Lühidalt tähendab määruse "Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu" muudatus seda, et järgmisest aastast ehitusloa saanud kesklinna uute majade elanikud enam oma kesklinna kodupiirkonnas parkimiseks soodustust ei saaks.

Uue korra eesmärk on vähendada parkimiskoormust tasulise parkimise aladel linnatänavail. Linnakodaniku ja kinnisvaraarendajana tundub aga, et plaanis on vähe sisu ning suurt pilti see grammigi ei muuda.

Uuselamute autod tänavaid ei ummista

Eeldus, et praegu ummistavad tänavaid just uuselamute autod on ekslik. Kui ostjal on uue korteri soetamisega olnud võimalik või sageli isegi kohustuslik osta ka maja parkimiskorrusele või parklasse eraldi parkimiskoht, siis küllap seda ka kasutatakse. Isegi kui uuselamute elanikud hoiaks oma pere teist või kolmandat autot tänaval, siis uus kord seda ju ei muudaks, sest veidi kallimast hinnast hoolimata tehakse seda ka edaspidi.

Tegelikkuses pargivad tänavatel ikkagi peamiselt vanemate majade elanikud, kuna nende hoonete juures on parkimiskohti vähe või puuduvad need sootuks. Hoovialad on täis ehitatud või läbimõeldud parkimislahendusi pole lihtsalt loodud. Ja kui elanikul on ühe auto asemel kaks, siis küllap leitakse ka võimalus selle parkimiseks soodustariifi puudumisest hoolimata. Ehk siis kokkuvõttes on uue korra ainukeseks tulemuseks linnakassa senisest veelgi hoogsam täitumine.

Ühest küljest võiks soodustariifi puudumine olla ju vesi kinnisvaraarendaja veskile: parkimiskohti oleks lihtsam koduostjale müüa. Samal ajal näeme arendajatena, et eeskätt kesklinna uusarendustes toimub parkimiskohtade ületootmine, sest normid on kivisse raiutud ega peegelda tegelikku nõudlust.

Samuti puudub võimalus uuselamute liigseid parkimiskohti müüa naabermajade elanikele, kuna paari aasta tagune muudatus Tallinna korteriomandite seadmises välistab selle. Tulemuseks on absurdne olukord, kus betooni valatud parkimiskohad seisavad tühjana, samal ajal kui tänavad ummistuvad parkijatest.

Autostumine on Tallinnas kahtlemata probleem. Mööda ei saa aga vaadata asjaolust, et inimesed on üha keskkonnateadlikumad ja eelistaksid hea meelega neljarattalistele mootorsõidukitele muid transpordiliike.

Eeldused selleks on ju olemas, meie pealinn on piisavalt kompaktne, et ei peaks ummikutes tunde kulutama. Vahemaad on metropolidega võrreldes imeväikesed ja eriti linnasüdames jõuab igale poole kiirelt nii jalgsi, ratta kui ka ühistranspordiga.

Keskkonnateadlikum kinnisvaraarendus toppab

Keskkonnateadliku kinnisvaraarenduse pooldaja ja eestvedajana lähtume inimeste vajadustest ja käitumisharjumuste muutumisest. Meie kogemus näitab, et väga paljud kesklinna koduostjad eelistavad liikuda autota. Hinnatakse seda, kui maja juures on turvalised rattaparklad, aga veel rohkem seda, et koduuksest linnaliiklusesse sööstes jõuaks turvaliselt ja tervena sihtpunkti.

Samal ajal on keskkonnasõbralikum kinnisvaraarendus pea võimatu, sest needsamad jäigad normatiivid sunnivad rangelt näpuga järge ajades betoonist parkimiskohti ehitama. Praegune kord näeb ette, et mida suurem korter, seda rohkem parkimiskohti elamispinna kohta. See on mõnevõrra põhjendatud linnaäärsetes piirkondades, kuid mitte kesklinnas. Aegunud normid ei ole suutnud muutunud käitumisharjumustega sugugi sammu pidada.

Pangastatistika ütleb, et eluasemelaenu võtjate vanus muutub üha nooremaks. Ka ise näeme, et kindlustunne ja finantsseis julgustab aina nooremaid soetama oma esimest kodu uusarenduses. Nooremate hulgas on vajadusest tulenevalt populaarsed ühe- või kahetoalised korterid, mis nõuavad vähemalt ühe parkimiskoha rajamist korteri kohta. Samas aga on need noored just uute liikumisviiside teerajajad.

Olen ka varem öelnud, et juba lähitulevikus võiks näha linnapildis passiivkortermaju, kus parkimiskohad on efektiivses ristkasutuses, mitte ei seisa valdavalt tühjadena nagu praegu. Needsamad noored oleks just selliste majade potentsiaalsed kliendid, kuna isikliku auto omamine on selgelt populaarsust kaotav trend.

Samas eeldab parkimisnormatiivide muutmine elanikusõbralikumat ja läbimõeldud ühistranspordilahendust ning süsteemsemat kergliiklusteede võrgustikku. Praegu kuuleb sotsiaalmeediast ja leheveergudelt pigem kriitikanooli nii linnakodanikelt kui ka teistelt aktivistidelt. Nende hääl kõlab aina tugevamalt. See kinnitab veel kord, et pildil on tõepoolest midagi valesti.

Kahtlemata ei istu ka linn käed rüpes ning on mitmeid näiteid, mille rahvas on hästi vastu võtnud, näiteks Reidi tee kergliiklustee. Selle eest tuleb Tallinna tunnustada.

Sellele vaatamata liigume rohelisema pealinna poole, mida linnavõim nii väga ihaldab, väga visalt. Isegi elaks uhkusega rohelises kodulinnas ja räägiks sellest välisriikide sõpradele ja koostööpartneritele.

Siiski on see tiitel jäänud veel kättesaamatuks ja üks põhjuseid võib olla see, et oleme tervikpildist kaugel ning asetame alles pusletükke pildi nurkadesse. Ilmekas näide on seesama uus plaanitav parkimismäärus. Linnakassa saaks küll täiendust, kuid parkimisprobleem jätkuks endistviisi.