Andres Põder: usuvabadus ja kaplanid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Andres Põder Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Usuvabaduse tagamine kuulub riigi põhifunktsioonide hulka, vähemalt riigis, mis hindab inimväärikust, kirjutab Andres Põder.

Mõtte, südametunnistuse ja usuvabadus on olulisel määral igasuguse vabaduse ja inimväärikuse eeldus. Nende vabaduste tagamist nõuavad nii rahvusvahelised kui ka siseriiklikud õigusaktid. Meenutagem kasvõi ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 10 ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse 40. paragrahvi.

Vabadus ei tähenda üksnes vabadust millestki, vaid eelkõige vabadust millekski. Vabadusel peab olema positiivne, elukondlikult väljenduv sisu. Nimetatud õigusaktid täpsustavad: igaühel (ka kaitseväelasel) on õigus kuulutada oma usku nii üksi kui koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu.

Väärib tähelepanu, et võrdväärselt tõstetakse esile nii individuaalset kui ka kollektiivset õigust, on ju inimesel ja tema usul alati kogukondlik, osaduslik iseloom.

Sellisest taustast lähtudes kirjutas Ove Sander, pidades silmas kaitseväe kaplanaadi kaotamise plaani, ERR-i portaalis avaldatud kommentaari "Selleks puudub lihtsalt õigus". Järgmisel päeval oponeeris talle Rait Kaarma artikliga "Troonist ja altarist ning ilmalikust Eestist". Mida siis Sander valesti ütles?

Kaarma kirjutas, et riigieelarvest finantseeritava kaplanaadi oluline kokku tõmbamine ei kujuta endast sekulaarses riigis usuvabaduse piiramist ja valitsuse ning Eesti Kirikute Nõukogu vahel sõlmitud ühiste huvide protokoll ei kohusta riiki kaplanaate pidama.

Tõsi, Sander ei väidagi, et nimetatud protokoll seda teeks. Küll eeldavad seda eelviidatud alusaktid. Eesti põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu kohustus.

Tuleb tähele panna, et asjakohaselt mõistetud sekulaarne ja maailmavaateliselt neutraalne riik just nimelt toetab usuvabadust ja teeb religioonidele ühiskonnas ruumi, seda ka riigi ja kiriku koostöö raames.

Põhiseaduslik säte, et "riigikirikut ei ole", tähendab ühelt poolt lihtsalt seda, et kirik on autonoomne ega kuulu riigile ja teiselt poolt usu- ja veendumusvabadust. Mõistagi pole Eestis tegu ka kirikuriigiga. Jääb vägisi mulje, et Kaarma käsitleb sekulaarsust pigem sekularismi ideoloogilisest vaatepunktist. Kahtlust suurendab ka viide riigi ja kiriku range lahutatuse põhimõttele, mis on kehtestatud Prantsusmaal laicite-printsiibina. Samuti  Denis Diderot mõttetera, et "vahemaa trooni ja altari vahel ei saa kunagi olla liiga suur."

Nõukogude Liidus venitati nimetatud vahemaa tõesti võimalikult pikaks, aga ilmselt saab seda veelgi suurendada. Nagu Põhja-Koreas. Teisalt, mille poolest on Inglismaa ja Taani, kus kirikupeaks on kuninganna, kehvemad demokraatiad ja meile halvemad liitlased? Unustada ei maksa sedagi, et ka Prantsuse armees on ametis riigipalgalised vaimulikud.

Pidades silmas Eesti õigustraditsiooni, mis olulises osas toetub Saksa õigusele, on näited Prantsusmaa ajaloost küll eksootilised, kuid irrelevantsed. Nii Saksa kui ka Eesti õigusruum toetab ühiskonna sidusust, lepingulist suhet erinevate osapoolte vahel. Sellele rajaneb ka riigi ja kirikute koostöö.

Kus algab või lõpeb usuvabadus või mis seda piirab? Võiks öelda, et vaba inimese õigus on kasvõi iga kell oma preestrit külastada, kui viimane teda vaid vastu võtab. Tsiviilelulised takistused, mis sõltuvad inimese enda valikutest, tema vabaduse määra ei vähenda.

Kinnistes süsteemides nagu vangla ja kaitsevägi, kus riik piirab seaduse jõul isiku tegevusvabadust, võtab ta endale kohustuse tagada igaühe elementaarsed ihulikud ja vaimsed vajadused. Need vajadused, samuti võimalused neid rahuldada, võivad olla suuremad või väiksemad. Pole kahtlust, et kui kaplaneid on vähem ja nende jutule pääsemine raskem, piirab see usuvabadust.

Milline peaks olema usuvabaduse miinimumstandard? Tegu on komplementaarse suurusega, mis tuleneb esmajoones isiku ja tema usulist kuuluvust esindava uskkonna enesetunnetusest. Keegi väljastpoolt, olgu riik või mõni institutsioon, ei saa seda lihtsalt meelevaldselt dikteerida. Samal ajal nõuab see ka sotsiaalset ja õiguslikku kokkulepet.

Sellise kokkuleppe näiteks on "Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll", samuti justiitsministeeriumi vanglate osakonna ja Eesti Kirikute Nõukogu koostöös valminud dokument "Usuvabaduse miinimumstandardid vanglates". Kaplani oluliseks rolliks on olla usuvabaduse garandiks, iseäranis ilmalikus ühiskonnas.

Rait Kaarma võrdleb psühholoogide, psühhiaatrite ja teiste meditsiinitöötajate tööd kaplanite omaga ja leiab, et kaalukauss peaks langema esimeste kasuks. See pole kuigi põhjendatud. Erinevad on nii ülesanded, ettevalmistus kui ka volitused. Samuti pole põhiseaduse § 28, mis sätestab igaühe õiguse tervisekaitsele, mingil moel olulisem paragrahvist 40, mis tagab usuvabaduse kaitse.

Autor möönab siiski, et riik võiks jõudumööda kaasa aidata mistahes religioosse hingeabi jõudmisele selle soovijateni ja toob näiteid, kus see nii toimubki. Samas arvab ta sellise tegevuse välja riigi põhifunktsioonide hulgast. Asjata. Usuvabaduse tagamine kuulub samuti riigi põhifunktsioonide hulka, vähemalt riigis, mis hindab inimväärikust.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: