Rootsi politoloog pandeemiast: riik on varemgi kriisides oma teed käinud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Nicholas Aylotti sõnul on on Rootsi varemgi rahvusvahelistes kriisides ülejäänud maailmast kõrvale kaldunud. Autor/allikas: Erakogu

Stockholmi Södertörni ülikooli politoloog Nicholas Aylott kirjutas koos kolleeg Staffan Anderssoniga, et Rootsi erandlik koroonapoliitika on üsna tavapärane Rootsi tegutsemisviis ja riik on varemgi kriisides oma teed käinud. Aylott rääkis intervjuus ERR-ile otsuste langetamise viisist kriisis ja sellest, miks vastutuse jätmine üksnes ametnikele võib probleem olla.

Te olete teinud hiljuti ühe analüüsi, kuidas te kirjeldaksite, kuidas on Rootsi langetanud otsuseid selle pandeemia ajal? Kaugelt vaadates jättis Rootsi mulje kui väga vabast ja liberaalsest viisist pandeemia haldamisel. Te leidsite, et see on erandlik viis, aga see ei ole erandlik Rootsi kontekstis. Mida te sellega silmas peate?

Kõigepealt ma ütleksin, et ilma kahtluseta on Rootsi poliitika koroonaviiruse suhtes olnud erinev enamusest Euroopa riikidest. See ei tähenda, et elu oleks läinud edasi normaalselt, seda kindlasti mitte. On olnud piirangud ja seaduslikud piirangud, aga eelkõige tungivad soovitused rakendada mitmesuguseid distantseerumise vorme.

Samas tuleb tunnistada, et need piirangud on olnud oluliselt leebemad kui enamuses teistes Euroopa riikides. Koolid on jäänud üldiselt üsna avatuks enamuse aja näiteks mõnede eranditega. Poed, spordikeskused, baarid ja restoranid, nad kõik on jäänud lahti kogu pandeemia aja. Selles seisneb suur erinevus Rootsi ja teiste Euroopa riikide vahel.

Teine suur erinevus seisneb selles, kuidas poliitikat on tehtud. Valitud valitsus andis bürokraatidele ehk riigi terviseametile peaaegu täiesti vabad käed eelmisel kevadel Rootsi poliitika kujundamisel. See oli väga erinev enamusest Euroopa riikidest, see delegeerimise määr bürokraatidele oli väga selge.

Aga põhjus, miks Rootsi erandlikkus oli tegelikult tavapärane seisneb selles, et see ei ole esimene kord, mil Rootsi on nõnda kõrvale kaldunud rahvusvahelises kriisis. Kõige ilmsem võrreldav juhtum oli migratsioonikriis 2015, kus Rootsi ajas ka teistsugust poliitikat kui kõik teised. Väga avatud suhtumine asüülitaotluste vastuvõtmisse kehtis veel kaua pärast seda kui peaaegu kõik Euroopa riigid olid juba drastiliselt karmistanud oma poliitikat. Rootsi eristus siis tõepoolest. See oli nii peaaegu lõpuni, mil Rootsi lõpuks muutis oma lähenemist. Kuni selle ajani oli samamoodi suur osa otsuste langetamisest jäetud ametkondadele, suhteliselt autonoomsetele bürokraatlikele ametkondadele, mida Rootsi kasutab avalikus halduses.

Nii 2020. aastal kui ka 2015. aastal esitlesid ministrid enda rolli kui bürokraatidelt palvete ootamist mitte vastupidi. Ja võib rääkida veel teistest juhtumitest viimaste aastate ja aastakümnete jooksul, kui Rootsi on samuti silma paistnud. Seda pean ma silmas rääkides sellest, et Rootsi erandlikkus on tavapärane, Rootsil on komme minna oma teed.

Te ütlesite, et neid näiteid on rohkem, võiksite te neid nimetada.

Ilmselge on migratsioonikriis 2015. aastal, millest ma rääkisin. Samamoodi võib analüüsiga minna kaugemale 2009. aastasse, kui teine pandeemia, teine viirus maailma ähvardas. See oli seagripp. Siis võttis Rootsi huvitaval moel teistsuguse lähenemise ehk karmima lähenemise võrreldes teiste riikidega. Siis võeti eesmärgiks pea kogu elanikkonna vaktsineerimine seagripi vastu, see oli palju ambitsioonikam lähenemine kui kuskil mujal.

