Kui ainelise poole pealt on Eesti lastekodud teinud paarikümne aastaga läbi tohutu arengu ja muutuse, siis hoolekandeasutuses pole kunagi liiga palju sotsiaalseid suhteid ja üksühele veedetud aega. Siin tulevad mängu vabatahtlikud tugiisikud, kes on lapsele suurema venna või õe eest.

Võiks arvata, et vanem õde tuli nooremaga uisutama või vanem vend viis noorema mängusaali. Tegelikult on Gerli ja Aleksei ühed Tallinna lastekodu 12 vabatahtlikust tugiisikust, kes võtnud kohustuse olla vanemliku hooleta jäänud lapsele sõber, eeskuju ning heal juhul koguni asendus bioloogilisele perele.

Vabatahtliku Gerli sõnul tehakse koos kõike, mida teevad koos sõbrad või pered.

"Me kohe alguses rääkisime läbi, et kes mina olen ja siis mitu korda, et mina ei ole sinu jaoks mingi vanem, mina ei ole isa mina ei ole ema, mina ei ole sinu kasvataja ja nii edasi. Mina olen mentor ehk tema arusaam, et mina olen tema jaoks treener. Elu treener – kõik," kirjeldas vabatahtlik tugiisik Aleksei Rozenberg vabatahtliku kogemuse olemust.

Tuginoor Andrei sõnul annab ta soovitusi elu osas ja aitab erinevate teemadega. "No ta on hea inimene, alati annab soovitusi, aitab. Aitab mõista mida ma tahan veel, meil on väga huvitav rääkida omavahel, annab alati nõu."

Tallinna Lastekodu sotsiaaltöötaja Triin Salini sõnul on programmis osalejad rohkem nagu nagu vanem õde ja vanem vend. "Sellised eeskujud, mentorid, sõbrad, kellega saab erinevaid tegevusi koos teha, kellele saab rääkida võib-olla selliseid lugusid, mida teistega ei taha jagada."

Vabatahtlike tugiisikute programm toimib Tallinna lastekodus aastast 2004 ja oli algselt mõeldud toeks lastekodust ellu astuvatele noortele, kuid täna saavad projektis osaleda lapsed juba alates 10. eluaastast. Programmi üks vedaja Salin leiab,  et mida varem saavad lapsed kogemusi ja eeskuju väljaspoolt hoolekandesüsteemi, seda lihtsamalt läheb hiljem iseseisvasse ellu astumine.

"Me tahamegi läbi tugiisikute pakkuda lastele seda maailmapildi avardamist, näidata neile mis moodi on võimalik elada. Absoluutselt ei ole halvad elutingimused ja kõik on tänapäeval juba üsna hea, aga lihtsalt, et oleks see keegi täiskasvanud eeskuju, kes ei ole sellest süsteemist," selgitas Salin.

Iga vabatahtliku lastekoduni jõudmise lugu on erinev

Need süsteemivälised eeskujud on teiste seas 33-aastane Aleksei, kes töötab igapäevaselt hoopis rahvusvahelise äriarenduse vallas, 30-aastane teatriprodutsent Gerli ja 28-aastane Elis, kes on müügijuht toiduaineid ja -lisandeid müüvas ettevõttes.

"Ma ei olnud absoluutselt kursis, kuidas Eestis lastekodu süsteem toimib, pigem oli mul ettekujutus ilukirjanduslik, a la Oliver Twist – pimedad pikad ruumid, kurjad kasvatajad ja nii edasi. Aga sellega tutvudes õnneks see kõik on teistmoodi," kirjeldas Gerli.

"Ma arvan, et ma olen terve elu olnud inimene, kes tahaks teisi aidata, olgu selleks loomad või inimesed. Et kui ma näen, et kuskil on abi vaja, siis ma üritan alati aidata," rääkis tugiisik Elis Merila oma kogemusest.

Igaühel on natuke erinev lugu, kuidas temast tugiisik sai, kuid programmi juhi sõnul on oluline, et seda ei tehta uitmõtte ajel ega lühikeseks perioodiks, vaid tuleb olla valmis tõsiselt pühenduma. Tugiisiku leping sõlmitakse vähemalt 12 kuuks.

"Ta peab olema usaldusväärne lapse jaoks ja ka meie kui asutuse jaoks, sest siin selles töös lastega saab teatavaks väga palju konfidentsiaalset infot.  Ja noh kõige hullem olekski see, kui see info hakkaks kuskil rändama," rääkis Salin.

Viimase aja skandaalid seoses väärkohtlemistega panevad küsima, kuidas tagatakse, et inimesed tänavalt, kes lastega tööle asuvad, on oma kavatsustes heatahtlikud ja siirad?

"Noh, eks meil on karistusregistri väljavõte, mis on nii-öelda kohustuslik inimestele, kes lastega töötavad, aga eks me siis proovimegi läbi vestluste alustuseks siis seda inimest natukenegi tundma õppida, et ta räägiks endast, oma väärtustest, millised on tema varasemad kogemused lastega. Kui tal on võib-olla soovitajaid või kui ta on kuskil tegutsenud varem millegagi, siis saame sealt võib-olla järele küsida. Aga ütleme nii, et ega me mingit väga suurt taustauuringut teha ei saa inimestele, et ehk see jääb natuke kõhutunde peale lõpuks," kirjeldas sotsiaaltöötaja.

Tugiisiku valib laps

Kui tugiisik on nime poolest vabatahtlik ja tasu ei saa, siis ka tuginoor osaleb vabatahtlikult – õieti valibki laps tugiisiku, mitte vastupidi. Laps võib ka loobuda, nagu juhtus Alekseiga kuus aastat tagasi, kui ta alustas. 

"Meil on kokku lepitud aeg, aga teda ei ole, kodus ei ole, jookseb ära kogu aeg. Ja kasvatajad ei saanud aidata ja siis ma otsustasin, et ma praegu lõpetan. Emotsionaalselt ei ole nii lihtne. Et sa eluga saad kõigega hakkama ja siin sa ei saa hakkama lihtsalt," kirjeldas Aleksei oma esimest kogemust vabatahtlikuna.

"Siis ma pikka aega mõtlesin, et lõpetasin ära, et ma rohkem ei taha, aga kogu aeg tekkis mõte, et on vaja ikka tagasi tulla ja ma kuidagi sinna jõudsin alguses, et miks ma sinna jõudsin, ma tahtsin aidata. Ja kuna ma teist viisi ei teadnud, kuidas võiks, siis ma tulin tagasi. Ja praegu me edukalt lapsega arendame omavahelisi suhteid ja siis ma põhimõtteliselt aitan temal areneda enam kui aasta aega," sõnas ta.

Aleksei kirjeldas, et mentorlust alustas ta lihtsamatest asjadest, nagu näiteks distsipliin. "Aitan tal iseendaga hakkama saada, et proovin päris palju seletada, et miks tema kasvatajad või õpetajad koolis ei saa temast aru, seletan neid erinevaid olukordi elus. Et tema saaks sellest aru. Kui ei saa aru, siis me tuleme pärast selle küsimuse juurde tagasi ja proovime uuesti aru saada sellest koos. Ehk minu eesmärk tekitada seda elust arusaamist temas."

Tugiisikule lapse tausta ei avata

Kuna programmi põhieesmärk on pakkuda lastele n-ö süsteemivälist kogemust, ei avata tugiisikule üksikasjalikult algul lapse tausta, et oleks võimalus luua suhe ilma mineviku taagata. Samas on lood, mida nad kuulevad tihti karmid ja emotsionaalsed. See on ka põhjus, miks kõik alaealised selles loos jäävad anonüümseks.

"Lastel on hästi erinevad taustad ja ega me lõpuni 100 protsenti ei saa kindlad olla, mis seal minevikus toimunud on, et on seal olnud vanemate poolt hooletusse jätmine, on seal olnud vägivalda erineval kujul," rääkis Salin.

Vabatahtliku Elise sõnul ei tohiks tugiisik ei tohiks kindlasti lapse juurde minna mingi eelarvamusega selle osas, kust ta pärit on või millised probleemid tal on. "Te alustate oma suhet puhtalt lehelt. Ja sul ei ole mingeid eelarvamusi lapsest ja sa lased lapsel kooruda oma kestast välja, et milline ta tegelikult on," kirjeldas ta.

Gerli sõnul on tema toetatav laps avaldanud oma elust karme lugusid. "Suu jääb lahti, mis maailmas kõik võib toimuda. Aga siis ma saangi alati aru, et tuleb jagada talle seda armastust, et ta näeks, kuidas on tegelikult võimalik inimsuhtes üksteisest hoolida, panna tähele üksteist."

Tugiisik ja tuginoor peavad kohtuma minimaalselt kaks korda kuus, rohkem võib, kuid alla selle jutule ei võeta. Tugiisik peab andma aru, mida lapsega teeb ja kus käib, kuid lastekodu muid piiranguid ei sea, välja arvatud muidugi, et kõik peab olema ohutu ja seaduslik. Seejuures on asjaosaliste sõnul väga oluline, et tugiisik ei kanna ette jutuajamiste sisu.

Aleksei sõnul on tuginoored talle nii mõndagi õpetanud. "See on võib-olla kõige suurem õppetund elus, et kokkuvõttes see projekt ja tegelemine tuginoorega on kõige suurem väljakutse minu jaoks. Et sa ei tee enam tööd raha pärast, sul on palju suurem väljakutse, sa panustad enda vabal ajal teise inimese arengusse ja elu muutmisele."