Tervishoius on käimas mitmeid suuri arenguid korraga. Valitsuse saja päeva plaanis on lubadus algatada tervishoiu reform ja toetada Tallinna Haigla raha taotlemist. Rahvastiku tervise arengukava lubab inimkeskset lähenemist. Kõik kõlab uhkelt.

Prioritiseerimist, koordineerimist ja vastutaja määramist aga päriselt pole. Samuti ei arvesta planeeritavad arengud tervishoiutöötajate puudusega, mis on juba praegu peamiseks probleemiks.

Kust uuendused alguse saavad?

Inimkesksus tähendaks tervishoius suuremat patsiendi kaasatust, paremini korraldatud tervishoiuteenuseid ning asjakohast abi õiges kohas ja ajal. Uusi lahendusi püütakse aga ellu kutsuda vanade mõtte- ja tegevusmudelitega.

Tervishoiuteenuste rahastamisel keskendutakse ikka veel iga kuluva vatitupsu lugemisele, mitte sellele, kui palju muresid teenus lahendaks. Selline lähenemine kulutab mõttetult aega ega anna juurde lisandväärtust.

Uute lahenduste juurutamist segab praegune töökorraldus, mis oli eelmise sajandi parim. 21. sajand nõuab midagi muud. Meil on vähe tervishoiutöötajaid, seega peame jätma arstidele raviotsused ning kasutama maksimaalselt muudeks tegevusteks õdede ja eriõdede teadmisi ning oskusi.

Nii arsti kui ka õe tegevustest tuleb välja viia kõik, mida saaks teha keegi teine. Arst ei õpi juhiks ja õde sekretäriks, kuid just nii me neid raiskame. Samuti pole mõistlik väljaõppinud hooldustöötajat kasutada peamiselt patsientide transportöörina. Voodit või ratastooli osakonnast uuringule võib lükata ka vähema ettevalmistusega inimene.

Tervishoiuteenuste kättesaadavust parandaks, kui rakendaksime õdede potentsiaali päriselt. Häid praktikaid on kõikjal Euroopas. Meil on koolitatud eriõed, kes suudavad osa patsientide probleemidest iseseisvalt lahendada, hinnates patsiendi seisundit, suunates uuringutele ja analüüsidele, keerulisematel juhtudel otse arstile.

Eriõed ei erine praeguse tervishoiukorralduse järgi aga kuidagi õdedest, seepärast ei ole neil õiguslikult võimalik pakkuda teenuseid, milleks neil on piisav ettevalmistus. Uut teenust kardetakse rakendada, sest "seda pole varem kunagi tehtud". Otsustamatuse tagajärjeks on venivad ravijärjekorrad.

Vaja on otsuseid

Pandeemia ajal on pikaajalise mõjuga otsuste tegemise eest lihtne kõrvale põigelda, aga just kõige hullematel aegadel tuleb mõelda homsele. Ravijärjekorrad pikenevad juba praegu.

Kõik Euroopa riigid tõdevad, et pandeemia kontrolli alla saamise järel tekib tagasilööke nii inimeste vaimses tervises, krooniliste diagnoosidega patsientidel kui ka ägedate seisundite krooniliseks muutumisel. Ennustatakse rohkem surmasid ka nende haiguste puhul, mida saab vältida parema tervishoiuteenuse kättesaadavusega.

Nõu, konsultatsiooni või isegi ravi ootamine ei ole mõistlik enamikel juhtudel, sest just nii saab väiksemast probleemist suurem, mis tekitab lõpuks rohkem kulusid nii tervishoiusüsteemile kui ka hoiab inimest tööst kauem eemal.

Tervishoiusüsteemis suurte muudatuste tegemine nõuab riigijuhtide otsuseid ja see ei ole populaarne teema. Valikud on rasked ja teema on igaühe jaoks omamoodi isiklik.

Olukorra lahendamiseks on mitmeid viise, mis ootavad tegemata otsuste taga. Juba 2019. aastast seisavad õdede koolitusmahtude lepingu läbirääkimised. Eelmisest aastast seisab eriõe teenuste lisamine haigekassa teenuste nimekirja. Seisavad ka eelmisel aastal algama pidanud kollektiivlepingu läbirääkimised.

Need on vaid mõned konkreetsed murekohad tervishoius, mis vajavad kiiret otsustamist enne, kui saame edasi liikuda inimkeskse tervishoiusüsteemi visiooniga. Tervishoius tuleb jõuda tegudeni, rohkem tühje sõnu ei pea inimesed enam vastu.