"Uus riigikaitseseadus ainult toetab Hiina veelgi agressiivsemat tulekut vaba maailma koduõuele," tõdes Leino Hiina riigikaitse juriidilist alusdokumenti kirjeldades.

"Seda, et Hiina uus riigikaitseseadus ei ole pelk udune teispoolsus Vaikse ookeani kallastel, vaid et see hakkab üha rohkem puudutama nii Euroopat kui ka Eestit, viitab dimensioone laiendav uus termin - "meretagused riiklikud huvid" - ja soov kaitsta Hiina riigi kodanikke. Eelmises versioonis taoline perspektiiv puudus," selgitas Leino. Kuna Hiinal on üha rohkem välismaal asuvaid projekte ja Hiina kodanikke liigub maailmas üha rohkem ringi, siis on Hiina valmis nende kaitseks kasutama sõjalist jõudu. Seaduses on eraldi ära märgitud, et kasutada võib nii kogu riigi võimekust kui ka ainult piirkondlikke jõude, lisas ekspert.

"Hiina riigikaitse kontseptsiooni kandumisest välismaale reedab ka teine uus termin - "arenguhuvid"," märkis Leino. "Tegemist on hägusa terminiga, mis sai uut seadust kajastavas Hiina meedias lausa eraldi tähelepanu. Sisuliselt tähendab see uut nägemust, et Hiinal on õigus taastada enda ajalooline positsioon maailmakaardil ning areneda enda valitud viisil ilma, et ühelgi riigil oleks õigust Hiina tegevust kritiseerida või takistada. Kui näiteks Taiwani vallutamine toetab Hiina riigi arenguhuve, siis tuleb Taiwan ka vallutada. Või kui näiteks Eesti riigi otsused on vastuolus Hiina arenguhuvidega, siis tuleb Eestile koht kätte näidata," jätkas ekspert.

Küsimusele, kas demokraatlikud riigid peaksid Hiina arenguid üksnes jälgima või midagi ennetavalt ette võtma, vastas Leino, et tema hinnangul tuleks astuda ennetavaid samme. "Sest termin "meretagused huvid" viitab väga selgelt globaalsele mõtlemisele. Varem sellist asja ei olnud. Selle hiinakeelne termin viitab väga selgelt, et mõeldakse hoopis teistes kategooriates," rääkis Leino.

Hiina kasvavale agressiivsusele viitab Leino sõnul ka termini "arenguhuvid" sissetoomine riigikaitseseadusesse. "Lääne hiina-analüütikud tõlgendasid seda nii, et Hiina ei salli ega aktsepteeri, kui tema huvidele välismaal keegi soovib takistusi seada. Näiteks kui USA arvab, et tuleb Aafrikas või Euroopas seada piirangu Hiina ettevõtetele või Hiina mõjuvõimu kasvule, näiteks seoses Huaweiga - see kõik on seotud Hiina arenguhuviga. Ja Hiina ka väga tihti ütleb seda, et kui meie oleme otsustanud, et me peame selles suunas arenema, siis nii ongi ja lihtsalt leppima sellega," rääkis Leino.

Ta tõi näiteks Austraalia ja Hiina vahel puhkenud vastasseisu, kus Hiina kompartei, mis kontrollib kogu riigi ressursse, teeb vajadusel kõik võimaliku, et Austraaliale koht kätte näidata. "Küsimus on lihtsalt kui kaua suudavad need riigid sellele survele vastu panna. Austraalia on alles hiljuti öelnud, et nemad ei murdu selle surve all ja loodavad, et teised lääneriigid tulevad nendega kaasa," märkis ta. Leino viitas, et Hiina suhtes iseseisvamat poliitikat ajavad Euroopas ka Rootsi ja Tšehhi ning Kanada Põhja-Ameerikas.

Leino sõnul loodetakse, et tekib samameelsete riikide koalitsioon, kes mõistavad ja tajuvad Hiina ohtu üheselt ja ka töötavad koordineeritult selle vastu. "See on väga oluline muutus praeguses maailmas ja ka Hiina riigikaitseseadus peegeldab seda, nad ise ka tajuvad seda, et nad on kasvanud suureks, neil on ka väga palju välisprojekte, mille eest tuleb ka seista," tõdes Leino.

Seadus annab Xi-le suurema võimu

Leino rääkis ka sellest, et riigikaitseseaduse uus versioon koondab veelgi võimu Xi Jinpingi kätte: "Kõige suurem ja printsipiaalsem muutus uues seaduses on Hiina peaministri büroolt ehk riiginõukogult mitmete volituste äravõtmine sõjaväe keskkomisjoni kasuks. Kui riiginõukogu juhib peaminister, siis sõjaväe keskkomisjon allub riigi esimehele Xi Jinpingile. Ehk järjekordselt on näha viimaste aastate trendi, et üha rohkem võimu suunatakse isikukultust kultiveeriva Xi Jinpingi kätte."

Leino tõi näiteks, et kui eelmises versioonis oli riiginõukogu mainitud 30 korda, kuid uues versioonis vaid seitse, seevastu sõjaväe keskkomisjoni puhul on suhe 11 vanas ja 14 korda uues versioonis. "Sõjaväe keskkomisjon saab senisest palju suurema volituse määrata ja sekkuda sõjaväega seotud mitmete piirkondlike asutuste ja üksuste tegevusse, täiesti eraldi on näiteks välja toodud välissuhtluse arendamine," rääkis ekspert.

"Vajadus välissuhtluse järele peegeldab tegelikult uut taju Hiina militaarmaailmas. Nimelt on mitmed välismaised analüütikud juhtinud tähelepanu, et Xi Jinping ei räägi oma kõnedes mitte ainult enam võidukast sõjast, vaid reaalse sõjakogemuse saamisest," lisas Leino.

Tema sõnul soovib Hiina uusi teadmisi ammutada kahest hiljutisest konfliktist: Süüriast ja Mägi-Karabahhist. "Aserbaidžaani mäekõrgune edu Armeenia vägede üle Mägi-Karabahhi hiljutises konfliktis näitas Hiinale selgelt, et tänapäevane sõjapidamine eeldab hoopis uut tehnoloogiat ja lähenemist. Et Aserbaidžaani saatis rünnakutes edu tänu droonide kasutuselevõtule, ei jäänud Pekingis märkamata. Kuigi Hiina riigikaitse viimane valge paber 2019. aasta suvel pani esikohale maaväed, rõhutab Xi Jinping ja Hiina meedia pidevalt vajadust kaasata kõrgtehnoloogia veelgi vahetumalt sõjaväe võimekuse arendamisse," rääkis Leino.

Lisaks on uues seaduse versioonis saanud täiesti uue vormi partei ja sõjaväe suhe. "Riigikaitseseaduse uues versioonis öeldakse selgesõnaliselt, et Hiina Rahvavabastusarmee eesmärgiks on kinnistada kompartei juhtpositsioon ja sotsialistlik süsteem. Mitte midagi sellist ei olnud eelmises, 1997. aastal vastuvõetud versioonis. Tegemist on väga selge parteidiktatuuri põlistamisega," rõhutas Leino.