Aivar Riisalu: orkester ja kaplanid on vaid jäämäe tipp

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Aivar Riisalu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Toetan igati riigikaitsekulutuste tõstmist tasemele, mis vastab julgeoleku vajadustele ning relvade moderniseerimist. Kuid relvad ei sõdi, seda teevad inimesed, kirjutab Aivar Riisalu.

Hiljuti avalikkuse pahameele esile kutsunud teade kaitseväe orkestri ja kaplaniteenistuse ümberkujundamisest, mis rahvakeeli tähendab likvideerimist, on tunnusmärk riigikaitse juhtide võõrandumisest ühiskonnast ning julgeolekuküsimuste mittemõistmisest.

Tundub, et kaitseväe juhtkond ei tunneta enam kontrolli olemasolu ega vajadust Eesti inimestele aru anda, mida nad teevad rahva poolt neile antud ressursiga. Hämmastav on lugeda ja kuulata aastakümnete jooksul üles ehitatud sõjalise võime likvideerimisest kui kärpemeetmest.

Veelgi rohkem segadust tekitab asjaolu, et kaitseminister väidab, et asi ei ole otsustatud, kuid järgmisel päeval lükkab kaitseväe peastaabi ülem tema väite ümber teatades otse-eetris, et orkestri kinnipanek on otsustatud ja see ei ole ümber pööratav. Kes kellel korraldusi annab ja kuidas toimib tsiviilkontroll?

Kaitseväe juhataja omakorda kinnitab, et tegelikult oli plaan valmis juba aasta tagasi ja et minister oli teadlik. 2020. aastal kaotati spordigrupp nüüd siis orkester ja kaplanid. Seega on järelikult olemas suurem plaan, mis võimaluse tekkides jupikaupa käiku pannakse ja millega kaitsetahet murendatakse.

Küsimus on, mis järgmiseks?

Tuletame meelde, et minister Jüri Luik oli tollal teise koalitsiooni esindaja ja tollase valitsuse poliitika oli inimressurssi mitte kärpida. Siit saab järeldada vaid seda, et see oli ette planeeritud tegevuskäik, millele oodati vaid soodsat realiseerimismomenti.

Loeme lehtedest uute relvasüsteemide, lahingumoona ja varustuse hangetest ja pidevast vajadusest lisaraha järgi, vastasel juhul ei olevat võimalik Eestit kaitsta.

Olen olnud kaitseväe ja kaitseliidu arengute tunnistaja, panustanud riigikaitsekomisjonis Eestile soodsate ja sobivate seaduste kujundamisse ja toetan igati riigikaitsekulutuste tõstmist tasemele, mis vastab julgeoleku vajadustele ning relvade moderniseerimist. Kuid juhtkonnale peaks olema arusaadav, et relvad ei sõdi, seda teevad inimesed.

Kaitseväe juhtidele soovitan lugeda põhiseadust ja teha endale selgeks, et riiki kaitseb rahvas. Rahvas ei ole kaitseväe juhtide kätte antud taastuv ressurss, sõjavägi on demokraatlikus riigis rahva subjekt, osa rahvuslikust identiteedist.

Orkester on identiteedi osa kinnitus inimestele, et tegemist on kaitsetahet omava võitlusvõimelise rahvaväega nii nagu see oli Vabadussõjas. Orkester omas kusjuures väga selget sõjalist ülesannet – toetada mobilisatsiooni, mis peaks olema reservväe eduka rakendamise põhialus, seda peame teostama professionaalselt.

Selle asemel annab kaitseväe peastaabi ülem Eesti rahvale teada, et Eesti kaitsevägi ongi amatööride vägi ja me peame orkestri puhul samuti sellega leppima.

Minu kogemus riigikaitses osalemisel on viinud mind kokku paljude ohvitseride, allohvitseride, kaitseliitlaste ja elukutseliste sõduritega. Enamik neist on professionaalid, oma elukutse parimad esindajad. Paljudel neist on reaalne lahingukogemus, osad on juhtinud rahvusvahelisi organisatsioone, leidnud tunnustust NATO staapides ja on hinnatud nende teadmiste, kogemuste ning intellektuaalsete omaduste poolest.

Enamik neist tunnetavad ühiskonda ning tunnevad vastast, kahjuks kaaluvad paljud neist teenistusest lahkuda, sest arengud kaitsevaldkonnas ei võimalda nende ekspertiisi rakendamist ega toeta ametialaseid väärtushinnanguid.

Asjaarmastajatest riigikaitse planeerijad on ennegi teinud orkestri kaotamise ettepanekuid, kuid professionaalist kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots ei võimaldanud sellisel rumalusel aset leida vaatamata sellele, et tolleaegsed riigikaitsesse suunatud vahendid olid oluliselt väiksemad.

Nüüdne olukord on paraku selline, et idee tundub pärinevat juhtidelt endilt. Loomulikult ei ole orkester otsustav faktor sõja või rahu osas, nii nagu ei tee kolme või nelja rohkema tankitõrje raketi olemasolu meid võitmatuks. Raketid on asendatavad, hangitavad, neid võib osta või laenata, inimesi ei saa.

Võimeid luuakse aastatega, aga likvideeritakse minutitega. Rahva kaitsetahet ei saa mõõta rahas, relvasüsteemides ega padrunites. Küll aga saab seda kahandada väärtushinnangute lammutamise läbi. Kui põhiväärtusi õõnestada, siis vaba liikumisega maailmas inimene leiab endale uue kodumaa kuskil mujal, kus on soodsamad tingimused ja boonusena soojem kliima.

Tänapäevast sõda peetakse kognitiivses maailmas inimeste meelestuse ja otsusekindluse keskkonnas. Kui meil on inimesed, kes teavad ja tahavad oma kodumaad kaitsta ning peavad vastu ükskõik millistele ohtudele ja rünnakutele. Kaitseväe juhtkonna poolt põlastatud "pehmed" väärtused aitavad kujundada inimeste mõttemaailma, annavad neile põhjuse osaleda nende väärtuste kaitses.

Võimalus ja kiusatus

Kaitseväe juhataja käis Kuku raadios välja julge mõtte, et tema usub, et sõda tuleb. Kas see ikka on sotsiaalselt küps avaldus? Praeguses olukorras pean temaga nõustuma, sest vastase tegevust kujundab tihtilugu võimalus ja kiusatus.

Kiusatuse loob ebaadekvaatne juhtimine, meenutagem vaid 2008. aastat Gruusias - presidendi käitumine lõi võimalusi, mida vastane ei jätnud kasutamata. Kaitseväe juhtkonna roteerumiskava ei anna alust optimismiks, et asi lähitulevikus edeneks, sest praktiliselt mitte kellelgi ei ole ei piisavat juhtimise ega rahvusvahelist teenistuskogemust.

Paremaks ei tee ka see, et ministeeriumi kantsler vaid kiidab arenguid takka omamata kõige minimaalsematki teadmiste taset. On ehk aeg mõelda, miks Soome kaitseministeerium ei määra oma kantsleriks lipnikku, vaid töökirjeldus nõuab reservis oleva kõrgema ohvitseri määramist.

Orkester ja kaplanid on vaid jäämäe tipp, nähtav osa, kuid viitavad otsustajate sotsiaalsele ja professionaalsele ebaküpsusele. Millised võivad siis olla veel otsused mis on riigisaladuse looriga kaetud?

Aprillis tegi ministeerium ettepaneku avaliku teabe seaduse muutmiseks selliselt, et asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe märgistust saaks viie aasta kaupa lõputult pikendada. See võimaldab kaitseväel teha piirava märgistuse veelgi rohkem varjus otsuseid, mida tsiviilkontroll ei tea ja mida avalikkusele ei pea põhjendama.

On selge, et aktsendivaba emakeele rääkimine, ainult eesti koolitus ja Mart Laari ning Jüri Luige lähikonda kuulumine ei ole piisav kvalifikatsioonikriteerium. Paari aasta pärast peab valima uue juhataja. Arvan, et erakonnad peavad hakkama otsima järgmist juhti mitte selle järgi, kes kõigile erakondadele või ametnikele sobib, vaid selle järgi, kes ametikohale sobib. 

Aivar Riisalu on Tallinna abilinnapea (Keskerakond), endine riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees, reservohvitser ja ligi 30-aastase kogemusega kaitseliitlane. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: