Vaatame seda olukorda ühe teadusuuringu ja seejärel kahe eesti ajakirjandusliku loo näitel.

2012. aastal avaldas Health Education Research artikli uuringust, kus kolme gruppi jagatud inimestel lasti lugeda eri materjale vaktsiinide kohta. Üks grupp luges vaid agiteerivaid tekste vaktsiinide kasulikkusest, teine vastupidi luges tekste, mis väitlesid vaktsiinide vastu ja kolmas grupp luges nn ajakirjanduslikke tekste, kus tutvustati mõlema osapoole argumente.

Mõneti üllatuslikult suurenes oma arvamust muutnud inimeste hulk kõige rohkem kolmandas grupis. Nad nimelt otsustasid, et kuna arstid ja eksperdid ise alles vaidlevad, siis parem juba mitte vaktsineerida.¹

Millise sõnumi saadab see ajakirjanikele? Et tasakaalustatud ajakirjandus ei pruugi alati viia tõeni? Ei taha sellele mõeldagi. Konflikte on neutraalselt võimalik kajastada ainult neutraalsele lugejale. Tegelikult aga ei võta keegi ära ajakirjaniku isiklikke vaateid, ega ka mitte sotsiaalset vastutustunnet.

Võtame nüüd Sputnik V näite. Täiesti võimalik, et tegemist on täiesti normaalse vaktsiiniga, aga eelkõige Venemaa poolt on see vaktsiin pandud poliitilise mõjuvõimu teenistusse. Venemaa peamine huvi (vähemalt sanktsioonide kehtestamisest alates) on lagundada Euroopa otsuste ühtsust.

Praegu on kontekst neile soodne, sest vaktsineerimine ei kuulu kindlasti Euroopa Liidu edulugude hulka. Vaktsiine on kõikjal puudu. Seepärast valis Venemaa kõigepealt strateegia, kus ta üritas iga Euroopa riigiga eraldi kaupa teha, et niiviisi saavutada priviligeeritud otseliin. Eestile on aga Euroopa Liidu ühtsus strateegilise tähtsusega, sest eraldiseisvana ei ole meil kaalu Venemaaga erimeelsustel.

Tõsi, siin saabus muutus, sest hiljuti esitas Venemaa Euroopa ravimiametile taotluse Sputnik V müümiseks. Andmata samal ajal ka mingit garantiid, et nad suudaksid koguste hulgalt Euroopa vajadust rahuldada. Aga see ei olegi neile antud juhul tähtis, sest tähtis oli sõnumi mõju omaette eesmärgina.

Sõnumid

Eesti väljaanded on üsna püüdlikult ja ebaproportsionaalselt üles noppinud mitmesuguseid Sputnik V puudutavaid infokilde ja vähemalt teoreetiliselt on sellel olnud mõju nii eesti kui ka vene kogukonnale.

Oluline on märgata, et isegi kui Eesti vene kogukonnal on omaette inforuum, ei tule sõnumid sinna sugugi ainult Venemaa föderaalsetest telekanalitest. 53 protsenti venelastest Eestis loeb koroonaviiruse teemal oma peamiseks infoallikaks eesti uudisteportaale (ja nende venekeelseid peegeldusi). Vene telekanalite subjektiivselt tajutud tähtsus on samal ajal langenud alla ühe kolmandiku.

Ka ainult eesti väljaandeid lugevad eestimaalased on saanud teada Venemaa narratiivist, mille kohaselt on "kõikjal suur nõudlus Sputniku järele". Saate aru, me levitame neid narratiive ka ise, sest mängu tuleb info tõlgendamise eripära.

Näiteks, kui eesti portaal kirjutab Sputnikust midagi skeptiliselt, võib see mingis venelaste segmendis käivitada tõlgenduse, kus kõik negatiivne on omistatud eesti ajakirjanduse kallutatusele, aga edastatud info võetakse siiski arvesse.

Üks kesksetest probleemidest on selles, et väga vähe on uurivat ajakirjandust, mis laiendaks teemat sotsioloogiliselt. Mitte ühestki artiklist ei leidnud ma uuringuarve selle kohta, kui suur on hard-core Sputniku soovijate hulk Eestis, küll aga ilmus tendentslikke pealkirju, mis vihjamisi üldistasid üksikud kogemused üldiseks.

Näiteks artikli "Eesti venelased ei taha Euroopa "mürgisüsti", nõuavad hoopis Sputniku vaktsiini" tekst ei kinnita pealkirja ja ei ava sotsioloogiliste suhtarvude tausta. Küll aga loob see artikkel (ilmselt tahtmatult) kogukonna, kus oleks norm käituda vastavalt Sputniku poliitnarratiivile. Artikkel ilmus ka vene keeles.

Tõsi on muidugi ka see, et Eestis on tõepoolest inimesi, kes tahaksid end vaktsineerida just nimelt Sputnikuga ja tõsine ajakirjanik küsiks, et kas me peame nad siis maha vaikima?

Muidugi mitte. Kogu küsimus on esitatud kontekstis. Õnneks ilmus samas ajalehes ka artikkel ("Eesti venelastel on süsteemse ebavõrdsuse tõttu suurem koroonaoht"),² mis näitab, et EPL/Delfi toimetus tervikuna ei ole halva ajakirjanduse tõvest nakatunud.

Kurioosumid

Nüüd aga jõuame kurioosumite juurde. Kõik, kes on Eestis avalike suhete äriga kokku puutunud, teavad seda itsitamist, kui mõni ajaleht avaldab pressiteate peaaegu muutumatul kujul. Seda nimetatakse konksu alla neelamiseks.

Päevalehes ilmus lugu: "Venemaa Leningradi oblasti võimud valmistusid suureks vaktsiini "nõudluseks" Eestist."³ Kui seda artiklit lugeda, siis ainuke asi, mis selles artiklis meenutas ajakirjandust, oli viide algallikale. Kogu muu informatsioon kujutas endast Leningradi oblasti administratsiooni pressiteadet. Null informatsiooni tausta kohta.

Tehnilises mõttes oli tegemist puhtakujuliselt oblastivalitsuse kommunikatsiooni võimendamisega Eesti ajakirjanduses ilma omapoolse ajakirjandusliku lisandväärtuseta.

Otsekui vastukaaluks ilmus sama sündmuse käsitlus ka Jüri Nikolajevi poolt, mis ERR-i venekeelses tele ja raadioversioonis on tunduvalt detailsem, kui eestikeelses artiklis.⁴ Siin näeme seda, mida võiks ajakirjanikult eeldada, kui ta satub uudisväärtusega pressiteate peale. Jüri Nikolajev nimelt hakkas tausta kohta infot koguma.

Kõigepealt ilmneb, et tehniliselt ei ole Eestis elavatel Venemaa kodanikel siiski niisama lihtne Kingissepa rajooni minna ja vaktsiini saada. Kõigepealt on piiriületusega probleemid ja seejärel saab takistuseks registreerimine portaalis Gosuslugi.ru, mis eeldab, et inimesel on olemas nii Venemaa ravikindlustus, kui ka Venemaa sisepass.

Seepeale annab Jüri Nikolajev sõna Vladimir Petrovile, Eestis elavate Vene kodanike Liidu juhile, kes väidab, et Eestis on Venemaa sisepasside omanikke vaevalt kümme protsenti Venemaa kodanikest. Niisamuti ei olda valdavalt Eestis ka Venemaa ravikindlustuse omanikud.

Seepeale on Jüri Nikolajev saanud kaamera ette Peterburi vene ajakirjaniku Jevgeni Antonovi, kes annab hinnangu, et Leningradi oblasti kuberneri aktsioon on eelkõige poliitiline. Põhjuseks toob Antonov välja, et Peterburis endas ei edene vaktsineerimine väga hästi.

Tõepoolest, Peterburi uudisteportaali Fontanka.ru andmetel on viie miljoni elanikuga Peterburis praegu vaktsineeritud umbes kümme protsenti inimestest, aga vaktsineerimise tempo aeglustub hoolimata sellest, et linnas on avatud 130 vaktsineerimispunkti. Seetõttu on linna võimud pidanud ümber hindama ka varasemaid lubadusi.

Kui esialgu usuti, et 1. juuliks saab vaktsineeritud 3,5 miljonit inimest, siis praeguse tempo juures on raske täita ka uut eesmärki - 1,2 miljonit elanikku. Praegu on Peterburis vaktsineeritud umbes 270 tuhat inimest, aga samal ajal seisab ladudes kasutamata üle 80 tuhande doosi.⁵ Linna ümbritsevas 1,8 miljoni inimesega Leningradi oblastis on aga vaktsineerimise tempo veelgi aeglasem. Räägitakse umbes tuhandest inimesest päevas.

Kui nüüd uskuda, et Eesti venelased elavad ainult naabri inforuumis, siis võiks ju arvata, et nende huvi vaktsineerida Sputniku vaktsiiniga võib ehk sarnaneda Leningradi oblasti inimeste sarnase leigusega? Aga ma ei tea seda.

Nagu öeldud, ei kohta Eesti ajakirjanduses adekvaatseid sotsioloogilisi hinnanguid Spuntiku ihalejate tegeliku hulga kohta ja isegi mitte seda, kui palju on eesti venelaste seas suurem ükskõiksus ükskõik milliste vaktsiinide suhtes. Selle asemel on meil kahetsusväärselt palju Venemaa poliitilise narratiivi poolt ja vastu lugusid, mille tagajärg sarnaneb isetäituva ennustusega.