Leedu uus valitsus keskendub ennekõike sisepoliitikale, eriti reformidele hariduses, tervishoius, riigivalitsemises ja majanduses. Valitsuse välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitikas on oodata kõige vähem muutusi, sest neis valitseb lai parteideülene üksmeel, olgu see siis Venemaa ohjeldamine või Ukraina, Gruusia ja Moldova toetamine või transatlantiliste suhete ja mitmete regionaalsete strateegiliste partnerluste tugevdamine.

Siiski on tõenäoline, et mõned rõhuasetused ning välispoliitiline keel ja stiil muutuvad ning see võib kaasa tuua mõningaid - nii eeldatavaid kui ka ettenägematuid - kõrvalmõjusid.

Uus valitsus seab esikohale ja välispoliitilise tegevuse keskmesse väärtused nagu demokraatia, õigusriik, inimõigused ja vabadused. Lisaks senisele karmile hoiakule Venemaa ja Valgevene suhtes võib nende väärtuste toetamine ning nende võtmine oma riiklike huvide aluseks viia diplomaatiliste konfliktideni autoritaarse ja globaalselt üha agressiivsema Hiinaga.

Leedu uue valitsuse programm paneb suurt rõhku poliitiliste ja majandussuhete edendamisele Ida-Aasia demokraatiatega, teiste seas kindlasti ka Taiwaniga. See halvendab veelgi suhteid Pekingiga, kuid ei peaks saama suureks probleemiks, arvestades et Lääneriikide ja Hiina suhted on niigi halvenemas.

Samal ajal peaks tugevalt väärtuspõhine välispoliitika tekitama mõningaid dilemmasid ja pingeid kodule lähemal, eelkõige strateegilise partnerluse süvendamises Poolaga, mille valitsust kritiseeritakse sageli demokraatiast ja õigusriigist kaugenemise pärast. Vajadus Varssavi kui tugeva julgeoleku- ja majanduspartneri järele võib põrkuda Vilniuses taasleitud väärtuskeskse välispoliitikaga.

Samuti võib seda ohustada uue valitsuse väljendatud püüe arendada senisest agaramalt suhteid Pariisi ja Berliiniga, mis saavad pärast Brexitit Euroopa Liidu veduriteks, kuid mis on sageli olnud vastuolus praeguse Poola valitsusega.

Arvestades, et tööd alustavas Leedu valitsuses on koos ultraliberaalid ja ultrakonservatiivid, võivad nii teatud pragmatismi vajadus, möödapääsmatud kompromissid välis- ja julgeolekupoliitikas, aga ka koalitsioonis valitsevad erinevad väärtused sotsiaalküsimustes viia märkimisväärsete poliitiliste pingeteni ning põhjustada isegi lõhesid valitsuses.

Uus valitsus püüdleb ka veelgi lähemate ja sügavamate suhete poole Ameerika Ühendriikidega. Keskendumine kahepoolsetele suhetele võib mõnikord toimuda USA kui Balti piikonna geostrateegilise jõu kaasamise arvelt ning võib viia tavapärase Balti riikide konkurentsini, selle asemel, et teha koostööd kindlustamaks Ameerika Ühendriikide pühendumine meie regioonile.

Samal ajal annab Vilnius märku, et soovib tõesti tugevdada Balti riikide strateegilist partnerlust. Suurem keskendumine Lätile võib viidata sellele, et Eesti eelistab tihedamaid suhteid Soomega ning nii jääb Balti partnerlus rohkem bilateraalseks kui trilateraalseks suhteks.

Tugevam pragmatism Tallinna ja Riia suhtes hoiab Vilniust valvsana ja võib vallandada isegi tugevama reaktsiooni, kui kaasnes näiteks president Kersti Kaljulaidi Moskva-visiidiga. Mõnes küsimuses nagu näiteks Valgevenes asuv Astravetsi tuumajaam, muutub Leedu isegi veel karmimaks ja jäigemaks.

Leedu uus valitsus võib näiliselt pakkuda võimalusena uueks alguseks Balti koostöös, kuid me ei tohiks lootusi sujuvaks ja probleemide vabaks suhteks liiga kõrgeks kruvida. Uue valitsuse välispoliitika võib muutuda liialt enesekindlaks ning hakata Riiale ja Tallinnale ülevalt alla vaatama - justkui oldaks oma Balti naabritest paremad geopoliitiliste arengute mõistmisel ja nendega toimetulekul.

Uuendatud välispoliitika lubab õigustatult panustada rohkem Leedu pehme jõu tugevdamisele välismaal, kuid see ei pruugi olla piisav, et üleolevat suhtumist ja selle mõju kolme pealinna suhetele hüvitada.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Mait Ots.