Ragne Kõuts-Klemm: koroonainfo levimisest venekeelse elanikkonna seas

Venekeelsed elanikud ei ole võrreldes eestlastega keskmisest rohkem vastuvõtlikud propagandale. Venekeelne elanik vaja täpselt samamoodi põhjalikku, mitmekülgset, tasakaalustatud, ekspertteabele tuginevat ning mitte-propagandistlikku infot, kirjutab Ragne Kõuts-Klemm.
Eestikeelses ajakirjanduses on viimasel ajal vaktsineerimisteemalistes käsitlustes loodud konstruktsiooni, nagu oleks venekeelne elanikkond Eestis Sputnik V vaktsiini usku ja tõrges neile pakutavate Euroopa kasutusloaga vaktsiinide osas. Põhjus arvatakse olevat selles, et venekeelne elanikkond jälgib Venemaa meediat ja usub kõike, mida Vene propaganda ütleb.
Küllap on suures plaanis nendes kahtlustustes ka killuke tõetera, aga lisaksin sellele pildile mõned nüansid.
Pilt on tõesti kirju
Uuringud on ka juba varem näidanud, et venekeelse elanikkonna enesemääratlused ja sellega kaasnevad huvid, elulaadid ja hakkamasaamised on väga erinevad. Ei saa rääkida keskmisest venekeelsest meediatarbijast1. Venekeelses elanikkonnas – nii nagu ka eestlaste hulgas – on nii lameda maa uskujaid kui ka äärmiselt valiva ja kriitilise meelega meediatarbijaid. Vaktsiinide vastaseid ja pooldajaid.
Tegime viimase nelja kuu jooksul põhjalikke intervjuusid selle kohta, kas ja kuidas on koroonaga tekkinud olukord muutnud venekeelse elanikkonna uudisteinfo tarbimist ning millist infot usaldatakse ja millist ei usaldata2. Pilt on tõesti kirju.
Koroonainfo vastu on kõigil inimestel suur huvi, see puudutab ju igaühe igapäevast elu ja toimetulekut. Koroona tõttu on ka venekeelsete meediatarbijate huvifookus muutunud veelgi lokaalsemaks.
Piirangud ja ohud on siin ja praegu ning kõige lähem allikas, mis sellest teavitab, on kohalik uudisteajakirjandus. Olgu see siis venekeelne Delfi või Postimees, raadio- või teleuudiste info.
Usaldus eesti meedia vastu on inimeste endi sõnul kasvanud. Aga nii nagu eestlaste puhul, otsib ka arvestatav osa venekeelsetest meediatarbijatest nii oluliste ihulähedaste teemade korral infot paljudest erinevatest allikatest. Eriti siis, kui info ei ole piisavalt põhjalik ega anna suuniseid igapäevaseks toimimiseks.
Näiteks sellest, kas Tallinna lasteaiad lähevad kinni või mitte, ei teavita Venemaa meedia, vaid kõige kiirema ja aktuaalsema teabe leiab linna haridusameti või haridus- ja teadusministeeriumi lehelt.
Viirusega toimimise nõuandeid leiab terviseameti lehelt. Venekeelsed intervjueeritud on hakanud enda sõnul rohkem külastama lisaks eesti uudistekanalitele ka siinseid ametkondlikke veebilehti.
Näeme, et venekeelse elanikkonna infovajadused jagunevadki tsoonidesse, millest igaühe jaoks kasutatakse erinevaid kanaleid. Argielu tsoonis on konkurentsitult tähtsaimad eesti uudistekanalid. Üldhuvi tsoonis aga kombineeritakse erinevate inimeste puhul erinevalt Eesti, Euroopa ja Venemaa meediakanaleid.
Mõned teevad seda meediakriitilisemalt, mõned "ajupestumalt". Ja muidugi leidub neidki, kes on tõsise info suhtes üldse ükskõiksed ning lasevad meedial vaid enda meelt lahutada.
Kuid koroonaolukord on pannud inimesi hoolikamalt uurima, milline on usaldusväärne info ja milline mitte. Meie tehtud põhjalikud intervjuud väga erinevatest piirkondadest, erineva haridustaseme ja erinevas vanuses venekeelsete inimestega toovad selgelt välja tendentsi pidada Eesti uudismeediat usaldusväärsemaks kui Venemaa oma.