Tulemused ei olnud eri põhjustel mitte väga edukad. Ilmselt saab seda mudelit veelgi laiendada, aga nendes teistes kriisides oli Rootsi eriliselt mõjutatud võrreldes teiste riikidega ja võib-olla on siin raskem võrdlusi teha.

Aga kui vaadata kriisidest kõrvale teistele poliitikasektoritele, siis on näha, et Rootsil on mitme aastakümne jooksul olnud komme oma teed minna. Võib-olla sellepärast, et individuaalsus on rahvusvahelises võrdluses muutunud eriti väärtustatuks kriisiajal, milles me oleme viimastel aastatel elanud.

Aga mis selles halba on? Võiks öelda, et on ju hästi, et poliitikud usaldavad eksperte ja nad on teadlikud võimu kuritarvitamise võimalusest ja eelistavad seetõttu piirangutele soovitusi, võiks ju öelda, et see on demokraatia vaates hea.

Selle mudeliga on paar probleemi. Teil on õigus kui te ütlete, et juba ammu loodud Rootsi süsteem annab suure autonoomia poliitikat elluviivatele ametkondadele selleks, et viia poliitikat ellu vastavalt instruktsioonidele, aga väga autonoomsel viisil. Sellel on oma eelised, selle idee on hoida poliitikud eemal mikrotasandil juhtimisest, mis ilmselt vähendab poliitilist korruptsiooni. See võib olla põhjus, miks Rootsi riigivalitsemine on suhteliselt puhas ja korruptsioonivaba, isegi kui seal on teatud probleeme.

Aga selles mudelis on kaks nõrkust. Üks on eksliku poliitika korrigeerimine. Demokraatia sisu seisneb selles, et otsustajad on pideva surve all valijate ja meedia poolt muuta kurssi, kui asjad lähevad vales suunas. Kui otsuste tegijad on sellest survest isoleeritud, siis võib valel teel minna päris kaugele enne kui kurssi muudetakse. On võimalik väita, et midagi sellist on Rootsis antud juhtumil aset leidnud.

Praegu on väga selge, et Rootsi terviseamet alahindas alguses tõsiselt ohtu, mida viirus kujutab. Ja ma arvan, et strateegia rajati haigestumisjärgsele immuunsusele, mis kaitseb rahvast, pärast esimest lainet suvel. Argument oli, et Rootsis on üsna turvaline 2020. aasta sügiseks, sest nii paljud rootslased on juba nakatunud ja immuunsuse saavutanud. See hinnang, mis oli väga ebatavaline Euroopas, osutus täielikuks valeks ja totaalseks valehinnanguks.Ma arvan, et see otsustajate isoleeritus ja kaitstus, mis on autonoomsetel bürokraatlikel ametkondadel, selgitab osalt seda, miks poliitika oli paljuski selgelt ekslik Rootsis pikka aega.

Aga siin on teine probleem ka. Ja see seisneb demokraatlikus vastutuses. Keda valijad kiidavad või süüdistavad poliitikas? Rootsi bürokraatidele delegeerimise mudelis mindi antud juhul sellisesse äärmusesse, et poliitikud juba teatavad, et nad ei saa selle eest vastutada. Peaminister ütles paar nädalat tagasi, et amet, mille all ta pidas silmas epidemiolooge hindasid olukorda valesti sügisel. Seda võib tõlgendada nii, et see on nende süü, sellel ei ole midagi pistmist minuga, ärge mind süüdistage, see ei ole minu süü. Ja see demokraatliku vastutuse küsimus on üsna tõsine, ma arvan.

Miks see on olnud nii? Kas rootslased on nii liberaalsed, kas see on nende DNA-s? Või võib-olla nad arvavad, et nad teavad kõige paremini maailmas, kuidas elada? Mõnel juhul nad tegelikult teavadki, aga võib-olla mitte kõigis asjades?

See on huvitav küsimus. Isiklikult mitterootslasena, kes on elanud Rootsis 18 aastat, ma ütleksin, et rootslased ei ole tohutult liberaalsed. Rahvusvaheliste uurigute järgi on rootslased individualistlikud. Aga kui vaadata tolerantsi individuaalsetesse kõrvalekalletesse, siis Rootsi ei ole eriti liberaalne, mitte liberaalsem kui enamus Euroopa riike, ilmselt veidi vähem. Nii et ma arvan, et Rootsi koroonapoliitika ei olnud vältimatu mingi rahvusliku kultuuri pärast, liberaalsuse pärast või individuaalse vabaduse pärast.

