Siim Espenberg: põlevkivisektoris hõivatute õiglasest üleminekust

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Siim Espenberg Autor/allikas: Jüri Luht

Kui sulgeda põlevkivitööstus, tuleb leida lahendused, et need suured muutused ei tooks inimeste jaoks kaasa raskusi, kirjutab Siim Espenberg.

Rohepööre, kasvuhoonegaaside heite ja muu reostuse vähendamine ning uute majandusmudelite leidmine on järjest aktuaalsemad teemad, sest nii Euroopas kui ka Eestis on seatud eesmärgiks jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalse majanduseni.

Eesti puhul tähendab see, et üha rohkem on tähelepanu all Ida-Virumaa tulevikuvõimalused. Peamiselt selles maakonnas olev põlevkivisektor on olnud ja on jätkuvalt Eesti jaoks tähtis, muuhulgas töökohtade loojana, sest põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega tegelevates ettevõtetes on tööl ligi 4500 inimest.

Seega, kui eesmärgiks on saavutada süsinikuneutraalsus ja järkjärgult sulgeda põlevkivitööstus, tuleb leida lahendused, et need suured muutused ei tooks inimeste jaoks kaasa raskusi, mida saaks planeerides vältida.

Üheks oluliseks küsimuseks on, et kui Eestis otsustatakse põlevkivisektor sulgeda, siis kui suured kulud kaasneksid riigile, et selle otsuse tõttu tööta jäänud inimestele kompensatsioone maksta.

Aasta tagasi analüüsis Tartu Ülikool, milline oleks kulu riigile Ida-Virumaal põlevkivisektoris töötavate inimeste tööta jäämisel erinevate stsenaariumide korral. Analüüsis kasutasime 2020. aasta veebruari lõpu andmeid. Kuna sektoris pole suuri muutusi tööhõives võrreldes toonasega toimunud, on tulemused sarnased ka praegu.

Analüüsime nelja stsenaariumit. Kõikide stsenaariumide puhul on eelduseks, et põlevkivisektor lõpetab töö täielikult. Kulu riigile põlevkivisektorist väljunud inimeste palga hüvitamisel, kui: 

  1. saamata jäänud töötasu hüvitatakse kuni töötajate pensioniikka jõudmiseni;
  2. saamata jäänud töötasu hüvitatakse kuni töötajate eelpensioniikka jõudmiseni;
  3. hüvitatakse palgavahe praegusel ja tulevasel Ida-Virumaa keskmise palgaga töökohal;
  4. neile töötajatele, kellel on pensionini jäänud vähem kui viis aastat, kompenseeritakse saamata jäänud töötasu täies mahus, ja neile, kellel on pensionini rohkem kui viis aastat, palgavahe praegusel ja tulevasel Ida-Virumaa keskmise palgaga töökohal.

2020. aasta veebruaris oli rohkem kui pool põlevkivisektori töötajatest keskealised (vanuses 36–55 aastat) ning veidi enam kui viiendik nooremaealised (vanuses kuni 35 aastat). Tegu on seega inimestega, kes pole peatselt pensionile minemas ja on eeldatavasti tööturul aktiivsed veel suhteliselt pikka aega.

Sektoris tervikuna oli veebruaris 2020 tööjõukulu1 oli 9,5 miljonit eurot: kaevanduses 4,1 miljonit, töötlemises 2,8 miljonit, elektrienergias 2,3 miljonit ning muus allharus 0,3 miljonit eurot.

Eeldades kolmeprotsendilist palgakasvu määra aastas, on esimese stsenaariumi puhul kulu riigi jaoks tööta jäänud inimestele töötasu hüvitamisel sektoris kokku 3,345 miljardit eurot, teise stsenaariumi puhul 2,744 miljardit, kolmanda stsenaariumi puhul 1,008 miljardit ning neljanda stsenaariumi puhul 1,026 miljardit eurot. Võrdluseks, 2020. aastal oli riigieelarve maht 11,6 miljardit eurot.

Võrreldes erinevaid stsenaariumeid, mis on seotud põlevkivisektori ettevõtete töö lõpetamisega, näitas analüüs, et stsenaarium 3 on vähem kulukas kui stsenaarium 4.

Teisisõnu, kõigile töötajatele palgavahe kompenseerimine on odavam variandist, et pensionieelikutele makstakse kompensatsiooni ja ülejäänud töötajatele kompenseeritakse palgavahe.

Kuna stsenaarium 2 baseerub eelpensionieal (saamata jäänud töötasu kompenseeritakse täies ulatuses eelpensionieani), stsenaarium 1 aga vanaduspensionieal (saamata jäänud töötasu kompenseeritakse täies ulatuses pensionieani), siis on kompenseeritavad kulud esimesel juhul väiksemad kui teisel juhul.

Kui võrrelda stsenaariumide 3 ja 2 kulusid, siis stsenaarium 3 nõuab vähem ressursse, kuigi hüvitamisele kuuluv aeg on stsenaarium 3 korral pikem kui stsenaarium 2 korral, kuna saamata jäänud töötasu ei kompenseerita täies mahus, vaid üksnes palgavahe endisel ja uuel töökohal.

Kuigi analüüsitud stsenaariumid on äärmused ja praktikas oleks kompensatsiooni maksmise periood ilmselt piiratum, on kokkuvõttes selge, et põlevkivisektori sulgemine tähendab riigi jaoks ainuüksi palgakulude hüvitamise mõttes märkimisväärseid kulusid, millega on vaja arvestada, et inimesed ei jääks hätta.

Arvestades kulude mahtu erinevate stsenaariumide puhul, on mõistlik keskenduda stsenaariumile, mille puhul hüvitatakse palgavahe praegusel ja tulevasel töökohal. See toetaks ka sotsiaalministeeriumi n-ö töölt-tööle ettepanekut Ida-Virumaa tegevuskavasse.

Lisaks arvutuslikult väiksematele kuludele on selle stsenaariumi puhul kasulikuks motivaatoriks nii riigi kui ka ühiskonna jaoks see, et palgavahe hüvitamise kulud on seda väiksemad, mida rohkem hea palgaga ja kliimapoliitikakindlaid töökohti Ida-Virumaale luuakse. Ja see on igas mõttes Eesti huvides.


1 Tööjõukulu – tööandja tööjõukulu, mis on defineeritud järgmiselt: palga väljamakse + muu väljamakse (juhul, kui see ei ole tööandja haigushüvitise väljamakse) + sotsiaalmaks + tööandja poolt tasutud töötuskindlustusmakse. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: