Sel nädalal mängis ühel päikesepaistelisel kevadhommikul presidendilossi ees uute suursaadikute pidulikuks tervituseks kaitseväe orkester. Uuest aastast ei ole selleks enam kui 13 miljardi euro suuruses eelarves raha, see olevat otsa saanud.

Selle tõdemuse valguses tundub, et midagi on riikliku rahamõtlemisega täiesti valesti ja kui nii jätkata, jääbki ametisolev valitsus mällu kui orkestrite ja huvihariduse väiklane vaenaja. Mis ei ole mitte ainult kurb ja kahetsusväärne, vaid ka suuresti ebaõiglane, sest peaminister Kaja Kallase ja rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse jutt senise eelarvepoliitika jätkusuutmatust on igati asjakohane ja muudatused on õieti möödapääsmatud.

Samale järeldusele jõudis ju ka eelmine rahandusminister Martin Helme, ehkki oluliselt teistelt ideoloogilistelt positsioonidelt. Järelikult pole põhjuseks erakondlik kius või ilmavaade, vaid midagi enamat ning tuleks mõelda, mida oleks tõesti vaja ja võimalik ette võtta.

Riigieelarvest ei ole võimalik aru saada. Eelarve läbipaistmatuse üle on kurtnud paljud, teiste hulgas riigikontroll ja õiguskantsler. Toona opositsiooniline Reformierakond algatas mullu ka riigieelarve läbipaistvuse suurendamise eelnõu.

Peamine murekoht on väidetavalt selles, et riigikogu põhiseaduslik õigus ja kohus otsustada riigieelarve üle ei ole tagatud, kuna sellise üldistusastme puhul pole seadusest aru saada, kuhu raha läheb ja seletuskirja eklektilised selgitused ei tee asja mitte selgemaks, vaid segasemaks. Väidetavalt annab see valitsusele liigsuure võimu eelarveotsuste üle.

Ma oleksin veelgi kategoorilisem – mitte ainult riigikogu ei oma eelarvest ülevaadet, vaid seda ei oma ka valitsus ja tegelikult ka asjaomased ministrid ja ametnikud. Meil ei olegi riigieelarvet, on vaid tohutu ja ebamäärane hulk erineva tasemega raha jagavaid õigusakte, millest ei oma õieti keegi sisulist ülevaadet.

Tõe huvides peaks mainima, et ilmselt on eelarveasju koos hoidvaks dokumendiks siiski üks mitteametlik ja müütiline Exceli tasakaalutabel rahandusministeeriumi asekantsleri arvutis ning eelarve täitmise raamatupidamislik arvestus SAP-i infosüsteemis.

Üheks hädade allikaks on ka äärmiselt erinev arusaamine eelarve kui dokumendi olemusest. Kas see on raamatupidamislik juhis või pigem riigi toimimise poliitilise juhtimise instrument? Meie riigieelarve kultuur on preisi-nõukogude juurtega, nähes eelarves eelkõige raamatupidamislikku administratiivkontrolli instrumenti.

Hiljutine (pealiskaudne) üleminek kaasaegsemale tegevuspõhisele eelarvemudelile tõi selle konflikti teravalt välja ja vana korra pooldajad, kõige mõjusamalt endine rahandusminister Aivar Sõerd, näevadki lahendusena tagasipöördumist vana hea korra juurde. See oleks küll samm tagasi.

Lahendus on pigem uue mudeli terviklikkus, kõiki valitsemisalasid ühtsetel alustel hõlmavas rakendamises, mis oleks kantud eelkõige eelarvepoliitilisest visioonist, mitte raamatupidamislikust kontrollitaotlusest.

Riigieelarve ülesehituses tuleks lõpuni realiseerida hierarhiline jaotus programm-meede-tegevus-teenus ja määrata kõigile (mõistlikul otsustustasemel) ka selged rahalised vahendid. Muidugi võiks niisugune terviklik üleriiklik eelarve olla rahandusministeeriumi kodulehel ka kõigile nähtaval. Tänapäeval poleks mingit probleemi lisada sellele ka reaalajas jälgitav eelarve täitmise rida. Kui eeskuju otsida, siis vaadake Tartu Ülikooli kodulehte.

Eelarve peaks kõigil juhtimistasanditel olema mõistlikult eesmärgistatud. Senine praktika on äärmiselt heitlik ja kohati absurdselt formaalne – ministeeriumi osakonnajuhataja tasemel juhitav avalik teenus ei saa kindlustada aastases perspektiivis (riigieelarve horisont) tööviljakuse kasvu töötlevas tööstuses.

Mõtlemisainet peaks pakkuma ka kehtiva riigirahanduse programmi eelarvepoliitika meetme ainus tulemusnäitaja ja see on eelarve tasakaal. Siin on küll etteheide tasakaalufetišismis asjakohane. Muidugi, riiklike tegevuste ja avalike teenuste eesmärgistamine on juhtimiskvaliteedi üldisem probleem, ent kui sellega ei tegele, siis midagi ka ei muutu.

Eelarvehädade rea lõpetaksin aruandlusega. Iga-aastase riigieelarve arutelu pälvib arvestatavat avalikku tähelepanu, ehkki peamiselt detailides ja pikantsemates asjades nagu katuserahad. Eelarve täitmise aruanne, mis esitatakse riigikogule riigi majandusaasta aruande lisana, ei pälvi aga üldse mingit tähelepanu ei ajakirjanduses ega suuresti ka riigikogus.

Kui kellelgi huvi, võib jälgida 2019. aasta kohta käiva eelnõu menetluskäiku. Aga sealt ilmneb nii mõndagi huvitavat. Näiteks seda, et eelarveaasta lõpuks on kasutamata üle 400 miljoni euro. Või siis sedagi, et on tegevusi, mille eesmärkidest on valdav enamus täitmata. Need on lihtsasti leitavad ja kahjuks aastast aastasse korduvad tõsiasjad, kuid ei mingeid järeldusi riigikogu poolt. Raha on kulutatud, aga mida on inimesed tegelikult saanud, jääbki ebaselgeks.

Ja pole ka imestada - keda huvitavad vanad asjad. Aga võiks, sest siis oleksid palju lihtsamini leitavad need kulud, mille kokkuhoid oleks tõepoolest mõistlik ja asjakohane.

Lõppu ka kaks praktilist soovitust.

Esiteks. Eelarvepoliitika korraldusliku poole hädatarviliseks revisjoniks oleks vaja valitsuse tasemel initsiatiivi, rahandusministeeriumi paratamatult münchhausenlikust pingutusest ei pruugi piisata.

Teiseks. Riigikogu võimet sisuliselt analüüsida riigi rahaasju ja anda asjakohaseid soovitusi tuleks tugevdada. Leidke miljon ja võtke riigieelarve kontrolli erikomisjoni tööle kümmekond terast ja motiveeritud inimest ülesandega analüüsida sisuliselt eelarve täitmist ja selle põhjal võimalikke kokkuhoiukohti. Olen kindel, et poole aastaga on võimalik tõenduspõhiselt anda häid soovitusi vähemasti 600 miljoni kokkuhoiuks.

Nii saaks kahetsusväärselt märgiliseks kujunenud 60 miljonit eurot jätta vägisi maha hööveldamata. Orkestrid saaksid edasi mängida ja lapsed huviringi.