesti.

Kuid asi läks kaugemale koolipalvetest. Jaanuaris 2018 asutas Trumpi valitsus tervishoiuministeeriumi kodanikuõiguste osakonnas niinimetatud meelsuse ja usuvabaduse büroo, mille ülesanne on tagada, et tervishoiuteenuste osutajail oleks õigus keelduda teenuste osutamisest, kui see ei ole vastavuses nende usuliste veendumustega. Elik arst võib keelduda patsienti ravimast, kui see läheb vastuollu tema usuliste või moraalsete veendumustega.

Sama õigus anti ka tööministeeriumi poolt ettevõtjaile – nad võivad eirata diskrimineerimisvastast seadust juhul, kui selle aluseks on nende usulised vaated.

Kogu selle protsessi taustal on evangeelse kristluse levik nii maailmas laiemalt kui USA-s . Liikumine on kiirelt laienemas ja see on valdavalt ultrakonservatiivne, keskendub omandile, on tugevalt poliitiline ja otsib pidevalt viise oma parempoolse agenda levitamiseks. Protestantismi evangeelse haru liikmeid on umbes 660 miljonit kogu maailmas ja see arv kasvab.

Ameerikas on valdav osa neist Donald Trumpi toetajad. Mõned vaatlejad väidavad, et kristlik natsionalism on Trumpi presidendiks oleku üks keskseid mõjureid. Välispoliitilise mõõtme osas on näiteks välisminister Pompeo selgitanud USA Lähis-Ida poliitikat, sealhulgas saatkonna Jeruusalemma viimist asjaoluga, et sel moel aitab USA kiirendada liikumist apokalüpsise ehk viimsepäeva poole.

Koos asepresident Mike Pence'iga olla Pompeo veendumusel, et me oleme praegu viimases verises ajalooperioodis enne seda, kui Jeesus Kristus tuleb tagasi maa peale Saatanat alistama.

Pompeo näikse kuuluvat viimsepäevausuliste kilda, kelle jaoks teatavasti on püha vaid osa Uue Testamendi ettekuulutustest, Johannese ilmutuse raamat. Eks sellest tulenevalt on ta ka riigidepartemangus andnud juhise korraldada kõigile välismaal töötavaile diplomaatidele usualased kursused ning juhised tõstatada usuvabaduse teema kõigil kohtumistel välisriikide esindajatega.

Hoiatusena usuvabaduse alliansi osas – kuigi seal olla ka islamiusulisi riike, mis on poliitilistel kaalutlustel sellega liitunud, ning kuigi USA administratsioon on kasutanud seda formaati Hiina moslemite teema arendamiseks, on selle moodustise eesmärk siiski eelkõige kristlaste huvide edendamine, mitte aga rõhutud usuühenduste kaitse.

Nagu öeldud, ei ole president Trumpi täheldatud usuaktivistide tegevuse esirinnas, sest vaevalt et tal üldse väga tugevaid religioosseid vaateid on. Küll aga arvestab ta sellega, et usukonservatiivid on tema hääletajad.

Pew küsitluskeskuse andmeil kiidab 77 protsenti evangeelsest kristlastest presidendi tegevuse heaks ja ligi kolmandik neist on kinnitanud, et nad ei näe mingit sündmust või arengut, mis sunniks neid muutma oma poolehoidu Trumpile.

Lisaks evangeelsetele protestantidele kaldub ka USA katoliku kirik konservatiivsesse suunda ja on selles plaanis teatavas vastuolus praeguse paavsti seisukohtadega keskkonna, migrantide inimõiguste ja surmanuhtluse küsimustes. Välisminister Pompeo soovis isiklikult paavsti mõjutada näiteks Hiina kõrgemate katoliku vaimulike tunnustamisest loobumiseks, kuid paavst keeldus temaga kohtumast.

Peab kohe märkima, et USA katoliiklased jagunevad üsna võrdselt vabariiklaste ja demokraatide vahel ning näiteks demokraatide presidendikandidaat Joe Biden on katoliiklane. Kui ta peaks presidendiks saama, oleks ta teine katoliiklane selles ametis John Kennedy järel.

Kuid katoliiklaste vaated jagunevad etnilise päritolu järgi – latiinodest katoliiklased on vasakule ja valged paremale kaldu. Selle tulemusel on katoliiklaste nii-öelda valge tiib poliitiliselt liitunud evangeelsetega "Ameerika Ennekõike" loosungi alla.

Kõigest eeltoodust tulenevalt ei ole erilist mõtet selles usuvabaduse alliansis pioneeriaktivisti mängida, pigem tasub piirduda kuulamisega, kui kord juba selle kompoti sisse on astutud. Ning kirik ja riik on meil eraldatud, mistõttu ei tasu kiriku käsulaudadega ilmalikku poliitikasse ronida.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: