Skandaal selle ümber, kas kaitseväe orkester peab pillid kotti panema ja laiali minema, näitab, et paljudele kaaskodanikele pole kaitsevägi ainult sõjaline riigikaitse, raud, laskemoon, kaevikud ja miinid, vaid sinna mahuvad ka pehmed väärtused.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem jättis mulje, et ta naeruvääristab valitsuse kärpekava ja püüab militaarseid kärpeid vältida, kui räägib kaitseväe orkestri likvideerimisest. Talle sai ette heita taktikalist väljapressimist, sest nädalataguses pressiteates lubas ta esitada kaitseministrile ettepanekud kärbete osas alles juuni algul.

See lause ei olnud sisuliselt õige. Tegelikult oli kindral Herem kaitseministrile juba öelnud, mida kavatseb teha (orkester ja kaplanid senisel moel kaovad) ning minister jättis ütlemata "Ei!". Kindralile tähendabki riigikaitse kõike muud kui puhkpillimuusikat. Liiga kitsalt fokusseeritud pilk, ent nii on. Kuid keegi poliitikutest teda enne skandaali puhkemist ka ei takistanud.

Kindlasti ei uskunud Herem, et tema otsus vallandab riigis, mida ta kaitsma peab, nii ulatusliku meelepaha. Kaitsevägi on Eestis populaarne, palju populaarsem kui poliitikud. Nüüd pöördus suur osa ühiskondlikust arvamusest kaitseväe juhtide vastu.

Kaitseväe orkester on üks riigi sümbolitest, nagu ka riigi lipp, vapp ja hümn, ütlesid ühed. Kaitseväe orkester osa Eesti muusikakultuurist, ütlesid teised. Demokraatlikus riigis ei saa kindralid öelda, et nüüd loobugu riik ühest oma sümbolist ja nad ei saa sõita kultuurivaenulikkuse roomikutega üle oma orkestri, ütlesid kolmandad.

Kaitseväe orkestri koondamisest sai juhtum, kus raud ja vaim kokku põrkasid.

Ametkonnad – ja kaitsevägi on üks ametkond – teevad poliitikutele ettepanekuid, kuid poliitilisi otsuseid ja valikuid teevad ministrid. See on nende vastutus. Ministritel on õigus ka ametnike ettepanekud tagasi lükata või lasta need ümber teha. Näiteks nii, et kaitseväe orkester jääb alles, aga ühe kasarmu ehitus lükkub aasta võrra edasi. Või nii, et kaitseministeerium võtab orkestri enda hõlma alla, leides selleks ise 1,4 miljonit eurot aastas.

Kaitseväe peastaabi ülem brigaadikindral Veiko-Vello Palm ütles Klassikaraadios, et elukutselise orkestri asemele tuleb amatööridest koosnev orkester, mis ei ole kindlasti sama hea. Kuid tema sõnul osalevad ka meie kaitseväe paraadil suuresti amatöörid ja amatöörid me reservarmeega olemegi, võrreldes paljude NATO liitlastega.

Mis see nüüd oli? Kas amatöörid on reservistid? Või ajateenijad? Või ohvitserid iseseisvuspäeva paraadil? Või kõik kokku?

Kindlasti suudab kindral Palm kaasvõitlejatele seletada, mida ta amatööridest rääkides mõtles. Aga väljapoole näib see halvustav ja süvendab segadust. Sõnad hakkavad valesti vastu kõlama ka siis, kui kindralid arvavad, et nende otsekohesus on kõigile arusaadav.

Üldiselt võttis kogu teema lähtepunkti täpselt kokku Tallinki juhatuse esimees Paavo Nõgene, kultuuriministeeriumi endine kantsler. Ta soovitas poliitikutel mitte süüdistada ametnikke rohkem kui iseend ja pigem tunnistada, et 60 miljoni euro suurune kärpeülesanne sõnastati valel ajal, sest koroonakriis ei ole veel läbi.

Aga see on juba teine teema, miks Reformi- ja Keskerakonna valitsus sellise segase kärpimise kasuks otsustas. Tegelikult on see siiski esimene teema, sest siit segadused algasidki.