Välisminister Liimets: väga raske on kedagi sundida enda poliitikat muutma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Keskerakonna kutsel on kolmandat nädalat Eesti välisminister Eva-Maria Liimets, senine suursaadik Prahas. Sihikindel ja töökas, ütlevad kolleegid. Ettevaatlike vastustega, ütlevad ajakirjanikud. "Diplomaadid õpivad läbi elu, et anda aina paremaid vastuseid keerulistele küsimustele," ütleb Liimets ise.

Proua välisminister, avaldage saladus, kuidas saada välisministriks?

Kuidas saada välisministriks, on äärmiselt keeruline küsimus. Kindlasti on poliitikul üheks ja parimaks võimaluseks saada sellele kohale läbi [valimistel] kandideerimise.

Aga, kui ei kandideeri?

Siis on ka tõesti teisi võimalusi ja üheks on teha oma igapäevatööd võimalikult hästi ja seetõttu pälvida see usaldus, paista välja oma töö tulemustega ja ka niimoodi võib saada välisministriks.

Kes teile helistas ja selle pakkumise tegi?

Keskerakonna esimees Jüri Ratas.

Kas ta ka ütles, et miks just teie?

Jah, me vestlesime erinevatel teemadel. Üks põhjus on meie varasem koostöö. Mul on olnud suur au ja heameel korraldada mitmeid kõrgetasemelisi visiite. Samuti korraldasin 2018. aastal Jüri Ratase visiidi Tšehhi Vabariiki, mis oli edukas.

Teine sarnane kogemus oli mul korraldada tema visiit Horvaatiasse, kus toimus [Kesk- ja Ida-Euroopa ning Hiina] 17+1 tippkohtumine, kus oli ka Eesti kahepoolne kohtumine Hiina peaministriga.

Sellistel visiitidel oli mul võimalus tagada, et need visiidid õnnestusid ja jääda silma tollasele peaministrile.

Siis ei tekitanud 17+1 kohtumine [Hiina juhtimisel] Eestis mingeid diskussioone?

Tollel ajal ei tekitanud, tõepoolest, sellises kaalus debatti, nagu oleme näinud viimastel nädalatel.

Kas te oleksite läinud välisministriks – kui selline võimalus tekkinuks – ka eelmisse valitsusse, kus olid koos Keskerakond, EKRE ja Isamaa?

(Paus) Möönan, et ei ole sellele küsimusele mõelnud. Aga mul on väga hea meel, et mind kutsuti just sellesse koalitsiooni, kus mõlemad parteid esindavad pigem liberaalseid vaateid erinevatele maailma küsimustele.

Millal te Keskerakonnaga liitute?

Seda ei ole ma veel otsustanud, kuid loomulikult annan endale aru, et tegemist on poliitilise ametikohaga ja lähedased suhted erakonnaga on äärmiselt olulised. Kuid täpne kuupäev ei ole veel käsitlusel olnud.

Aga see juhtub?

(Paus) Seda ei saa välistada, jah. Sest nagu ma ütlesin, lähedased suhted erakonnaga tänase töö eesmärkide elluviimiseks on äärmiselt olulised.

On ka see teile oluline, et Kaja Kallase valitsuse pooled ministrid on naised?

See on fantastiline, näitab Eesti arengut viimasel 30 aastal. Näitab, et Eestis on võrdsed võimalused nii naistel kui meestel ennast teostada, hoolimata sellest, millised varasemad stereotüübid on neile ametikohtadele omistatud.

Toomas Sildami intervjuu Eva-Maria Liimetsaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Teie eelkäija Urmas Reinsalu tsiteeris USA üle-eelmist presidenti Barack Obamat, et valimistel on tagajärg. Millise tagajärje toob Eesti välispoliitikasse nüüdne valitsuse vahetus – EKRE ja  Isamaa lahkumine opositsiooni ning Reformierakonna tõus peaministriparteiks?

Olen ametisse astumise järel öelnud, et Eesti välis- ja julgeolekupoliitika saab olema järjepidev ning sellest ma ka lähtun. Nii nagu viimased 30 aastat oleme toimetanud, nii me ka jätkame. Meie tegevus tugineb Euroopa väärtustel ning meile on esmatähtis Eesti julgeoleku kindlustamine.

Kuidas üldse kajab Eesti sisepoliitika vastu välispoliitikas?

Eesti välispoliitika on ju tegelikult Eesti sisepoliitiliste eesmärkide täitmise üks vahendeid. Kui Eesti riigi sees on otsustatud, ei meile on tähtis julgeolek, siis Eesti välispoliitika on vahend selle eesmärgi täitmiseks. Selleks tihendab Eesti liitlassuhteid, osaleb aktiivselt aruteludes NATO-s ja EL-is. Kui Eesti sisepoliitikas on öeldud, ja see tuleneb ka meie põhiseadusest, et Eesti eesmärgiks on inimõigustest kinnipidamine, demokraatlike väärtuste austamine, siis kindlasti peegeldub see ka meie välispoliitikas...

Sinna me jõuame, aga enne... Peaaegu 20 aastat tagasi, kui peaminister oli Siim Kallas, saatsid Eesti mõjukad suursaadikud ja välisministeeriumi võtmeametnikud talle mureliku kirja, milles öeldi ka nii: "Paljudel Eesti poliitikutel on raske mõista sisepoliitiliste avalduste, sündmuste ja meediakära rahvusvahelist mõju." On see olukord teile tuttav?

Tõepoolest, selliseid olukordi tuleb ette, kus sisepoliitikas unustatakse ära, et aruteludel on ka välispoliitiline mõõde.

Kas suursaadikuna Prahas olete pidanud viimastel aastatel kolleegidele selgitama, et mis Eestis toimub?

Oma kolleegidele Tšehhis ei ole ma pidanud andma selgitusi, mis Eestis toimub. Arvan, et see debatt jäi rohkem meie regiooni. Kindlasti pidid seda tegema minu kolleegid näiteks Soomes, võibolla mõnes teises riigis.

Teie tühistasite Reinsalu ajal antud välisministri juhise, et Eesti diplomaadid ei avalda teistes riikides toetust LGBT kogukonnale. Miks?

See on äärmiselt huvitav küsimus, mis esmalt näitab debatti Eesti ühiskonnas, kus selles küsimuses on erinevaid arvamusi. Kuid tulen tagasi meie põhiseaduse juurde, mis sätestab, et meil kõigil on võrdsed õigused, hoolimata sellest, milline on meie sugu, millised on meie poliitilised või soolised eelistused.

Aga Reinsalu ütleb, et ei ole Eesti diplomaatide asi sekkuda teiste riikide perepoliitikasse.

Tõepoolest on ta niimoodi öelnud, aga mina vaataksin sellele teise nurga pealt. Kui Eesti inimõigusdiplomaatias on kokku lepitud prioriteetsuunad, siis iga Eesti suursaadik saab otsustada vastavalt neile prioriteetidele ja asukohariigi eripäradele, kuidas tema antud küsimuses toimetab. Selleks ei ole vaja anda eraldi juhist.

Euroopa Parlamendi liige Jaak Madison EKRE-st nimetas teid seepeale ideoloogiliselt ülelaetuks. Oli see solvav?

Ei, ma ei tundnud ennast kuidagi solvatuna. See, et erinevatel poliitikutel ja erinevatel inimestel on antud küsimuses erinev arvamus, on täiesti asjakohane.

Milline on teie maailmavaade?

Pigem liberaalne. Kindlasti ma tähtsustan vaba turumajanduse põhimõtteid, et inimeste põhiõigused ja -vabadused on kaitstud... Jah, see olekski üldsõnaliselt minu maailmavaade.

Lubasite õige pea esitada valitsusele heakskiitmiseks põhjamaisele mõtte- ja väärtusruumile toetuva inimõigusdiplomaatia tegevuskava. Miks seda on vaja?

Pean seda väga oluliseks mitmel põhjusel. Eelmise valitsuse ajal nimetati välisministeeriumisse ametisse inimõiguste erisaadik. See näitab, et Eesti mitmed viimased valitsused on tähtsustanud inimõigusdiplomaatia edendamist välispoliitikas.

Aga mille poolest on eriline just põhjamaine inimõigusdiplomaatia?

Ma lõpetaks siiski eelmise vastuse. Inimõigusdiplomaatia tegevuskava esitame põhjusel, et Eesti kandideerib uuesti [ÜRO] Inimõiguste Nõukogusse ja pean oluliseks, et välisteenistuses on kõigil ühesugune arusaamine, millised on siin meie prioriteetsed suunad.

Miks põhjamaised? Sest need on meie regioonile omased, tulenevad ka meie põhiseadusest. Eesti on pidanud pärast taasiseseisvumist väga oluliseks Skandinaavia riikidega sarnastel väärtustel ühiskonna ehitamist. Neidsamu põhimõtteid soovime ka oma välispoliitikas väljapoole peegeldada.

Ütlesite teisipäeval välispoliitika arutelul riigikogus, et viimasel kümnendil oleme näinud demokraatiale ja õigusriigile toetuva ühise väärtusruumi mõjukuse ja ühtsuse murenemist. Mis murendab selle ruumi mõjukust ja ühtsust?

Näiteks geopoliitilised huvid ja ka näiteks Hiina kasvav mõjukus Euroopas ning erinevate riikide erinevad huvid ja suhted Hiinaga.

Teiseks põhjuseks on kindlasti see, et erinevates riikides on valitsused eemaldumas kas õigusriigi põhimõtetest või demokraatlikest väärtustest või varasematest kokkulepetest või on olnud ründavad [meie] liitlasriikide suhtes oma sõnades.

Teie sõnul on meile eluliselt tähtis, et Eesti inimesed saaksid üksteisest aru ning me ei seisaks riigina enam iial üksi geopoliitika tõmbetuultes. Ei iial enam üksi – on see Eesti välispoliitika tüvi-eesmärk?

Kindlasti. Selle eesmärgi nimel sai Eesti 2004. aasta maikuus EL-i ja varem, aprillis, ka NATO liikmeks.

Ja et inimesed saaksid üksteisest aru... Samas ei saa ju kõik aru, kui Eesti nõustuks pagulasi vastu võtma või toetaks jõuliselt seksuaalvähemuste õigusi seal, kus neid piiratakse. Mida siis teha?

Äärmiselt oluline on debatt riigi sees.

See, mis puudutab seksuaalvähemusi, on riigi sisene küsimus, kus eestkõnelejateks on sotsiaalministeerium ning naiste ja samasooliste õiguste eest seisvad mõttekojad. Mis puudutab pagulasküsimust, on ka see äärmiselt keeruline, arvestades, kuidas rahvusvaheline ebastabiilsus, kriisid ja sõjakolded toodavad juurde pagulasi.

Kuid viimati nägime tugevat pagulaskriisi Euroopas 2015. aastal ja sellest ajast ei ole Eesti valitsustel olnud pagulaspoliitikas suuri muutusi.

Teie arvates, kui tekiks vajadus, kas Eesti peaks vastu võtma pagulasi? 100, 200, 300?

Sellisele spekulatiivsele küsimusele on äärmiselt keeruline vastata ja mina ei ütle siin ühte numbrit.

On oluline, et EL-i liikmesriikidel on säilinud pädevus nendes küsimustes kaasa rääkida. Kui see teema peaks aktuaalselt lauale tulema, siis tuleb seda valitsusel arutada ja otsustada, mis on parim lahendus. Usun, et otsus oleneb sellest, millist kriisi või olukorda peab asuma lahendama ja millised on Eesti huvid antud küsimuses.

Toomas Sildami intervjuu Eva-Maria Liimetsaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mis on ühist välispoliitikal ja maratonijooksul? Teie ju teate, töötate 20 aastat diplomaadina ja jooksete maratoni.

(Naeratab) Aitäh, olen tõesti jooksnud maratoni. See on väga hea viis ennast tühjaks joosta nii töömõtetest kui ka muudest küsimustest, annab väga hea laengu, eriti finišijoone ületamisel.

Jah, paralleele võib tuua ka välispoliitikast. Tänaseks on taasiseseisvumise järgne välispoliitika saamas 30 aastaseks. Selle aja jooksul on olnud olulisi teetähiseid, nii nagu maratonijooksus mõtled iga kümne kilomeetri järel, et kuhu oled jõudnud ja kui palju on veel minna. Samamoodi, kui vaatame, kust Eesti alustas...

Nullist.

Me alustasime nullist. Mäletan, kui olin esimeses lähetuses Roomas 1990ndate aastate lõpus, tuli kogu aeg selgitada, kus Eesti asub ja mis Eesti on. Aga nüüd tõdeti ühe hiljutise Euroopa uuringu järgi, et Eesti on 12. kohal riikide loetelus nende seas, kellega peetakse oluliseks erinevaid küsimusi arutada.

Hiljuti käis EL- välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell hea tahte visiidil Moskvas ja sellest sündis suur pahandus. Keda nüüd kritiseerida – kas Borrelli lootust, et tal õnnestub alustada Venemaaga dialoogi või Venemaa soovi EL- alandada?

See küsimuse püstitus... kutsub üles kritiseerima...

Küsijat?

(Naerab) Ma ei alustakski vastust kriitikaga. Arvan, et on oluline otsida võimalust, kuidas pidada Venemaaga dialoogi, sest meie kõigi huvides, Eesti julgeoleku huvides on see, et Venemaa täidaks [Ida-Ukraina olukorra lahenduseks sõlmitud] Minski kokkuleppeid...

Nad ei täida ju.

Ei täida.

President Putin ütles hiljuti, et Venemaa toetab Donbassi separatiste ja jääbki toetama.

Jah, on tähtis, et Venemaa tunnistab: ta on konflikti osapool, mitte rahu vahendaja.

Tulen tagasi oma eelmise mõtte juurde. On oluline otsida vastust, et kas on tekkinud mingi võimalus dialoogiks Venemaaga, mis aitaks viia Minski lepete täitmiseni.

Kuidas teile tundub, kas see võimalus on tekkinud?

Tagasi selle [Borrelli] visiidi juurde, mida te mainisite... Tõepoolest, kahetsusväärselt see ilmestas, et praegu ei ole seda võimalust tekkinud.

Oli see alandus, kui Moskva teatas just Borrelli visiidi ajal, et saadab välja kolm EL-i diplomaati, kes vaatlesid Venemaal opositsiooni meeleavaldusi?

See oli kindlasti väga tugev signaal ilmestamaks, et Venemaal ei ole tahet Euroopa riikidega teha konstruktiivset koostööd. Nägime, et Rootsi, Saksa ja Poola diplomaadid saadeti tol päeval välja, ja loomulikult saame aru, et see ajastus oli väga täpselt sätitud.

Kuidas teie saate aru, mida Vene välisminister Lavrov taotleb, kui ütleb kohtumisel Soome kolleegi Pekka Haavistoga, et Vene-EL suhete karkassi purustamine oli Brüsseli teadlik algatus ja kui EL on valmis neid suhteid taastama, no siis on ka Moskva valmis?

Mida Venemaa välisminister nende mõtetega täpselt tahtis öelda – seda ma ei tea. Kuid viimasel ajal oleme näinud Venemaa poliitikas, et tal ei ole tahet suhelda EL-iga, vaid ta eelistab suhteid liikmesriikidega ühe kaupa.

Eestile seevastu on oluline, et EL jätkaks suhetes Venemaaga ühtset poliitikat.

Kas olete mõelnud, vaadates või lugedes Lavrovi-Borrelli ja Lavrovi-Haavisto presskonverentse, et kui ise seal seisaksite, kas leiaksite pingete virr-varris õiged sõnad?

Pressikonverentsidel ja virr-varris õigeid sõnu leida on kindlasti väga keeruline. Kogesin seda just [16. veebruaril] seistes Eesti riigikogu ees ja vastates väga erinevatele küsimustele, ka jätkuküsimustele, kus mu vastustega ei oldud rahul.

Kindlasti ei ole lihtne seista virr-varris erinevate küsimustega vastastikku ja leida neid kõige paremaid sõnu. Kuid ma usun, et sellisteks kohtumisteks on kõik välisministrid hästi ette valmistunud ja Eesti huvid saavad sellistel pressikonverentsidel kindlasti kaitstud.

Lavrov, muide, tsiteeris hiljuti väidetavalt Hollywoodi kunagist mõttetera "Ära kunagi anna neile võimalust näha, kuidas sa higistad." On see diplomaatidele kasulik soovitus?

(Paus) Kindlasti on see hea soovitus, sest kindlasti on oluline jääda igas olukorras rahulikuks, hoida pea selge ja lahendada olukordi kaine mõistusega.

Toomas Sildami intervjuu Eva-Maria Liimetsaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Tuleb teie mälupilti mõni välisminister Eestis või kaugemal, kes on teil silma särama pannud ja olete mõelnud, et vau, see naine või mees on kõva tegija?

Üks neist on Madeleine Albright, kes oli USA riigisekretär [1997-2001] president Clintoni ajal, mis oli Eestile äärmiselt oluline periood.

Kindlasti on mul eeskujusid ka Eesti välisministrite seas. Alustan Lennart Meriga, siis Jüri Luik, Toomas Hendrik Ilves, kes hiljem presidendina oli veel suuremaks eeskujuks Eesti tutvustamisel maailmas ja mulle meeldis välisministrina tollane kolleeg Marina Kaljurand, kes tõi sellesse [ministri]töösse palju positiivset energiat, mida oli imetlusväärne vaadata.

Kas USA, Atlandi-ülese julgeolekutelje ja üldse demokraatliku Lääne suhtes võime nüüd rahulikumad olla, kui Trump läks ja Biden tuli?

Muidugi tegi meile muret, et president Trumpi administratsiooni ajal olid mitmed euro-atlantilised suhted volatiivsed ja said kahjustada. See kahjustas ka Eesti huvisid.

Loomulikult töötame praegu selle nimel, et suudaksime president Bideni administratsiooniga saavutada väga head ja tihedad suhted. Ka president Biden on kinnitanud tahet tihendada koostööd Euroopaga, samuti kinnitanud USA tahet naasta rahvusvaheliste organisatsioonide juurde. Need sammud tugevdavad trans-atlantilist koostööd. Ja see on Eesti huvides.

Kuidas on koroona muutnud välispoliitikat ja diplomaatiat – näost näkku ei kohtuta, aga veebikohtumistel kõike ei räägita...

Tänaseks, kus oleme seda kriisi näinud 11 kuud, oleme kõik sellega veidi kohanenud. Kuid need aspektid, mis te välja tõite, et näost näkku ei kohtuta, kuid video kaudu kõiki küsimusi ei taheta arutada – need on meil aktuaalselt päevakorras.

Oleme praegu ÜRO Julgeolekunõukogu ajutine liige. Kui maikuus oli [Julgeolekunõukogus] meie eesistumine, tõime ÜRO-sse edukalt virtuaalplatvormi, kus peeti rahvusvahelisi arutelusid ja hiljem võitis sama platvorm ühe ÜRO hanke. Nii saime Eesti ettevõtja edule ja Eesti digikuvandile kaasa aidata.

Mis puudutab füüsilisi kohtumisi, siis sellest tunnevad puudust kõik Eesti diplomaadid, mina nende hulgas. Need annavad ju võimaluse paremini tunnetada, mida inimene tegelikult mõtleb ja tuua [kohtumisel] sisse teemad, mis ei ole jutupunktides kokku lepitud, kus ei ole veel kindlaid seisukohti, vaid kus arutelud peavadki mingite seisukohtadeni viima.

Nii pean väga oluliseks, et Eesti diplomaadid saaksid koos teiste eesliinitöötajatega lähitulevikus vaktsineeritud ja naaseksid oma normaalsete töötingimuste, tööülesannete juurde.

Kas mõistate neid liitlasi, kes koroona tõttu sulgevad jälle oma piirid, mis aga kahjustab Euroopa Liidu põhivabadusi – inimeste ja kaupade vaba liikumist?

Kui te küsite, kas ma mõistan, siis – jah, loomulikult mõistan. Igale riigile on esmatähtis oma inimeste tervis ja heaolu.

Kas olete selle [piiride sulgemise] poliitikaga nõus?

Mina usun, et riigid peaksid nägema rohkem vaeva, kuidas suurendada usaldusmeetmeid riikide vahel nii, et me ei peaks võtma sedavõrd kardinaalseid meetmeid nagu on piiride sulgemine.

Rõhutasite riigikogu kõnes teisipäeval, et Eesti peab kehtivat maailmakorda aktiivselt kaitsma. Milline on kehtiv maailmakord?

Kehtiv maailmakord on kokku lepitud rahvusvaheliste lepingutega, rahvusvaheliste kohustustega. Maailmakorra üheks keskseks aruteluformaadiks on ÜRO.

Kui viitame, et peame kaitsma kehtivat maailmakorda, siis on oluline, et aitame kaasa sellele, et kõik riigid täidaksid [endale] rahvusvaheliselt võetud kohustusi. Eestile on see äärmiselt tähtis, näiteks territoriaalse suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse austamise aspektist või ka inimõiguste ja demokraatlike väärtuste kaitsmise aspektist.

Teie sõnul lähtub Eesti rahvusvahelistest kokkulepetest ja demokraatlikest väärtustest. Aga paljud riigid nendest ei lähtu ja ometi me suhtleme nendega. Miks küll?

(Muigab) Sellesse küsimusse on taaskord põimitud üsna mitu aspekti.

Alustan demokraatlikest väärtustest. Eestile on oluline, et demokraatlikel väärtustel ja meiega sarnast väärtusruumi jagavate riikide hulk laieneks. Eesti aitab sellele mitmel moel kaasa, näiteks arengukoostööprogrammidega, sest mida laiem on väärtusruum meie ümber, seda paremini on kaitstud ka meie julgeolek siin Eestis.

Mis puudutab koostööd riikidega, kes ei ole otseselt demokraatlikud, kus toimub inimõiguste rikkumisi või on lubatud surmanuhtlus, siis Eesti jätkab loomulikult suhtlemist ka nende riikidega. Diplomaatia on selleks, et me suhtleme nii samameelsete riikidega, kellega soovime koostööd teha kui ka nendega, kellega me kõikides küsimustes ei ole samal meelel.

Teie arvate, et endiselt on Eesti huvides Eesti-Vene allkirjastatud piirilepingu mõlemapoolne ratifitseerimine ning ütlesite riigikogus, et Kaja Kallase valitsus on põhimõtteliselt valmis selles küsimuses edasi liikuma. Kuidas ja kuhu, milliste sammudega?

Jah, ma pean seda väga oluliseks, sest see on üks oluline aspekt, mis aitab tugevdada Eesti julgeolekut. Kindel piir, kindlam julgeolek.

Kuidas? Piirilepinguga edasiminekuks on vaja mõlema poole tahet ja leping tuleb mõlemas parlamendis ratifitseerida. Selleks, et siin mingit edasiminekut loota, saame teha esimese sammu ja öelda, et Eestil on selleks valmisolek.

Kas Eesti-poolne samm oleks see, kui ütleme, et oleme valmis piirilepingu ratifitseerima või see, kui meie riigikogu ka ratifitseerib piirilepingu?

Eesti-poolne esimene samm on see, kus me ütleme, et oleme valmis ratifitseerima. Edasi on oluline, et protsess käiks käsikäes Vene poolega.

Milline tuleb nende vastus, seda ma täna ette ei spekuleeri, kindlasti loodan, et nad on samamoodi huvitatud seda piiri viimistlema. Kuid arvestades, et neil on tulemas ka [parlamendi alamkoja] Riigiduuma valimised, siis võivad need arengud olla nii üht- kui teistpidi.

Ma ei tea, kust on teie optimism pärit. Vene välisminister Lavrov ütleb, et Pribaltika on russofoobne.

Sellist kriitikat oleme Venemaalt kuulnud pikaajaliselt, eelkõige rahvusvahelistes organisatsioonides, olgu see OSCE või ÜRO. See on meile tuttav, kuid sellest hoolimata on oluline, et leiaksime piiriküsimuses lahenduse.

Te ju saate aru, et sisepoliitiliselt on see Eestis tundlik küsimus?

Jah, kindlasti ma saan aru, et see on tundlik küsimus. Kuid usun, et Eesti julgeolek on selles kontekstis niivõrd oluline teema, et selles tundlikus küsimuses tullakse üksmeelele.

Te olete äärmiselt optimistlik.

(Välisminister vaikib)

Kes on Venemaa Euroopa Liidule? Vastane, oponent, konkurent...

Venemaa on EL-ile naaber, kes otseselt ei jaga samu väärtusi, mille eest meie Euroopas seisame.

Usun, et Venemaa ei ole Euroopale konkurent. Euroopa [Liit] on sedavõrd suur ja mõjukas riikide liit, et meil ei ole maailmas väga palju konkurente.

Toomas Sildami intervjuu Eva-Maria Liimetsaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas Moskval ja Pekingil on sarnane käekiri, kui vaadata nende katseid lõhestada EL-i ühtsust ning mõelda Hiina algatatud 17+1 formaadile, mis on samuti EL-ist tükikeste kiskumine? Või eksin ma?

See on äärmiselt oluline ja mitmetahuline küsimus. Nii Venemaa kui Hiina lähtuvad enda välispoliitikas oma huvidest ja see ei ole neil koordineeritult EL-i lõhestamine. Hiinal on oma poliitika, oma geopoliitilised eesmärgid, mille kaitsmiseks – nagu me näeme – nad tegutsevad laiemalt üle maailma. Ja Venemaal on oma huvid ja oma eesmärgid. Arvestades, et Venemaa on Euroopa naaber, on tal oluliselt teistsugused huvid kui Hiinal.

Tulles tagasi 17+1 formaadi juurde, on oluline meenutada, et 2012, kui see ellu kutsuti, oli eesmärgiks meie majanduskoostöö tihendamine. Väga mitmed Euroopa riigid olid huvitatud saada läbi selle lisainvesteeringuid või avada Hiina turg oma ekspordile. Samuti sooviti siis, et see formaat aitaks kaasa turismi edendamisele. Mitmed Kesk-Euroopa riigid saidki kasu suuremast turismivoost.

Geopoliitiline surve hakkas ilmnema ja kasvas aastate jooksul. Kuid seda [võimalikku survet] kaaluti ka tollal, kui 17+1 initsiatiiviga liituti, aga siis pidasid osalejad seda oluliseks täienduseks kahepoolsetele suhetele Hiinaga.

Hiina kutsus viimasele 17+1 kohtumisele Kesk- ja Ida-Euroopast riigipead või valitsusjuhid. Eestit esindasite seal aga teie, välisminister. Miks?

Eestist kutsuti tõesti osalema peaminister. Mina osalesin, kuna välisministri ülesanne on edendada välissuhteid ja kuna meie uus valitsus oli vahetult ametisse astunud, ei olnud ta saanud aega seda küsimust sisulisemalt arutada. Nii otsustasimegi, et seekord osaleb tippkohtumisel välisminister.

Kui kaua diplomaadid õpivad, et selliseid vastuseid anda?

(Paus)

See on heatahtlik küsimus.

(Turtsatab) Diplomaadid õpivad läbi elu, et anda aina paremaid vastuseid keerulistele küsimustele.

Peate oluliseks sõlmida kahepoolseid investeeringute kaitse lepinguid ja aidata kaasa Eesti ettevõtete tegevusele välismaal. Kas ainult seal, kus inimõigused on meie väärtusruumi kohaselt tagatud või ka mujal?

Eesti soovib aidata kaasa oma ettevõtjate tegevusele kõikides riikides, kus on Eesti ettevõtjate huvi.

Kindlasti jätkab Eesti oma inimõigusdiplomaatias nende riikidega inimõigusküsimuste tõstatamist, kus näeme probleeme, kuid eelkõige kasutame selleks rahvusvahelisi kehandeid nagu ÜRO Inimõiguste Nõukogu...

Aga äri ajame kõigiga?

(Turtsatab) Ma tulen selle juurde tagasi teise nurga alt.

Kindlasti soovime tõsta Eesti ettevõtjate teadlikkust, et nad saaksid otsustada, kas soovivad minna tegutsema riikidesse, kus on väga suured inimõiguste rikkumised. Kuid mõistagi ei reguleeri me seda siit omalt poolt.

Praegu on aktuaalne Eesti digiarenduste müük ja tutvustamine Aafrika riikides, kus on sageli inimõiguste rikkumised. Kui aga Eesti digilahenduste kaudu parandatakse ühe või teise Aafrika valitsemise juhtimisstruktuure, e-teenuseid, siis saavad need oluliselt läbipaistvamateks. Valitsemisstruktuuri läbipaistvuse suurendamine mõjutab ka korruptsioonivastast võitlust.

Ja näiteks e-politsei lahenduse müümise kaudu suurendame nende inimõigusi rikkuvate riikide eriteenistuste võimekust inimõigusi rikkuda?

Sellel on alati plussid ja miinused. Siiski loodan, et Eesti e-teenuste tutvustamisel ja Eesti ettevõtjate kaudu nende teenuste müügil kolmandatesse riikidesse leitakse sobiv tasakaal, et me ei aita kaasa autoritaarsete jõudude mõjukusele, vaid vastupidi – nende riikide kujunemisele senisest avatumaks.

Üldiselt on väikeriigi välissuhtlejatel olla väga keeruline realpolitik'i ja väärtuste vahel.

(Paus) Kindlasti on. Aga oleme oma ühiskonna ehitanud väärtuste põhiselt ja samad põhimõtted kannavad Eestit edasi ka meie välispoliitikas.

Välispoliitikas on palju ilusaid sõnu. Näiteks: Valgevenes peab vägivald lõppema, poliitvangid tuleb vabastada ning alustada tuleb poliitilise dialoogiga, mille tulemuseks oleksid vabad ja demokraatlikud valimised. Eesti võibki seda kordama jääda, aga see ei sunni president Lukašenkot muutma enda poliitikat.

Nii see on. Väga raske on kedagi sundida enda poliitikat muutma.

Aga kui meenutame, mida ise Nõukogude okupatsiooni ajal läbi elasime... Olime ju tänulikud neile lääneriikidele, kes ei tunnustanud meie okupeerimist ja neile, kelle abil sai tegutseda meie eksiilvalitsus...

Kas saab päriselt võrrelda Valgevenet aastal 2021 ja Eestit aastal 1981?

Kuhu ma tahtsin selle teemaga jõuda? Pärast Valgevene presidendivalimiste järgseid sündmusi mullu augustis on Eesti aidanud Valgevene opositsioonil tuua see küsimus rahvusvahelisele areenile. Näiteks meie eelmine välisminister Urmas Reinsalu korraldas [ÜRO] Julgeolekunõukogus 22. jaanuaril avatud debati, kus sõna võttis ka opositsiooniliider [Svetlana] Tihhanovskaja, kes sai rääkida maailma üldsusele Valgevene opositsiooni muredest.

Väga tore. Samal ajal vaatas Eesti ükskõikselt, kuidas Läti, Poola ja Leedu avasid oma uksed Valgevene IT-inimestele ja Eesti pilk oli umbes selline, et ärge nüüd siia küll tulge.

Tagantjärele saan tõdeda, et [Valgevene] naaberriigid olid Eestist aktiivsemad. Aga see on ka täiesti loogiline.

Nüüd on meie EAS teinud Valgevene ettevõtjatele väärtuspakkumisi, et toetada nende tegutsemist praegusel keerulisel ajal. Nii on ka Eesti aitamas kaasa Valgevene ettevõtjate paremale käekäigule.

Aga ega sellest, et ÜRO-s arutati olukorda Valgevenes, muutunud Lukašenko poliitika.

Täna see ei muutunud. Kuid see aitab hoida küsimust rahvusvaheliselt päevakorral, mis on oluline tugi Valgevene opositsioonile, annab neile jõudu jätkata demokraatlike valimiste suunas.

Võibolla pingutasid EL ja ka Eesti üle, kui teatasid pärast Valgevene ebaausaid presidendivalimisi, et Lukašenko pole legitiimne riigijuht, sest nüüd pole meil Minskis kellegagi rääkida, kuna ka sealne valitsus ei saa olla legitiimne?

See on keeruline küsimus, et kellega ja kuidas on võimalik rääkida. Kuid paljudel riikidel, ka Eestil, on saatkonnad Minskis ja suhtlus Valgevenega on jätkunud.

"Eesti huvides on tuua Euroopale majanduslikult, poliitiliselt ja väärtuspõhiselt lähemale need idapartnerid, kes seda soovivad." Teie sõnad riigikogus. Milliseid riike silmas peate?

Kindlasti Gruusia, Ukraina, Moldova.

Armeenia, Aserbaidžaan on radari ekraanilt väljas?

Muidugi on oluline, et ka nendes riikides jätkuksid erinevad [EL-i] projektid. Näiteks on üheks aktuaalseks projektiks kõikides idapartnerlusriikides, ka Armeenias ja Aserbaidžaanis, omavalitsusjuhtide koolitamine, et kuidas näevad välja demokraatlikud valitsemismudelid. Selliseid koolitusi tuleb kindlasti jätkata.

Eesti loodab väga, et EL-i tippkohtumine idapartnerlusriikidega tänavu toimub. Siis vaadatakse, kuidas järgmisel kümnel aastal tegutseda.

On keeruline ette kujutada, et kui EL korraldab koolitusi Aserbaidžaani kohalike omavalitsuste inimestele, siis sellest muutub Aserbaidžaani riiklik korraldus meie väärtusruumile lähedasemaks.

(Paus) Võibolla kõlan jälle liiga optimistlikult, aga loodan, et mitte naiivselt – olen veendunud, et mida rohkem inimesi on teadlikud demokraatlikust protsessist ja sellest mida see annab ühiskonnale, omavalitustele, kus juhtimisstiil on demokraatlik, seda parem igale riigile.

Kuivõrd olete tajunud EL-is üsna levinud väsimust, tüdimust, usu kaotamist idapartneritesse? See on ju olemas.

See võib olla olemas, osade poliitikute peades ja osades liikmesriikides. Kuid usun, et see on põhjustatud sellest, et nendele liikmesriikidele on olulisemad mõned teised küsimused või teised geograafilised piirikonnad Euroopa vahetus läheduses. Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele ei ole see küsimus oma aktuaalsust minetanud, kindlasti elatakse siin kaasa, kuidas demokraatlikud protsessid on idapartnerlusriikides edasi liikunud.

Proua välisminister, võibolla tasuks teil pärast suhtlemist Läti ja Soome kolleegidega teha visiit Chișinăusse, sest Moldovas sähvatas ju päikesekiir, kui presidendivalimised võitis Euroopa-meelne Maia Sandu?

Kindlasti võtan selle ettepaneku oma plaanides arutlusele ja kui piirid avanevad, soovin minna vaatama, millised on arengud idapartnerlusriikides. Kas alustada Chișinăust, siin jään vastuse võlgu, kuid pean oluliseks, et lisaks arengukoostöö projektidele peaksime nende riikide poliitikutega ka vahetut dialoogi.

See aitaks ületada väsimuse ja lootusetuse tunnet, mis on tekkinud EL-il nende suhtes ja nendel EL-i suhtes, et kas nad ikka on EL-ile enam olulised.

Kindlasti.

Toomas Sildami intervjuu Eva-Maria Liimetsaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Meie jutt on olnud päris tõsine. Kui palju võivad diplomaadid nalja teha?

(Paus) Üks hea nali on alati asjakohane.

Millises seltskonnas ja kas üldse saaksite teie öelda väliskolleegile kerge muigega, et lugesite sotsiaalmeediast päevakajalist mõtet: "Hiina vanasõna – kes ei usu, et üks inimene suudaks muuta maailma, ei ole kunagi proovinud süüa halvasti küpsetatud nahkhiirt."?

(Paus, ettevaatlikud naeruturtsatused) Arvan, et nalja ikka tohib teha. See on äärmiselt aktuaalne ja poliitiline nali, mida te praegu ette lugesite.

Mina ütlesin, et see on päevakajaline.

Jah... (Turtsatab)

Kas välisministrid saavad omavahel sellist nalja teha?

Välisministrid on tavalised inimesed ja ka nemad saavad teha omavahel nalja. Kuid selleks, et nende naljade tegemiseni jõuda, on oluline seada enne sisse head omavahelised suhted. Siin tulen tagasi teie varem öeldu juurde... On äärmiselt oluline, et oleks võimalik taas inimestega kohtuda ja siis on võimalik ka nalju teha.

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: