On öeldud, et ajalugu kulgeb mööda oma tasast rada, kuni seda raputavad olulised sündmused. 2021. aasta esimeste päevade sündmused nii USAs kui ka koduses Eestis on selle ehedaks kinnituseks. Kulmineerusid mitmed protsessid, mis olid päevast päeva, tasa ja targu arenenud ja nende lõplikku mõju me paraku veel ei tea.

Ka koroonakriisis ei liikunud majandus tasa ja targu, vaid üleöö toimunud muutustega. Muudatused võivad olla mitut laadi – töökoha kaotus või mõnda tööstusharu või tervet riiki halvavad. Aga on selge, et tavapärane rütm saab häiritud.

Kriisi jooksul langetatakse tundidega otsuseid, milleks tavatingimustes kulub kuid või aastaid. Kriisides ei ole aega lõpmatult kaaluda, vaid tuleb tegutseda. Nii näiteks müüakse maha armsaks saanud, kuid vähetootlikke hooneid, suletakse äriliine või tehakse erakorralisi majanduspoliitilisi otsuseid.

Nii ei ole imestada, kui kriisidesse sattunud ettevõtted või terved riigid püstitavad küsimuse, kuidas teha kriisis otsuseid, mis loovad aluse uueks pikaajaliseks heaoluks, kuidas tõmmata pikk õlekõrs. Mida suurem on kriis, seda suuremad muutused võivad majanduses aset leida. Pime kana võib ka tera leida, kuid paremad võimalused on homset edu saavutada täna strateegiliselt tegutsedes.

Majandusteadlane ja Eesti Panga endine president Ardo Hansson on hiljutises analüüsis välja toonud, et pikaajalise majanduskasvu võti koroonakriisist väljudes on eelkõige tootlikkuses, sest tööjõu ning füüsilise kapitali hulk kriisiga eriti ei muutu.

Tootlikkuse kasvu suhtes näeb Hansson kahte positiivset ja nelja negatiivset tegurit. Tootlikkus võiks kasvada, ehk majanduskasv võiks suureneda, kui seoses kriisiga leiaks aset oluline innovatsiooniplahvatus või organisatsioonide õgvendamine vähetootlike tegevuste lõpetamise näol.

Tootlikkusele mõjuvad negatiivselt tulevase maksukoormuse suurenemine, sest praegu võetavad laenud tuleb ka tagasi maksta; protektsionismi suurenemine, mis Eesti-taolisele väikesele avatud majandusele hästi ei mõju; majanduse zombistumine, mille puhul jäävad ellu mitte tugevaimad, vaid lobivõimelisemad ettevõtted, mille konkurentsipositsioon oli nõrk enne kriisigi ning negatiivne mõju ettevõtete immateriaalsele kapitalile nagu suhted ettevõtte sees ning oluliste väliste partneritega.

Kõiki neid mõjusid koos hinnates jääb Ardo Hansson skeptiliseks võimaliku positiivse tulevikustsenaariumi osas. Ta annab kolm soovitust: laenata mõistlikult, tegutseda protektsionismi ärahoidmise nimel ning suunata toetusmeetmeid ettevõttemajanduslikust loogikast lähtudes.

Selle käsitlusega on raske mitte nõustuda. Kuid kuidas olukorrast võitjana väljuda? Kuidas tõmmata pikim õlekõrs? Sõnastan mõned ettepanekud, kuidas majandusarengut strateegiliselt uuele kvaliteedile suunata.

Esiteks, üleilmne ja kõigutamatu suund fossiilsetest kütustest loobumisele. Maailma kapitaliturgudel pakutav pikk institutsionaalne rahastus väldib juba nüüd negatiivse keskkonnamõjuga investeeringuid. Suured muutused on juba juhtunud. Näiteks sobib ka kodumaine uudis eelmisest nädalast, mille kohaselt jättis LHV Roheline pensionifond oma tootlusega kõik teised kaugele seljataha.

Teiseks, suund teadmispõhise majanduse arendamisele. Mitte ükski partei ega sidusrühm ei vaidle sellele ettepanekule vastu. Kõik on nõus, et ülikoolide ja rakendusuuringute rahastuse kasv on võti homsesse majandusmudelisse. Ülikoolidest ja teadusasutustest sünnib kvalitatiivselt uus teadmine elu parendamiseks, ettevõtlusest tuleb ideede elluviimine turumajanduse viljastavates tingimustes. Nende süsteemide integratsioon on endiselt pikaajalise majanduskasvu Püha Graal.

Kolmandaks, kui meile meeldib looduskaunis ja puhas Eestimaa, kus on hea elada, siis on vaja ka taristut, et elamine oleks väljaspool linnasid ka võimalik. Selleks taristuks on nii teede- kui ka virtuaalmaailma olemasolu.

Rahvusvahelisi koosolekuid saame me teha, kuid MS Teamsi või Zoomi koosolekuks maapiirkonnas tuleb sageli pööningult levi otsida. Teedel liigeldes peab olema võimalik ellu jääda, maal peab olema kiire internet, siis toetavad elu Eestimaal ka kõik teenused, mida sellele taristule on võimalik rajada.

Neljandaks, meie tervishoiuvaldkond vajab senisest teravamat fookust, seda nii eelnimetatud põhjustel kui ka koroonakriisi poolt esiletoodud nõrkuste tõttu. Muidugi vajab kaasaegne ja professionaalne meditsiin lisaraha, aga vajab ka innovatsiooni, läbipaistvust ja realistlikku ökonoomsust.

Mis eristab koroonakriisi kõikidest teistes majandussurutistest, mis meil on olnud? Eristab see, et peaaegu konsensuslikult on maailma rahanduseliit otsustanud, et majanduse toetamiseks ei ole ükski võlg liiast ega meede kurjast.

Varasemates kriisides on pikaajalisemad printsiibid tihti allutanud endale lühiajalise edu saavutamiseks vajalike otsuste langetamise, aga nüüd on vastupidi. Kuigi Eesti on vaid aastaga kahekordistanud oma laenukoormust, jääb see siiski 20 protsendi juurde SKT-st, mis, on siiski madal. Samuti on Euroopa Komisjon tulnud välja pretsedenditult suure abipaketiga.

Seega on meil võimalus investeerida. Meil ei ole ka puudus ideedest, siin on toodud vaid mõned näited, mille puhul positiivse tulemi olemasolus ei ole kahtlejaid eriti olnud.

Eestil on pikaajalise edu saavutamiseks vajalikud ideed, teadmised ja paradoksaalselt ka ligipääs vajalikule investeeringukapitalile, samuti kriisikeskkonnale omane valmidus muudatusi ellu kutsuda. Nüüd tegudele!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.