Mida ma siiski ütleksin on see, et Rootsi koroonapoliitika selgitused, mida riigi terviseamet esitles ja mille entusiastlikult võtsid vastu teatud kommentaatorid, need mängisid teatud Rootsi eelarvamustel oma riigi kohta ja asjaajamise viisi kohta. See kõneles ratsionaalsusest, teaduspõhisest tegutsemisest mitte emotsioonide või lühiajaliste reaktsioonide põhjal tegutsemisest, sellega seletas terviseamet, miks Rootsi teeb asju teistmoodi kui kõik teised. Terviseameti erinevad kõneisikud kordasid seda korduvalt. Mõte oli, et kõik teised riigid on paanikas, nad ei aja ratsionaalset teaduspõhist poliitikat, räägiti meediapaanikast ja avalikust paanikast ja võistlusest soovides midagi teha, selle asemel, et säilitada külma närvi ja vaadata fakte ning kujundada sellele vastavalt poliitikat. See oli see, mida riiklik terviseamet ütles ja selle neelasid üsna hästi alla rootsi kommentaatorid ja rootsi kodanikud üldiselt. See mängis teatud eelarvamustel Rootsi erilisusest ja võib-olla see aitab seletada, mis sel poliitikal lubati nii kaua jätkuda.

Ilmnes selline natsionalismi puhang. See väljendus uhkuses, et Rootsi teeb asju omamoodi, teaduslikul moel ja ilma piiranguteta, mis kehtisid minu kodumaal ja mitmel pool mujal Euroopas. Piirangud pole vajalikud, sest Rootsi väärtused on nii solidaarsed ja mõistlikud, et piiranguid pole vaja jõu ja politseiga kehtestada. Samamoodi praegu, kõik arvavad Euroopas, et kuigi maskide otstarbekuse kohta on erinevaid hinnanguid, siis pigem neid siiski kanda kui mitte kanda. Rootsi terviseagentuur on viimase ajani kinnitanud, et maske ei ole vaja kanda.

Kas praegu on olukord muutunud? Nüüd on rohkem piiranguid ja uus pandeemiaseadus on vastu võetud, kas asjad on muutunud?

Pole kahtlustki, et asjad on muutunud ja mitte äsja. Ma arvan, et on aus öelda, et 2020. aasta kevadel suhtus Rootsi terviseamet üsna leigelt koroonaviiruse testimise laiendamisse, Rootsi valitsus oli selgelt innukam testimisvõimekuse laiendamisel ja lõpuks ta sai oma tahtmise. Testimisvõimekus on endiselt palju väiksem kui Taanis, aga palju suurem kui see oli Rootsis varem. Selles osas poliitika muutus.

Muus osas on samuti selge, et Rootsi terviseamet on pidanud ümber vaatama oma arvamuse teatud küsimustes. Viimase ajani oli see hämmastavalt erinev ülejäänud Euroopast näiteks koolilaste küsimuses ja pereliikmete isoleerimises. Üsna viimase ajani kehtis lähenemine, et kui lapsevanemal oli koroonaviirus ja ta oli andnud positiivse testi, siis tema lapsed võisid ilma igasuguste probleemideta koolis edasi käia. Soovitati lastel koolis edasi käia. See on nüüd muutunud, mõni nädal tagasi seda poliitikat karmistati. Ja nüüd viimasena on vastu võetud uus seadus, piirangud inimeste kogunemisele, inimeste hulga piirang poodides ja restoranides ja sellised asjad. Nii et poliitika on muutunud. Ja ma ütleksin, et valitsus on selgelt võtnud selgema rolli selle poliitika kujundamisel. On olnud pinged terviseameti ja poliitikute vahel. Jõulude ajal need pinged jäid varju, sest kõik olid puhkusel, aga on üsna tõenäoline, et need pinged tõusevad taas üles kui inimesed lähevad tagasi tööle ja kooli. Võib-olla on poliitikud sunnitud võtma suurema vastutuse poliitika eest kui varem.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: