Kui vaadata viimase aja meediat, siis on näha, et ka Eesti pangad lähtuvad oma laenupoliitikas ja investeerimistegevuses üha rohkem sellest, et toetada rohelist majandust, rohepööret. Kas see paistab nii ka keskpangast?

See on olnud üldine rahanduse areng, et kliimaeesmärgid, mis jõuavad järjest rohkem valitsuste poliitikatesse ja riikidevahelistesse kokkulepetesse, hakkavad mõjutama ka ärikeskkonda.

Süsinikumahukat äri ümbritseb ebakindlus, kuna ei ole selge, milliseks kujuneb tulevik riiklike regulatsioonide ja maksustamise, mõnel juhul ka subsiidiumide ja piirangute väljavaadetes. Teisest küljest suurendab ebakindlust rahastamistingimuste võimalik muutumine.

See toob kaasa olukorra, kus ettevõtted, mis on seotud süsinikumahukate äride
finantseerimise või neile kindlustuse pakkumisega, on turul suurema surve all, sest ühtpidi on kliimapoliitika eesmärgid järjest rohkem hakanud mõjutama ärikeskkonda maksustamise ja regulatsioonide kaudu, aga teisest küljest on ka investorite suhtumine muutunud.

Näiteks kui Euroopa kindlustusettevõte loobub kivisöega seotud äride kindlustamisest, siis selle kindlustusettevõtte aktsia väärtus võib tõusta peaaegu kümnendiku võrra võrreldes nende ettevõtetega, mis jätkavad "vana majanduse" ehk siis süsinikumahuka kivisöesektori toetamist.

See puudutab ettevõtteid. Aga kas midagi sarnast toimub ka tavaliste inimeste suhtes?

Näiteks eluasemed! Krediidirisk on pankade jaoks seotud ühtepidi kliimapoliitikast lähtuvate regulatsioonide ning võimalike maksude ja soodustustega eluasemete ehitamisele. Aga teistpidi ka reaalsete kliimariskide kaudu, mis endast märku annavad: reeglina on laenu tagatiseks kinnisvaraobjektid, aga järjest enam esineb ka mõnes Euroopa riigis hooneid ohustavaid äärmuslikke ilmastikujuhtumeid. Ja mõneski piirkonnas, kus
varem polnud üleujutusi, on need täna saanud nii tavaliseks, et traditsiooniline kindlustus neid riske laenutagatiste mõttes enam kindlustada ei soovi.

See tähendab ka laenuvõtjatele mõnes Euroopa piirkonnas - näiteks Inglismaal - olukorda, kus inimene, kes on võtnud pikaajalise eluasemelaenu, ei leia ühtäkki enam kindlustuspakkujat, kes oleks võimeline neid riske kindlustama.

Sisuliselt tähendab see seda, et kliimarisk, mis seni on olnud võib-olla kergelt nagu deklaratiivne või poliitikute avalduste tasemel, hakkab järjest rohkem mõjutama ka inimeste igapäevaelu.

Kliimat mõjutab ju tugevalt ka transport...

Jah, transport on valdkond, kus riigid teevad süsiniku emissiooni vähendamisel tugevaid jõupingutusi. Nii, et üks keskmine pereisa, kes sõidab linna lähedalt maalt igal hommikul kesklinna tööle, ei pruugi varsti enam kindel olla, kas ta oma diiselmootoriga autoga võib enam tipptunnil üldse kesklinna siseneda.

See on paljudes Euroopa riikides ju suhteliselt reaalne risk, et niisugust igapäevast liikumist ja tegelikult ka autoostu, mis on pere jaoks suur investeering, võivad hakata kliimaregulatsioonid suurel määral mõjutama.

Ehk siis ebamäärasus suureneb?

Rahvusvaheliselt on ju kokku lepitud, et süsinikuneutraalsuse suunas pürgitakse, aga protsessi muudab riskantseks, et tegelikult kliimapoliitika ise, selle rakendamine, on olnud küllaltki ebastabiilne. On olnud aegu, kus on suhteliselt lineaarselt mindud suuremate algatuste suunas, aga siis on tulnud küllatki järske muudatusi.

Just nimelt kliimapoliitika rakendamise väga suur ebakindlus on see, mis ärikeskkonda ja ka tavaliste majapidamiste elu võib kahjustada. Probleem on selles, et protsessi käigus on tekkinud kõhklusi nii riigijuhtide kui ka madalamate otsustajate tasandil, kas seda probleemi üldse tuleb lahendada ja kuidas.

Ühest äärmusest teise pendeldav suhtumine kliimateemadesse kahjustab ärikeskkonda kõige rohkem. Ja sellised tagasilöögid muudavad
üleminekut ebakindlamaks ja suurendavad nii äri- kui ka krediidiriske.

Üks ebakindluse allikas on kogu maksupoliitika valdkond, mis hõlmab saastajate
maksustamist ja teistpidi ka riigi vahendite kasutamist keskkonnasäästlikumate
tehnoloogiate toetamiseks.

Lisaks teeb nafta hinna muutumine fossiilse energia positsiooni suhteliselt kallimate rohetehnoloogiate suhtes väga kõikuvaks. Maksupoliitikaga oleks võimalik fossiilsete kütuste kõikumisi puhverdada, kehtestada näiteks miinimumtasemed fossiilsete kütuste hindadele. Aga praktikas on paraku olnud nii, et suur nafta hinna kõikumine toob kaasa perioode, kus roheline energeetika areneb kiiremini, madalama nafta konjunktuuri puhul aga aeglasemalt. Nii, et konkureeriva fossiilse energia hinna kõikumine destabiliseerib tegelikult üleminekut rohetehnoloogiatele päris tugevalt.

Et siis riik peaks pakkuma stabiilsust?

See ongi täiendav dimensioon, et kui palju peab riik sekkuma oma regulatsioonidega, et soodustada kliimaneutraalsust ja kui palju turud ise ära teevad. Sest on selge, et kliimariskide tingimustes hindavad ka turuosalised süsinikumahukamaid ettevõtteid kõrgema riskiga ettevõteteks ja selle kaudu mõjutavad neid turudistsipliin ja rahastamistingimused. Siin ongi oluline leida tasakaal, et neid mitte täielikult välja tõrjuda, vaid pakkuda näiteks riiklikke soodustusi üleminekuks jätkusuutlikumatele ja puhtamatele tehnoloogiatele.

Samas ka paljud tänased ettevõtted, mis on suhteliselt kõrge reitinguga ja justkui
riskivabad, peavad ilmselt tulevikus arvestama sellega, et saamaks kõrgemat
krediidireitingut või madalamat riskihinnangut ja soodsamaid finantseerimistingimusi, tuleb neil loobuda saastavamatest tehnoloogiatest.

Aga kuidas see kõik riike endid mõjutab? Ka riikidel on ju reitingud!

See kehtib ka riikide puhul. Kui reitinguagentuurid hakkavad riigi süsinikumahukust arvestama, siis võib juhtuda, et riigid, mis jätkavad vanade süsinikumahukate tehnoloogiate elushoidmist, ei saagi enam kõrgeimat AAA reitingut.

Selles valguses on palju küsimusi seoses tehnoloogiate defineerimisega - ega turgudel ei ole ka veel väga konkreetset arusaama, mida pikemas perspektiivis pidada kliimaneutraalseks, puhtamaks või ohutumaks tehnoloogiaks. Näiteks kuidas suhtuda tuumaenergeetikasse? Need valdkonnad vajavad turgudel tundmaõppimist ja testimist.

Ennekõike on siin oluline regulatiivne järjepidevus ning riiklike poliitikate järjekindel ja stabiilne rakendamine, et ei oleks rapsimist kliimapoliitikas.

Ja arvestada tuleb ka sellega, et teema ulatub ühe riigi ja isegi Euroopa Liidu piiridest väga palju kaugemale. Ükski riik ei saa kliimapoliitikat rakendada üksi - kõige halvemal juhul tähendab see lihtsalt seda, et ta kaotab konkurentsivõimet, kuna loobub teatud tootmisest ja selle võtavad üle riigid, mis suhtuvad süsinikuemissioonidesse liberaalsemalt.

Et niisugust asja ära hoida, ongi tehtud suuri riikidevahelisi kokkuleppeid, valitsused on võtnud konkreetsemaid eesmärke, kui palju ja kuidas vähendada süsinikuemissioone.

Kõik see tähendab ilmselt riikide jaoks suuremaid kulusid?

Loodus tuletab ennast ju aeg-ajalt meelde, mõjutades finantsturgude ja riikide
majanduspoliitilisi riskihinnanguid. Mis tähendab sisuliselt seda, et riikidel peab olema piisavalt fiskaalvõimekust, reageerimaks kriisidele ja mõnel juhul ka
looduskatastroofidele, mille ulatust on raske prognoosida. See on eriti tähtis olukorras, kus riikide rahandus on juba niigi suures miinuses ning ka erasektori võlakoormus võib olla küllaltki suur.

Positiivne stsenaarium hõlmaks rohelistesse tehnoloogiatesse ja majanduse
ümberkujundamisse panustamist, et seeläbi neid riske mingil määral juhtida või ideaalis ka vähendada.

Me oleme pandeemia mõjul praegu väga huvitavas positsioonis - möödunud aastal vähenesid süsiniku emissioonid maailmas kusagil neli protsenti ja Euroopas peaaegu kaheksa protsenti. Kui me suudaksime neid kohati peale surutud muutusi töökeskkonnas ja äris vähemalt osaliseltki säilitada ning jätkame investeeringuid rohetehnoloogiatesse, siis pandeemiast tingitud elukorralduse muutus võib panustada ka pikaajalisemasse jätkusuutlikkusse.

Eespool oli juba juttu avalikkuse survest...

Jah, turul on paratamatu see, et ühtepidi on siin regulatsioonidest tingitud täiendavad riskid, aga teistpidi ka kliimamuutustest tingitud väärtushinnangute muutumine on viinud selleni, et teatud ettevõtteid turgudel juba diskrimineeritakse kas kõrgete süsinikuemissioonide või lihtsalt ebamäärasema suhtumise tõttu kliimapoliitikasse.

Uuema aja tarbijad on tunduvalt teadlikumad nendest võimalikest mõõdikutest, mida ettevõtete tegevusele saab sättida. Nende valikuid mõjutavad regulatiivsed muutused, aga rikkamates riikides ka väärtushinnangud - inimesed teevad oma tarbimisotsuseid lähtuvalt sellest, kui oluline on konkreetse ettevõtte jaoks kasutatavate tehnoloogiate või tootmispiirkondade kliimaneutraalsus.

Poliitikat mõjutab siiski lisaks väärtuste muutumisele otseselt ka looduse
muutumine...

Inimlikul tasemel, aga ka poliitilise stabiilsuse seisukohalt, on globaalselt oluline see, et kliimamuutus toob kaasa äärmuslikumad ilmastikunähtused. Ja selles valguses kannatavad ju kõige rohkem riigid, mis sõltuvad oma majanduses ilmastikust ehk põllumajandustootjad. Põllumajandus on aga koondunud suuresti vaesematesse piirkondadesse ja üks asi, mida kliimamuutus võib kaasa tuua, on sissetulekute lõhe suurenemine rikkamate ja vaesemate piirkondade vahel.

See tähendab, et riigid, mis suuresti põllumajandustootmisest sõltuvad, võivad vajada täiendavat abi. Niisuguses olukorras on üks võimalus pakkuda nendele riikidele piiramatult ja lõpmatult abimeetmeid, teine võimalus aga paarikümne aasta perspektiivis tulevasi kliimaprobleeme vähendada või vähemalt üritada neid globaalselt juhtida.

Kui mõelda riigi krediidireitingu võimalikule sidumisele rohepöördega, siis kuidas see meid mõjutama võib hakata? Teame ju küll, et Eesti on endale Euroopa Liidus võetud CO2 vähendamise kohustuste graafikust ees, aga samas teame ka, et Eesti on siiski üks suhteliselt suurima süsinikuheitmega riike Euroopas.

Eestis on tõesti toimunud küllaltki järsk süsinikuemissioonide vähenemine. Siin tuleb arvestada, et paljude riikide jaoks, mis on olnud suhteliselt süsinikumahukad oma energeetika või mõne teise majandusharu tõttu, on esimene samm – kui sellistest valdkondadest loobutakse või need ümber kujundatakse – toonud kaasa väga järsu emissioonide vähendamise. Aga järgnevad sammud, mis puudutavad kas transporti või muid majandusvaldkondi, ei pruugi nii lihtsad olla.

Hetkel ei ole veel täpset kava, kuidas reitinguagentuurid hakkaksid riike nende
süsinikumahukuse järgi pingeritta sättima. Kindlasti hakkab see valdkond arenena, aga fakt on ka see, et paljude riikide jaoks hakkab kliimaneutraalsus mõjutama teisi, palju traditsioonilisemaid riigi reitingut kujundavaid tegureid - näiteks riigivõla või riiklike kulutuste taset.

Lisaks võivad paljud süsinikumahuka tootmisega ettevõtted kuuluda riigile, aga
kliimameetmed hakkavad järjest rohkem mõjutama nende kasumlikkust ja selle kaudu ka riigieelarvet.

Me näeme juba täna riikide rahanduses muutusi, mida toovad kaasa kas vajadus vanu tehnoloogiaid ümber kujundada või vanade tehnoloogiatega jätkamisest tingitud uued kulutused – olgu nad siis süsinikdioksiidi maksustamise kaudu või siis ettevõtete tegutsemisega palju keerulisemates rahastamistingimustes.

Tõenäoliselt ei jõuta üleöö olukorrani, kus riike hakatakse klassifitseerima nii-öelda puhasteks ja mittepuhasteks kliima mõttes. Aga kindlasti on juba praegu hakanud riikide rahandust mõjutama need tegurid, mis kajastavad kliimapoliitikate edu või ebaedu ja majanduste positsiooni kliimaneutraalsuse suhtes.

Nii, et selles perspektiivis me peame selgelt prioriseerima üleminekut
kliimaneutraalsusele nii regulatsioonis kui ka tehnoloogias. Kindlasti peaksime vältima olukorda, kus meil toimuks pidev eesmärkide muutmine, ümberkujundamine ja tagasipöörded - siis oleks regulatsioon ise täiendava riski allikas.

Samas siiski tundub - arvestades hiljuti vastu võetud Euroopa Liidu uut
seitsmeaastast eelarve ja koroonakriisist taastumise kava, milles mõlemas on rohelise ülemineku nõue päris tugevalt sees - et Euroopa regulatiivne keskkond on suhteliselt stabiilne, oleme võtnud täiesti kindla suuna?

Jah, Euroopa Liit on oma eesmärkides olnud küllaltki printsipiaalselt rohepöörde pooldaja ning võrreldes Ameerika Ühendriikidega on Euroopa majanduse süsinikumahukus ka varem olnud tervikuna mõnevõrra väiksem.

Aga siin tuleb silmas pidada ka seda, et ümberkujundamiseks võib pakkuda igasuguseid toetusi, aga see, mis nende investeeringute tulemusel tekib, peab olema ja jääma jätkusuutlikuks mitte ainult Euroopa Liidu siseses konkurentsis, vaid ka globaalselt. Nii on oluline, et investeeringud, mida riiklike tugimeetmete abil tehakse, jääksid kestma ka pärast seda, kui ulatuslik riigi tugi kaob. Siin on oluline ka edenemine globaalsetes kokkulepetes, mida tööstusriigid omavahel on juba saavutanud, näiteks Pariisi kliimalepe.

Arvestades, et eelmisel aastal vähenes süsinikuemissioon Euroopas võrreldes
ülemöödunud aastaga umbes 7,5 protsenti, mis küll suuresti on tingitud
karantiinimeetmetest, siis nüüd tuleb lihtsalt saavutada see, et meie vähenemine ei kanduks üle kuskil teises piirkonnas emissioonide suurenemiseks. See tähendab, et lisaks oma kodu korrashoiule peavad eurooplased kasutama kõiki koostöövõimalusi teiste riikidega, et selline emissioonide ümberpaiknemine ei realiseeruks.

Kõike seda kuulates tekib küsimus - kas praegune muutus sarnaneb ehk 1970ndate aastate suure naftakriisiga kaasnenud majanduse ja inimeste elu-olu ümberkujundamisele lääneriikides? Siis hakati näiteks ostma väiksemaid autosid ja üldse rohkem mõtlema säästmisele. Kas ka praegune olukord võib viia samasuguste muutusteni?

Võib öelda, et sarnaselt 1970. aastate naftakriisidele võib tõesti praegune olukord muuta kõige rohkem tarbijate mõtteviisi. Kohati ju saavutasidki süsinikuemissioonid Euroopas oma tipu 1970. aastate lõpus ning järgnenud aastakümnete jooksul oleme suutnud mõnes valdkonnas emissioone vähendada 1960. aastate esimese poole tasemele. Kui me mõtleme tänastele tehnoloogiatele ja võrdleme neid 1960. aastate algusega, siis
ilmselgelt on Euroopas potentsiaali palju rohkemaks.

On õige, et loodus on ennast taas kord meelde tuletanud ja inimeste mõtteviis võib muutuda. Oluline on, et selle protsessi edenemine, kliimaneutraalsuse saavutamise kiirus ja ambitsioonid ei tohi kustuda ka siis, kui selle teema uudsus ning lihtsamate edulugude hulk mingil ajal vähenevad.

Kas ka Euroopa Keskpank kuidagi mõjutab seda muutust oma tegevuse, nõuete ja tingimustega?

Nii keskpangad üldiselt ja ilmselt ka Euroopa Keskpank on hoolega analüüsimas, mil määral me muutuva turusituatsiooni ja turu riskihinnangute baasil suhtume finantsvaradesse tulenevalt neid emiteerinud ettevõtete riskimahukusest või keskkonnariski mahukusest. Seda nii muutuvate regulatsioonide kui ka tarbijaskonna eelistuste valguses. Ehk roheteemad jõuavad ühel või teisel moel finantsturgudele ja seeläbi ka keskpankade investeerimisportfellidesse.

Hetkel ei ole otsustatud, mil määral võiks rohelist dimensiooni kasutada ka tagatiste hindamisel, ettevõtete võlakirjade tagatisvaraks aktsepteerimisel. Kuid üldise riskikeskkonna muutumine mõjutab hindade kõikumise kaudu paratamatult ka tagatisvara väärtuse stabiilsust.

Euroopa Liidu lepingute järgi on Euroopa Keskpanga eesmärk tagada hinnastabiilsus euroalal. Aga meil on selle kõrval ka mitmeid sekundaarseid eesmärke, mida tuleb silmas pidada eeldusel, et hinnastabiilsus on tagatud.

Kliimateemadega haakuvad kõige selgemini ühtepidi nõue olla keskkonnasäästlik ehk siis hoida Euroopa keskkonda, mis on üldine väärtus. Euroopa lepingutes kehtib aga ka keskpangale nõue hoida turumajanduse põhimõtteid. Nii et teatud määral saavad keskpangad kasutada enda käsutuses olevaid mehhanisme, aga nad ei saa minna kaugemale kui riiklikud regulatsioonid ja riiklikud poliitikad, sest keskpanga peamine roll on ikkagi hinnastabiilsuse tagamine.

Küll aga võivad paljud rohepoliitikad kaasa aidata hinnastabiilsuse tagamisele selles mõttes, et kui riigid täna investeerivad rohepoliitikatesse, siis ilmselgelt see soodustab ka majanduse elavnemist ja teist kaudu aitab kaasa hinnastabiilsuse saavutamisele.

Kui kliimapoliitikate rakendamiseks tehtavate sammude mõju majandusele on suur, siis on mõistlik silmas pidada ka majanduse tsüklilisust. Ehk, et kliimapoliitika rakendamist saab sättida nii, et see ei suurendaks, vaid vähendaks majandustsükli kõikumist. See tähendab, et kehvematel aegadel võiks valitsused panustada roheinvesteeringutesse rohkem ning parematel aegadel loota rohkem erasektori suunamisele roheinvesteeringutele.

Aga kui Eestis tegutsevad pangad on oma toodete kujundamisel arvestanud rohemõõdet, siis kas sellel on ka Euroopa Keskpanga mõju või see nende enda initsiatiiv?

Otseselt ei ole Euroopa Keskpank ega ka riikide keskpangad kommertspankadele ju mingisuguseid roheregulatsioone peale surunud ega ette kirjutanud. Täna on see ikkagi turudistsipliini ja turumajanduse mõju. Ehk siis kaugemale vaatavad investeerimisprojektid - olgu need siis eluasemete või ettevõtete laenupakkumise mõttes - peavad arvestama nende valitsuste poolsete regulatiivsete muutustega, mida ilmselt Euroopas ja ka Eestis lähiajal on ette näha.

Teistpidi on seal muidugi ka väärtushinnangute kujundamise võimalus - anda tarbijatele hinnasignaal – olgu see kas siis sümboolne või mitte –, et tegelikkuses väga paljud rohelisse energiasse suunatud investeeringud tasuvadki ennast viie kuni kümne aasta perspektiivis ära ja isegi juba tänases maksukeskkonnas toovad kaasa kõrgendatud või mõnevõrra parema võime oma laenu teenindada.

Nii et loogika, mis soodustab energiaefektiivsust kas eluasemete krediteerimisel, sõidukite ostmisel või ka kliimaneutraalsemaid tootmisharusid, ei ole tegelikkuses kunstlik, vaid selle taga ongi tegelikult majanduslik arvutus, et need ettevõtted tõenäoliselt juba tänases keskkonnas, aga veel rohkem tulevikus, osutuvadki elujõulisemaks, sest on vähem avatud kliimariskidele.