Marju Himma: kõneisikud vajavad kaitset avalike inforünnakute eest

Foto: Kairit Leibold /ERR

Peame ühiskonnana kaitsma avalikkuses esinevaid inimesi kahjustavate inforünnakute eest, vastasel juhul kaotame oma eksperdid, ametnikud ja poliitikud, kes seni on olnud väga avatud suhtlejad nii ajakirjanike kui ka avalikkusega laiemalt, leiab Marju Himma Vikerraadio päevakommentaaris.

Eelmisel nädalal kajastas meedia juhtumit, kuidas maski- ja vaktsiinivastase liikumise üks esindaja Andrei Vesterinen salvestas telefonivestluse teadusnõukoja juhi professor Irja Lutsariga. 45-minutilise kõne eesmärk näis olevat seada kahtluse alla Lutsari ja teadusnõukoja pädevust.

Ilma loata salvestatud telefonikõne avaldas ta koos Irja Lutsari telefoninumbriga sotsiaalmeedias ning sellest ajendatuna hakkasid maski- ja vaktsineerimisvatased Lutsarile tegema kõnesid ja saatma vihaseid sõnumeid. Ehk ta sattus ühe teatud vaenulikult ülesässitatud grupi inforünnaku alla.

See on musternäide infokorratuse ehk lihtsamalt valeinfo ühest vormist, mis inglise keeles kannab nime malinformation. Eesti keelde ümber seletatuna on tegu vaenuliku kahjustava infoga.

See info ei ole otseselt vale ning tugineb reaalsusel. Nii oli see ju ka eelmainitud telefonikõne puhul – kõne toimus ja ohver esines selles oma hääle ja seisukohtadega. Kui see oleks vaid kõneks jäänudki, saanuks seda käsitleda lihtsalt ühe inimese telefonikõnena, mille sarnaseid on Irja Lutsar kriisi vältel saanud ilmselt kümneid.

Kuivõrd aga kõne salvestajal, Andrei Vesterinenil oli algusest peale plaan kasutada seda kõnet Irja Lutsari maine kahjustamise eesmärgil, muutub see inforünnakuks ja vaenuliku eesmärgiga kahjustavaks infoks.

Pole vihakõne

Kui jätta kõrvale ilma loata kõne salvestamine ning selle avaldamine, siis ei olnud Vesterineni tegevuses pealtnäha midagi seadusevastast. See ei kategoriseeru viha- ehk vaenukõne alla, kuna oli suunatud ühe inimese, mitte grupi ega sellesse kuulumise vastu. See juhtum võiks liigituda vihase kõne alla, mille eest võib kaevata kohtusse maine ja hea nime kahjustamise eest.

Suurem probleem on aga tõik, et keegi avalikkuses sõna võtnud inimestest, keda selliselt sotsiaalmeedias rünnatakse, ei saa enda kaitseks eriti midagi teha.

Jah, sotsiaalmeediaplatvormile – praegusel juhul Facebookile – võib esitada kaebuse ja paluda see sisu eemaldada. Kuid see protsess, nagu omast kogemusest tean, võib võta nädalaid, isegi kuid ning lõppeda tulemusteta, sest nendepoolne kontroll lihtsalt ei oska eestikeelsest sisust midagi arvata.

Taoliste juhtumitega on siiski võimalik pöörduda politseisse ning siinkohal tuleb Eesti politseid kiita. Tean juhtumeid, kus politsei on sotsiaalmeedia inforünnakute puhul võtnud ühendust rünnaku korraldajaga, uurinud postituse põhjuseid ning palunud eemaldada ebasobiv sisu. Sama efekti annab ka ohvri advokaadi suhtlemine rünnaku korraldajaga. Mõlemad praktikad on tõhusamad kui Facebooki veskite aeglane ja tulutu jahvatamine.

Eesti avatus ja igaühe kaitse

Aga tuleme tagasi selle juurde, kas ja miks me peaksime avalike kõneisikute inforünnetesse suhtuma tõsiselt. Toon välja kaks põhjust: Eesti avatus ning igaühe kaitse.

Eestil on seni olnud põhjust tunda uhkust oma teadlaste, ametnike ja poliitikute avatuse üle. On väga vähe riike, kus ajakirjanikud saavad helistada otse peaministrile või mistahes parlamendiliikmele. 

Eesti teadlased ja ametnikud kommenteerivad samuti telefonikõne peale oma pädevusvaldkonda kuuluvaid teemasid ning on selle tarvis enamasti avalikustanud ka oma isiklikud telefoninumbrid ja e-postiaadressid. See ei ole sugugi tavaline Euroopa Liidu riikides, muust maailmast rääkimata.

Üsna samaväärselt on need kõneisikud olnud avatud suhtlemiseks paljudele inimestele lisaks ajakirjanikele. Olen saanud Eesti avatust tuua kadestamisväärse näitena nii mõneski teaduskommunikatsiooniga tegelevas töörühmas üle maailma. Meile kõigile on lõpuks kahjulik, kui need avalikud kõneisikud, olgu nad teadlased, ametnikud või poliitikud, tõmbuvad avalikkusest tagasi, ei suhtle ajakirjanike ega tavaliste inimestega.

Sõnavabaduse mure õiges kohas

Kui me muretseme sõnavabaduse pärast, siis sõnavabadusega kaasneb vastutus. Ehk kui kellegi vastu teha inforünnak eesmärgiga teda tahtlikult kahjustada, on tegu vastutustundetu teoga ja see ei käi kokku sõnavabadusega.

Kui aga tõeliselt sõnavabaduse pärast muretseda, siis pigem seepärast, et selliste avalike inforünnakute järel muutuvad kõneisikud ettevaatlikuks või keelduvad sootuks avalikkusega suhtlemast. See viib sõna otseses mõttes vaikimisse, mis ei ole kellegi meie huvides.

Lisaks tasub hetkeks mõelda iseennast olukorda, kus teie satute taolise avaliku inforünnaku ehk, ütleme lihtsalt, avaliku kiusamise alla. Kujutlege, kuidas saate keset ööd telefonikõnesid või sõnumeid, kus teid võrreldakse NKVD mõrvaritega, sõimatakse värdjaks või soovitatakse end põlema panna (kõik näited on võetud päriselust). Vaevalt tahaksite end selles olukorras tunda üksi ja jõuetuna.

Selleks, et ükskõik kes meist saaks Eestis tunda end inforünnakute eest kaitstuna, peame nendele reageerima ja need hukka mõistma.

Ja usun siiralt, et politsei ning vajadusel ka teadusnõukoja jaoks palgatav advokaat tulevad appi ka Irja Lutsarile või mistahes teisele avalikule kõneisikule, kes taolisse olukorda satub. Veelgi parem oleks, kui aga erinevad huvigrupid suudaksid end taltsutada ning ei kütaks inforünnakutega üles vaenu. 

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: