"Usun NATO-sse. Arvan, et NATO vajab uut poliitilist impulssi ja strateegiliste kontseptsioonide selgust. NATO vajab rohkem poliitilist lähenemist. Arvan ka, et Euroopa parim võimalik osalus NATO sees on palju aktiivsemalt olla oma julgeoleku ja strateegilise autonoomia juht. See on täielikult ühilduv. Veelgi enam, arvestades minu esitatud argumente, muudab see NATO tugevamaks kui kunagi varem," ütles Prantsusmaa president Emmanuel Macron.

Prantsusmaa president ei jäta ühelgi suuremal julgeoleku- või välispoliitilisel kohtumisel rääkimata Euroopa strateegilisest autonoomiast, nii ka virtuaalsel Müncheni julgeolekukonverentsil.

Eesti välispoliitika Instituudi direktori Kristi Raiki hinnangul jättis Macron kasutamata võimaluse tõsta esile transatlantilist koostööd ning keskendus selle asemel pigem Aafrika aitamisele, erinevalt esimest korda teistega koos esinenud USA presidendist Joe Bidenist, kes rääkis vajadusest kaitsta demokraatiat ning leida rohtu Venemaa ja Hiina laiutamisele.

"Macron neil teemadel praktiliselt üldse ei rääkinud. Ainult mainis vana mõtet, et Venemaaga peaks taotlema uut julgeolekuarhitektuuri, millest ta on ka rääkinud mitu aastat, aga endiselt on see ebaselge, et mida ta soovib saavutada, mida ta on valmis Venemaale pakkuma ja milliseid mööndusi Venemaale tegema," sõnas Raik.

"Huvitav on ka see, et selle Prantsusmaa algatuse vastu ei ole Venemaa erilist huvi üles näidanud. Arvatavasti seepärast, et venelased saavad aru, et Prantsusmaa üksi, kui tal ei ole taga teiste Euroopa riikide toetust, ei saa hakata läbi rääkima Venemaaga uue Euroopa julgeolekuarhitektruuri teemal," lisas Raik.

Kristi Raik juhib tähelepanu sellele, et strateegilise autonoomia mõiste sisust saavad Euroopa Liidu liikmesriigid erinevalt aru. Prantslased rõhutavad seda, et Euroopa peaks olema võimalikult iseseisev ja justkui distantseeruks julgeolekuliselt USA-st. Samas on paljudele Euroopa riikidele oluline teha võimalikult tihedat koostööd USA-ga ning nende jaoks tähendab strateegiline autonoomia Euroopa jaoks võimalust olla parem partner USA-le.

Aga mis siis lahti on, et Prantsusmaa diplomaadid ei suuda mõiste sisu liikmesriikidele lahti rääkida?

Eesti Välispoliitika Instituudi teadur Piret Kuusiku sõnul mängib siin suurt rolli asjaoli, et Prantsusmaa on julgem erinevate uute ideede välja käimisel.

"Meile siin Põhjamaal on see võõras selles mõttes, et oleme hästi pragmaatilised. Kui meil tuleb idee, siis Eestis või Põhjamaades on järgmine küsimus - kuidas me selle ellu viime. Prantsusmaal selle elluviimise osale ei mõeldagi. Tavaliselt arendus käibki nii, et kõigepealt visatakse idee üles ja siis vaadatakse, mis tagasisidet saab ja suunatakse teisi riike sinnapoole mõtlema. Mingis mõttes näeme seda palju Macroni viisis, kuidas ta räägib välispoliitikast. Kasvõi kommentaar, et NATO on ajusurmas. Kas ta tegelikkuses nii mõtleb või mitte, tema eesmärk on provotseerida debatti," kommenteeris Kuusik.

Kristi Raiki sõnul on olnud Prantsusmaa nõrkus see, et riik ei ole palju vaeva näinud selleks, et oma ideele kõikjal Euroopa Liidus toetust koguda, ent Macroni juhtimise ajal on selle nimel rohkem pingutatud kui varem.

"Eesti seiuskohalt on väga tark olnud teha koostööd ja osaleda operatsioonil Malis. See annab võimalusi diskussiooni pidada, oma seisukohti esitada ja annab kindluse, et meid kuulatakse Pariisis ära. See on väga oluline, et isegi kui see ei too meie seisukohti üksteisega lähemale, kõik suured liitlasriigid alates USA-st, aga ka suured riigid Euroopas on olulised partnerid, kellega tuleb võimalikult palju arutelu pidada ja praktilist koostööd teha, et oleksime teadlikud üksteise seisukohtadest ja muredest," rääkis Raik.

"Peame Prantsusmaa seisukohast vaatama ka seda, et ta on Euroopa Liidu, NATO liige ja ainukene Euroopa Liidu liige, kellel on tuumavõimekus. Samuti ainukene permanentne liige ÜRO Julgeolekunõukogus. See vastutus pärast brittide lahkumist Euroopa Liidust on ka prantslaste jaoks muutunud. Ja kui midagi siin lähipiirkonnas juhtub, siis kahjuks või õnneks ei saa Prtantsusmaa kuhugi põgeneda ja liikmesriigid ikka eelkõige hakkavad vaatama sinnapoole ja ootavad prantslastelt juhtimist," sõnas Raik veel.

Aga kui otsime Euroopas poliitilist või majanduslikku juhtimist, siis vaatame ikka sakslaste poole. Senine Saksamaa kantsler Angela Merkel taandub sügisel poliitikast ning kes saab kantsleriks, on veel teadmata.

Piret Kuusik rääkis, et Merkeli esindatud vana koolkond on eeldanud poliitikat läbi suhtlemise ja kaasamise. Samas on tema sõnul tunda ka uusi tuuli, mis näevad, et ka Saksamaal on roll geopoliitilises võitluses ja et paljuski Euroopa probleemid on Saksamaa taga, sest Saksamaa ei ole võtnud aktiivsemat rolli välispoliitikas.

"Oleneb, kes uueks kantsleriks saab, aga selge on see, et mingisugune toonimuutus saab meid ees ootama," sõnas Kuusik.