"Pealtnägija": koroona-aasta kui suur kommunikatsioonieksam
"Pealtnägija" analüüsis koroona-aastat kui suurt kommunikatsioonieksamit ehk rääkis hulga asjaosalistega, kes on aidanud või teevad praeguseni riigi heaks koroonateemalist kommunikatsiooni. Paljud eksperdid on tagantjärele kriitilised, kuid peavad Arkadi Popovi leidmist mullu kevadel lotovõiduks.
12. märtsil täitub aasta, kui esimest korda moodsa Eesti ajaloos kuulutati välja eriolukord. Ühelt poolt on käesolev kriis tohutu tervishoiuväljakutse, teisalt suur kommunikatsioonieksam, sest teadlaste, meedikute ja teiste pingutustest pole kasu, kui info inimesteni ei jõua või seda ei usuta. Riigi leeris tegutses esimese laine harjal ligi 90 suhtekorraldajat, sealhulgas erasektorist.
Terviseameti endine kommunikatsioonijuht Simmo Saar, valitsuse strateegilise kommunikatsiooni juht Hannes Krause ning mõttekoja Praxis eksjuht ja kodanikuaktivist Tarmo Jüristo on kõik sõnumiloome ja suhtekorralduse veteranid või noored tähed ning kaasati mingil moel aasta tagasi puhkenud koroonakriisi lahendamisse, mis tabas Eestit - nagu enamikku maailmat - tegelikult ettevalmistamata.
Veel 27. veebruaril, kui Eestis tuvastati esimene ametlik koroonapositiivne, kes saabus siia liinibussiga Riiast, viskas toonane siseminister Mart Helme viiruse üle nalja. "Tegelikult on sümptomid ju sellised, millest minu nooruses ei oleks keegi välja lugenud koroonat või muud sellist. See oli külmetus - soojad sokid jalga, hanerasv rinna peale, sinepiplaastrid ja kõik muu sellised tore asi, ja läks nädala ajaga mööda," rääkis ta.
Muu hulgas andis terviseamet poliitikute ja ettevõtjate taganttõukamisel loa korraldada Kuressaares võrkpallimäng tipptiimiga Milanost, mis - nagu hiljem teame - oli suur viga.
8. märtsil saatis terviseamet välja 900 000 e-kirja kolmes keeles, informeerides inimesi koroonaviiruse leviku kohta, aga kriisist veel ei rääkinud. Alles 12. märtsi hilisõhtul, kui sai selgeks, et Saaremaa spordiürituselt alanud nakkus jõudis Võrru ehk toimub riigisisene levik, kuulutati välja eriolukord - esimest korda moodsa Eesti ajaloos.
"Ma arvan, et see andis selgelt sellise "võtame nüüd kõik ennast kokku" sõnumi, ma arvan, et selle koha pealt kindlasti toimis ja töötas ja riigijuhtimise seisukohalt oli see, ma arvan, ainuõige otsus tollel hetkel," rääkis Krause.
Kõik toimus kiirelt ja korraga. Riigid sulgesid üksteise võidu piire ja krabasid turult maske ja muid isikukaitsevahendeid. Poodides käis võidujooks tualettpaberile ja konservidele, internet plahvatas kõlakatest, näiteks, et Tallinn kavatsetakse Kaitseliidu abil ülejäänud riigist isoleerida.
"Kui küsida, mida selle vastu oli võimalik teha, siis selle vastu oligi võimalik teha seda, mida valitsus tegi: öelda selgelt, et sellist asja ei ole," sõnas Krause.
Ametnike ja ministrite jutt oli kohati vastuoluline
Iga päev hakkas toimuma terviseameti, ministrite ja teiste võtmetegelaste pressikonverents, kust pidi tulema täpne ja autoriteetne info, kuid jutt on kohati vastuoluline.
"Hästi suur segadus oli maskide osas, et mida nendega teha ja kas peaks kandma, kas neist on kasu või ei ole kasu, kas ministrid peaksid kandma pressikonverentsidel või mitte ja milliseid maske peaks kandma ja kuidas neid kätte peaks saama, kui palju prügi sellest tekib, kui kõik hakkavad ühekordseid maske iga korra järelt ära viskama ja nii edasi, nii edasi," kirjeldas Jüristo.
"Oli öeldud, et seda sündmust juhib see asutus või amet, kelle haldusalas see kriis siis on. Antud juhul oli selleks terviseamet, kes hakkas seda ka lahendama kui tervishoiukriisi. Aga kohati eeldati meilt, et meil oleks nagu selline suur vaade ka majandusele, kõikvõimalikele juriidilistele piirangutele. Nõuti meilt näiteks järelevalve tegemist, mida me ei saanud teha, sest meil ei ole kunagi sellist ressurssi olnud, et sellises mahus neid operatsioone läbi viia. Ja samal ajal riiklikul tasemel oli jällegi see, et paljud sellised otsused olid emotsioonipõhised," selgitas Simmo Saar.
Teine teema oli näiteks, keda ja kuidas testida? Kui Kuressaare haigla lõi n-ö sissesõidutestimise, siis terviseamet laitis selle algul maha, ehkki praeguseks on sellest saanud testimise nurgakivi.
"Aga inimesed, kes ei jaksa ennast töölt ja muudest ametikohustustest lahti võtta, et hommikust õhtuni ainult jälgida, kuidas väike nüansikeel muutub, küsivad, et aga kas te valetasite eile või te valetate täna, sest te ei räägi sama juttu, mida ma kuulsin eelmisel päeval," tõi kriisikommunikatsiooniekspert Ilona Leib näiteks.
Kommunikatsioonieksperdid on kriitilised
"Pealtnägija" rääkis loo jaoks ligi paarikümne suhtekorralduse spetsialistiga nii riigi- kui ka erasektorist. Lisaks põhikohaga riigi PR-töötajatele pakkusid end kevadel talgu korras appi vabatahtlikud erasektorist ning kaasati ka tasu eest tippspetsialiste nagu Tarmo Jüristo ja Ilona Leib. Kogu süsteemi kirjeldamine vajaks omaette saadet, kuid riigikantselei arvutas hiljem kokku, et esimese laine ajal kaasati kokku 86 kommunikatsiooniinimest, kes tegid üheksa nädala jooksul 15 000 tundi tööd.
Ometi on Jüristo, Leib, Saar ja mitmed teised tagantjärele kriitilised. Põhiline leitmotiiv on - kommunikeerida saab, kui on, mida kommunikeerida.
"Ühelt poolt ma kuulsin korduvalt poliitikute poole pealt seda frustratsiooni, et miks ei ole ikkagi selgelt aru saada ja miks need sõnumid on nii segased ja tulevad eri kohtadest eri moodi. Aga teiselt poolt jällegi nii-öelda meie poolelt oli see vastus sinna, et tehke otsused ja siis me saame kommunikeerida, et me ei saa kommunikeerida otsuseid, mida ei ole," kommenteeris Jüristo.
"Võib-olla kõige suurem murekoht oli see, et ma ei saanud aru enam ühel hetkel, kes mida juhib, kes mille eest vastutab, kust tulevad otsused, miks nad tulevad? Aga kui sul igaüks teeb mingisugust oma soolot ja veel need soolotegijad on ka piisavalt arrogantsed, et nad neid teisi soolotegijaid ei informeeri, siis tekibki see segadus," selgitas Saar.
"Kohati oli see, et poliitikud kippusid mingeid asju mikromanageerima, mingeid otsuseid väga täpselt tegema. Seal oli näiteks, kui palju peaks hooldekodude toidusedelis juurvilju olema. Ma kuulsin, et selle peale kulutati valitsuse istungil tubli tund aega ja samal ajal, kui mingid teised suured otsused, mis karjusid vajaduse järele lahendada, lükkusid selle pärast edasi, et need olid ebamugavad või oli keeruline otsustada. Ja siis aeg-ajalt jah, nagu kuskilt jälle hüppasid vups ja vups poliitikud välja, kes leidsid, et maske toova transpordilennuki Tallinna lennujaamas maandumise ajaks on kahe ministri kohalolek vajalik," rääkis Jüristo.
"Võib-olla minu kõige eredam mälestus on see, kui mulle helistati Toompealt, üks kommunikatsiooniinimene helistas ja küsis: "Simmo, valitsus võttis vastu sellise otsuse seoses koroonaviiruse levikuga. Kas sa oskad kuidagi öelda, miks see otsus hea on?"" tõi Saar näite.
Popov oli kommunikatsioonile kui lotovõit
Paljud õnnestumised olid asjaosaliste sõnul pooljuhuslikud. Näiteks kui rahva usaldus oli kõikuma löönud, astus märtsi lõpus nagu tellitult kõneisikuna areenile karismaatiline kiirabikeskuse juht Arkadi Popov ning paljud hingasid kergendatult - lõpuks inimene, kes teab, millest räägib.
"Popov oli kevadel selge lotovõit. Sul õnnestus leida keegi selline, kellel oli autoriteet, kes kandis selle välja ja kellele hästi palju toetuda," ütles Jüristo.
"Seda, et ta osutub nõndavõrd veenvaks kõneisikuks, tegelikult ei osanud ilmselt mitte keegi ette näha," sõnas Ilona Leib.
Sümbol 2+2, mis on oma lihtsuses geniaalne, mõeldi välja kogemata.
"Ma nägin ühel hilisel õhtutunnil esimest korda valitsuse otsuse sõnalist versiooni, mis sai aluseks 2+2 reeglile. Ja siis, kui ma lugesin seda, tekkis selline tunne, et seda ei ole võimalik hommikul inimestele seletada. Aga siis istusime natuke selle asja otsas ja siis üks hea kolleeg joonistas toanurgas tahvlile 2+2. Alguses tundus väga kummaline, isegi naljakas, aga töötas. Ja inimesed said selle abil aru ja selle abil oli võimalik üksteisele seletada, mis vaja teha on," selgitas Krause.
Kui 25. märtsil suri koroonasse esimene Eesti inimene – Hiiumaalt pärit 83-aastane naine, kel oli kaasuvaid haigusi -, teatas sellest rahvale valitsusjuht.
"Alguses olid kaastundeavaldused ja väga suur tähelepanu juhtimine sellele. Täna meil sureb üle kümne inimese päevas ja ta lihtsalt läheb statistikasse. Tavaliselt selliste epideemiate või nakkushaiguste puhul ongi teatud esimeste juhtude reegel - on see siis esimene nakatunu, on see siis esimene surmajuhtum, on see esimene laps, on see esimene eakas, on see esimene prominent. /.../ Ja selleks, loomulikult, me olime valmistunud ja kartsime iga päev, et ilmselt see uudis tuleb, ja ta tuligi paraku," rääkis Simmo Saar.
Eriarvamused venekeelse kommunikatsiooni tõhususe osas
Esimene laine elati väheste kadudega üle tänu õigetele otsustele ja õnnele, aga tagantjärele arvavad paljud, et suvi raisati ära. Justkui tehti suuri ümberkorraldusi - muudeti hädaolukorra seadust ja vahetati välja terviseameti juhtkond -, aga ei osatud ette näha, et teine laine tabab sügisel esmalt just Ida-Virumaad ega juletud tegutseda otsustavalt, kui numbrid halvaks pöörasid. Just venekeelse elanikkonna teavitamine on üks valitsuse konnasilm.
"Ja see oli üks asi, millele me pöörasime sellel hetkel tähelepanu, osutasime sellele, ütlesime, et kui see nii jääb, siis sellest saab probleem, mis ei ole lihtsalt kommunikatsiooniprobleem, et sellest saab probleem, millel on päriselt tõsised tagajärjed ja mitte ainult tervise valdkonnas, vaid ka ühiskondlikud tagajärjed," meenutas Jüristo.
"Riigi kommunikatsioon, neile endale võib tunduda nii suurepärane, sest tõesti meilid liiguvad, Facebooki tehakse postitusi, aeg-ajalt kohtutakse ajakirjanikega, aga ma leian, et tervikuna on Eestis mitu elanikkonna kihti, kellel on info liikunud, aga kes pole seda infot vastu võtnud," leidis Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald.
"Ma ma kindlasti ei nõustu selle kriitikaga. Venekeelne kommunikatsioon on saanud alates eriolukorra algusest täiesti eraldi tähelepanu /.../ ja nagu Eesti ajakirjanduses on ka korduvalt räägitud, et Eestis venekeelsed kommunikatsiooni tegevad inimesed on teinud fenomenaalselt koostööd. Inimesed, kes seda väidavad, tõsimeeli on lihtsalt eelarvamuste küüsi," kommenteeris Krause.
"Kui te vaatate praegu, millistes Eesti regioonides ja millistes keelegruppides on nakatumine suurem olnud, eriti viimasel ajal ja läbi selle aasta, siis need on need piirkonnad, kus räägitakse vene keelt," märkis Soonvald.
Soonvald: vaktsineerimise kommunikatsioon on olnud andestamatu viga
Signaalid olid vastuolulised. Jõulud ja aastavahetus peeti isolatsioonis, kuid uus, Kaja Kallase valitsus leevendas piiranguid ja venitas uuesti sulgemisega, kui numbrid jälle halvemaks pöörasid, viidates ettevõtluse huvidele.
Samal ajal selgus, et vaktsiine tuleb vähem ja nende jaotamisega on raskusi. Närvid tõmbusid üha rohkem pingule ja seda ei suutnud eriti rahustada ei peaministri ega presidendi kõned vabariigi aastapäeval, seda enam, et need kanti ette inimtühjas saalis.
"Kui ma annaksin andeks eelmise aasta kevadel tehtud kommunikatsiooni eksisammud, siis see, mis vaktsineerimisega on toimunud nüüd kevade hakul, tegelikult eelmise aasta detsembris, kui esimesed vaktsiinid saabusid, on andestamatu ja see on andestamatu viga. Kõik see viga laieneb inimeste usku, kuidas riik toimib, kuidas riik suudab kriisiolukorras hakkama saada ja kuidas riik suudab muretseda, tegeleda oma inimestega," kritiseeris Soonvald.
Kuigi nakatumise ja suremuse numbrid on aastatagusega võrreldes kordades hullemad, on sellest saanud justkui uus normaalsus. Öelda selles olukorras ühiskonnale - pingutame veel - nõuab erilist sisendusjõudu.
"Teise laine ajal me näeme, et nende samade sõnumite kangusega, mis olid maksimumi peal, oli raske saada uut tähelepanu, seda uut rahva valmidust nüüd jälle kaasa tulla, nüüd jälle öelda, et nüüd on olukord päriselt tõsine, et peaksime taas tagasi tõmbama. Ühesõnaga, see kriis ei ole ju läbi," rääkis Leib.
Toimetaja: Merili Nael