Viimaste arvamusküsitluste järgi on EKRE toetus tõusnud rekordtasemele, edestades Keskerakonda, ja ületades kindlalt 20 protsendi märgilise piiri. Kui ülemöödunud kümnendil imestasid paljud, kuidas küll Reformierakond suudab nii edukalt oma teotust kasvatada, oma konkurendid üle mängida ning alati jalgadele kukkuda, siis nüüd on selliseks parteiks muutunud EKRE.

Poliittehnoloogilise võimekuse meisterklass oleks nagu Rosimannuse kontorist üle kolinud Helmete omasse. Aga kas ikka on?

Valik kõigile

See, kuidas EKRE oma toetust NETS-i vastaste protestide najal kasvatas, oli lausa õpikunäide.

Esiteks tuleb osaval kommunikaatoril ära tabada ühiskondlikud meeleolud ning seal idanev rahulolematus maksimaalselt enda kasuks tööle panna. Seda EKRE tegigi. Kõigil meil hakkab piirangutest ja viirusekriisist väikest viisi küllalt saama. Samal ajal ei julgenud mitte ükski teine erakond peale EKRE seda nii selgelt välja öelda.

Teiseks tuleb leida probleem, see võimalikult suureks puhuda ning siduda mõne arusaadava kujundi või sümboliga.

Termin "politseiriik" ja teleris näidatud kaadrid politseist, kes püüabki meeleavaldajaid sunniviisiliselt hajutada ning korda majja lüüa, sobisid selleks suurepäraselt. Praegust valitsust vähemsoosivate kodanike jaoks oli pilt klaar ning teada mille ja kelle vastu võidelda.

Kolmandaks, enda poolt defineeritud probleem tuleb kangelaslikult lahendada ning võtta au endale. Nagu teame, siis olidki koalitsioonierakonnad sunnitud EKRE-ga kompromissi otsima. Paar sätet, mis olid politsei jõukasutuse osas mitmeti tõlgendatavad, saidki lõpuks muudetud. Helmed tõusid läbirääkimislaua tagant uhkete ja võidukatena.

Kuid EKRE nutikus ei piirdunud ainult kommunikatsioonilise poolega. Meisterlikult kasutati ära ka teisi erakondadevahelises konkurentsis levinud vastase seljatamise võtteid. Edukad parteid mängivad alati keskele, jättes mulje, et nad on justkui rahvaga ning võiksid olla väga erineva taustaga inimeste valikuks.

EKRE on erinevaid signaale välja andes jätnudki mulje, et ta võiks olla valik nii vaktsiinivastastele kui ka pooldajatele, rangete piirangute nõudjatele kui ka koroonaeitajatele, politseiriigi pelgajatele kui ka kõva käe ihalejatele jne.

Oskuslikud erakonnad ei jäta kasutamata oma vastaste ühtegi viga ning tegematajätmist. Selline taktika ongi seni olnud EKRE edu üks olulisemaid nurgakivisid. Reformierakonna peaminister Kaja Kallas on seni edastanud üsna heitlikke sõnumeid: veebruaris olid kilbil vabadused ja piirangute lõdvendamine, märtsis jälle karmistamine, aprillis räägivad aga mõned oravaparteilased juba ühiskonna kiirest taasavamisest.

Kui peaministripartei ise ka ei tea, mida tahab, siis on loomulik, et kiigatakse järjest enam opositsiooni poole, kust tuleb vähemalt konkreetsem jutt. Olgu teemaks kasvõi "politseiriigi oht".

Oravate koalitsioonikaaslane Keskerakond on aga ühe oma tuumikvalijate rühma vahepeal sootuks ära unustanud. Seetõttu pole ime, et EKRE noolib vene valijat, sest ka poliitikas kehtib ütlus: "Mis ripakil, see ära".

Teised parlamendi opositsiooniparteid on aga otsustanud end pildilt ise taandada ning ei kõneta ühiskonda juba ammu neil teemadel, mis just praegusel hetkel inimestele igapäevaeluliselt korda lähevad. Andke andeks, aga pensionireform ei ole selle kevade väljakutse number üks.

Pikamaajooks

Hoolimata EKRE poliittehnoloogilisest meisterlikkusest jääb ometi õhku küsimus: "Jah, valijaid tuli küll juurde, aga kas neid õnnestub ka pikaajaliselt erakonnaga siduda?"

Erakonnapoliitika on nagu pikamaajooks, mille vahefinišiteks on valimised. Üksikute spurtidega võib pälvida küll vaatemängulisuse ning vaatajate spontaanse aplausi, kuid võitjana väljuvad need, kellel on võhma ning kes valisid juba algusest jätkusuutliku strateegia.

Võhma tagab erakonnale tema maailmavaade. Jätkusuutlik strateegia on aga kunst oma vaateid müüa võimalikult laiadele valijarühmadele viisil, et neil tekiks parteiga kauaaegne usalduslik side.

Kas EKRE suudab püsivalt lõimida seda uut mitmepalgelist toetajaskonda, mis on viimase rahulolematuse lainega nende taha tulnud või veel tulemas? Lülitada nad oma konservatiivsesse meedia-ökosüsteemi? Veenda neid, et liberaalne demokraatia ja Euroopa Liit on kurjast? Panna uskuma, et immigratsiooni ja homonduse peatamine on Eesti väljakutse number üks?

Reformierakond suutis eelmisel kümnendil rahvusliberaalse ideestiku omaseks teha palju laialdasematele valijarühmadele, kui see on seni õnnestunud EKRE-l oma konservatiivset maailmavaadet propageerides. Ehk siin on koht, kus EKRE võiks õppida midagi ka teistelt, mitte vastupidi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.