Olen Lääne- Virumaal enam-vähem keskmise suuruse, keskmise vanuselise jaotuse ja keskmise krooniliste haigete arvuga nimistuga kaksikpraksises töötav perearst. Umbes pooled inimesed minu nimistus on linliku eluviisiga, pooled on maainimesed. Lisaks töötan Rakvere Haiglas sisehaiguste valvearstina ja seda tööd tehes puutun kokku ka raskete koroonahaigetega.

Mina olen mures mitte vaktsineerimise üldise aeglase tempo pärast, vaid riskigruppide vaktsineerimise pärast.

Kuigi koroonahaigust võib ka muidu terve inimene raskelt põdeda, siis just riskigruppi kuuluvad inimesed on need, kes täidavad haiglaid ja eriti intensiivravi palateid. Just nende inimeste kaitsmiseks vajame praeguseid rangeid piiranguid.

Juba mõnda aega ei ole piirangute eesmärk haiguse leviku pidurdamine, ammugi haigusest jagu saamine, vaid meditsiinisüsteemi kollapsi vältimine. Tänu läbipõdemisele ja vaktsineerimisele tekib aja jooksul haiguse vastu karjaimmuunsus ja epideemia raugeb. Lastes epideemial loomulikul teel areneda, kaotaksime liiga palju elusid ja meditsiinisüsteem ei peaks vastu.

Liigume kiiremini, kui kokkulepped peavad

Vaktsineerimise planeerimisel lepiti kokku, et prioriteet on riskirühmade vaktsineerimine ja seda viivad läbi perearstid. Praegune elu näitab, et kokkulepped ei pea. Nüüd korraldatakse olukorras, kus suur osa riskigruppidest on veel kaitseta, "massvaktsineerimisi" haiglates ja eraraviasutustes. Samal ajal ootavad perearstid pikisilmi vaktsiini oma nimistu kõige haavatavamatele.

Märtsi teise nädala lõpuks oli meie keskus kokku teinud 72 doosi (36 doosi nimistu kohta) Pfizer/BioNTechi vaktsiini oma nimistute kõrgeima riskigrupi inimestele ja 240 doosi AstraZeneca vaktsiini, mis oli ette nähtud elutähtsate teenuste osutajatele. Kuna viimastest jäi doose üle, saime ära vaktsineerida ka pisukese osa oma madalama riskiastmega patsientidest.

Kui mul on kasutada kõigest 36 doosi, aga esmases riskigrupis (inimesed 80+) on üle 70 nime, siis tuleb põhjalikult mõelda, kuidas teha nii, et nappidest doosidest saadav kasu oleks maksimaalne ja seda nii üksikisikule, ühiskonnale kui ka meditsiinisüsteemile.

Kõigepealt otsustasin vaktsiini pakkuda nendele, kes on aktiivsed, liiguvad ka kodust väljas - mõni käib veel töölgi -, on terve mõistuse juures ja saavad hästi hakkama.

Veel pidasin vajalikuks kiiresti vaktsineerida ära need, kellest teadsin, et nad elavad ühes leibkonnas nooremate põlvkondadega. Lapsed võivad olla viiruselevitajad ja ühises majapidamises pole võimalik vältida lähikontakte. Mõtlesin ka selle peale, kes kellega koos elab. Et kui üks on 86 ja teine 79, siis vaktsineerisin ikka mõlemad korraga.

Tegime üle 70 doosi päevas samal ajal keskuse igapäevatööd katkestamata. Kui viia läbi suuremaid ümberkorraldusi, teha koostööd naaberperearstiga või vaktsineerida nädalavahetusel, poleks probleem vaktsineerida sada ja enamgi inimest päevas.

Massvaktsineerimises osalemiseks pakuti perearstidele vormiliselt võimalust, kuid sisuliselt lülitati meid välja, sest etteantud tingimused olid utoopilised. Doosid pidid tehtud saama nädalavahetusel ja vaktsineeriv keskus pidi olema liitunud üleriigilise digiregistratuuriga.

Kiiret vastust nõudev kiri tuli ajal, mil enamus perearste olid tööga hõivatud ja lugesid seda alles pärast vastamise aja kukkumist. Üleriigilise digiregistratuuriga on liitunud vaid mõned perearstikeskused.

Ja miks just nädalavahetusel peab vaktsineerima? Mis juhtub, kui doosid tehakse ära järgmise nädala esimeses pooles, aga see-eest lähevad need tõesti nendele, kes seda kõige enam vajavad?

Digiregistratuur kasvatas perearstide telefonikoormust

Meedias teatati, et 13.-14. märtsiks saavad üleriigilises digiregistratuuris AstraZeneca vaktsiiniga vaktsineerimiseks sobiva aja valida kõik 65-aastased ja vanemad sõltumata elukohast või perearsti nimistu asukohast.

Eelmisel nädalavahetusel testiti digiregistratuuri ja pakkumisel oli ligikaudu 6000 vaktsineerimisaega. Sihtrühma kuulub üle 300 000 inimese, kuidas siis kõik saavad registreerida? Oleks olnud aus öelda, et saavad ainult need, kes on digitaibukamad, kiiremad, tervemad, omavad isiklikku transporti.

Kuna inimesed jäid registreerimisel hätta, siis küsiti loomulikult nõu ja abi oma perearstilt. Nädala teises pooles olid pea pooled kõned seotud massvaktsineerimisega.

Kus vaktsineeritakse? Miks perearst ei vaktsineeri? Misasi see digiregistratuur on? Kas te äkki ise paneksite mu sinna kirja, sest ma ei oska ju? Kas mina oma haigustega tohin üldse seda AstraZeneca vaktsiini saada? Miks digiregistratuur maas on? Ma sain aja aga kuhugi Tartusse, ega te ei tea, kuhu ma täpselt minema pean ja kuidas ma sinna saan? Ma ikka ei lähe, kuidas ma nüüd aja ära kustutan?

12. märtsi hilisõhtul lugesin, et Rakvere haigla süstis nädalavahetusel 422 doosi, 25 protsenti vaktsineeritavatest olid väljastpoolt Lääne-Viru maakonda. Samal ajal on Rakvere haigla nakkusosakond täis meie maakonnast pärit haigeid, jätkub mujalegi jagamiseks.

Riskirühmad vajavad vaktsineerimisel perearstide tuge

Miks ikkagi ei võimaldatud neid doose perearstidele? Me oleksime kindlasti suutnud sama arvu ja rohkemgi doose ära teha. Kui suudetaks põhjendada, et miks just nädalavahetusel peavad saabunud doosid tehtud saama, oleksime valmis töötama ka nädalavahetustel. Pelgalt selle pärast, et ametkonnad saaksid hoobelda, et nüüd on tehtud nii palju doose, ei ole mina nõus oma niigi ülekoormatud õdesid vabadel päevadel tööle sundima.

Perearstid oleksid kutsunud inimesi vaktsineerima vastavalt nende tõelisele riskile. Mitte kõik inimesed vanuses 65+ ei kuulu kõrge riski gruppi. Mul on nimistus 40. eluaastates ühe neeruga südamepuudulikkust põdev pereisa, kelle risk haigestumise korral haiglaravile sattuda on selgelt kõrgem kui 66-aastase terve suusamaratone sõitva üksi elava mehe oma.

Ma väga loodan, et nädalavahetusel vaktsineeritute hulgas oli ka minu riskirühma patsiente, aga tundes oma nimistu inimesi kardan, et need kõige haavatavamad jäid ikkagi ilma.

Mida tõi uus töönädal?

Pidime vastama patsientide küsimusele, miks mind üldse ei teavitatud nädalavahetusel toimunud vaktsineerimise võimalusest, või siis, et miks te mind üldse teavitasite kui ajad olid niikuinii kinni.

Tuli välja, et üks vanapaar, kel õnnestus aeg saada, sai kogu asjast nii valesti aru, et läks kokkulepitud kellaajal oma perearstikeskuse suletud ukse taha, mitte haigla vaktsineerimispunkti.

Väga palju on arupärimisi teemal, et miks minu noored terved kontoritööd tegevad sugulased Tallinnas on juba vaktsineeritud, aga mulle pole vaktsiini isegi mitte pakutud.

Neljapäevaks ei saanud ma nimekirja patsientidest, kes käisid nädalavahetusel vaktsineerimas. Kolmapäevaks lubatud 30 Pfizeri vaktsiinidoosi nimistu kohta tulid meile kohale, aga mitte lubatud tööpäeva jooksul. Üks kahe nimistuga keskus Lääne- Virumaal jäi lubatud 60 doosist ilma ja see selgus alles pärast tööpäeva lõppu. Aga järgmiseks päevaks oli neil vaktsineerimine planeeritud, praksise töö ümber korraldatud, inimesed kohale kutsutud...

Ettepanek

Vaktsineerimise üldine tempo on aeglane täiesti objektiivsel põhjusel - vaktsiini napib. Samal ajal saaks saabuvaid nappe doose targemalt kasutada, kui vaid haigekassa ja terviseamet peaksid kinni algsest plaanist vaktsineerida esmalt ära riskigrupid. Kui vaktsiinide tellimise keskkond oleks selgem. Kui perearstidele doose eraldataks, kui lubatud doosid lubatud ajal ja kogusese saabuksid. Kui saadaks ometi aru, et vaktsiini efektiivsus ei sõltu sellest, kas see on süstitud laupäeval või esmaspäeval.

Praegu jääb mulje, et ametkondade põhieesmärk on iga hinna eest näidata kõrgeid vaktsineerituse numbreid. Numbrite taga sisu ei nähta. Praegu tahaksin mina teada, kui suur osa riskigrupist on meil vaktsineeritud. Sellist vaktsineeritusega hõlmatust, mis tagaks kogukonnaimmuunsuse ja seega ka kaitse nõrgematele, me kardetavasti enne suurt suve ei saavuta.