Aga hinnangud on seotud teemadega, mida intervjueeritavad oluliseks peavad – näiteks arvatakse, et majandusteemal on nii Eesti kui ka Euroopa meedia päris asjalikud, aga näiteks geopoliitiline analüüs on Eesti väljaannetes päris puudulik.
Eesti sisepoliitika kajastamise suhtes valitsevad arvamused seinast seina. Venekeelsed meediatarbijad sooviksid näha nii poliitika kui ka kultuuriteemade kajastamisel rohkem mitmekesisust ja erinevaid vaateid, sh näha-kuulda erinevaid eksperte. Ka koroonainfo osas oodatakse rohkem ja põhjalikumaid selgitusi.
Euroopa laia leviga kanaleid, näiteks Deutsche Welle, Euronews, hindavad intervjueeritud usaldusväärseteks maailmas toimuva kajastamisel. Väga mitmed intervjueeritud seavad kahtluse alla uudiste usaldusväärsuse nii Venemaa riiklikus meedias nagu ka USA meedias.
Uudiseid hinnatakse ebausaldusväärseks siis, kui intervjueeritaval on üldine kriitiline hoiak kanali suhtes või on tugevalt väljakujunenud hoiak sündmuse osapoolte, osalevate riikide, seotud isikute või konkreetsete teemade suhtes. Samuti siis, kui see läheb vastuollu intervjueeritava teadmistega või hinnangutega sellest, kuidas asjad on.
Intervjuudes toodi näiteid, kus ajakirjandus väitis, et inimesed on ühes Eesti linnas maskid hästi omaks võtnud, aga vastavat linna külastades nägi intervjueeritav vaid üksikuid maskides inimesi.
Või teine näide – ajakirjandus oli maalinud koroonaolukorrast Suurbritannias hirmutava pildi, kuid seal elava tuttavaga telefonis vesteldes ei olnud tuttaval küll midagi erilist olukorra kohta öelda. Muidugi on need üksikud kogemused ja üksikud näited, kuid osutavad päris hästi põhjusele, miks uudistele on normatiivselt seatud ootus olla võimalikult mitmetahulised ja esitada erinevaid vaatepunkte.
Tõrvatilgad
Paradoksaalsel kombel võib valeinfost rääkimine kujundada ka arvamust selle kohta, et kõik ongi valeinfo. Märkasime uuringumaterjali kogudes sedagi, et osade venekeelsete inimeste hulgas on hakanud levima trumpilik hüüatus: "see on fake news!".
Tähelepanelikumal uurimisel tuleb välja, et valeuudiseks hinnatakse eelkõige poliitikute väljaütlemisi. Siin tekib ahel, kus meediakanalid, mille sisus on oluline osakaal poliitikal, muutuvad ebausaldusväärseks just selliste meediatarbijate jaoks. Kui aga kanalisse suhtutakse eelhoiakuga, saavad kriitilise (eel)hinnangu ka teised kanalis käsitletavad teemad.
Täiesti paika peab ütlus, et tilk tõrva rikub mee kogu potis. Just pisiasjade pärast saavad kriitikat nii venekeelne Delfi kui ka Postimees. Tõrvatilkade näited tulevad koroonateemaga seoses siitsamast meie oma infoväljalt.
Näiteks kui muidu professionaalselt tehtud materjalide kõrval publitseeritakse tõsimeeli artikleid, mis muu info vahel annavad mõista – ja seda mõnikord ka väga usaldusväärse allika suu läbi -, et vaktsineerima peaks ikkagi vaktsiiniga, millel kahjuks ei ole Euroopas kasutusluba3.
Võiksime seega korrigeerida kujutlust Venemaa kanalite tohutust propagandavõimekusest Eesti venekeelse elanikkonna osas. Väga paljud intervjueeritud vene emakeelega inimesed teavad väga hästi, millised Venemaa kanalid on infokanalitena tõsiseltvõetavamad ja millised pigem ühepoolsed riigiinfo edastajad.
Ei, süüdi ei ole Venemaa propaganda. Venekeelsed elanikud ei ole võrreldes eestlastega keskmisest rohkem vastuvõtlikud propagandale. Venekeelne elanik vajab täpselt samasugust infot – põhjalikku, mitmekülgset, tasakaalustatud, ekspertteabele tuginevat ning mitte-propagandistlikku.
Toimetaja: Kaupo Meiel