Tallinna südalinnas tegutses parkla 20 aastat riigimaal riigile maksmata

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Parkimine endises Merkturvi parklas on tänaseks keelatud. Autor/allikas: Madis Hindre

Tallinnas Vabaduse väljakust saja meetri kaugusel tegutsenud ettevõte küsis 20 aastat riigimaal parkimise eest raha ilma, et riik sellest sentigi oleks tasu saanud. Kolm pikka kohtulahingut hiljem paistab lootus, et trööstitust parkimisplatsist saab linlastele mõnus ajaveetmiskoht.

Toompeale suunduva tänava ja Harjumäe vahel laiub paar tuhat ruutmeetrit tühja asfalti. Veel mõnda aega tagasi peatusid seal tööleruttavad riigiametnikud ja ettevõtete töötajad, et oma autod mõneks tunniks hoiule anda. Nüüd meenutavad parklat vaid kulunud-valged jooned, pisut prügi ja suur punase kirjaga silt "PARKIMINE KEELATUD!"

See silt tähistab maatükki, mille pärast on kohut käinud riik, Tallinna linnavalitsus, spordiselts Kalev ja muidugi selle loo peategelane OÜ Merkturv. Just viimane leidis võimaluse ennast riigile kuuluval maal sisse seada, et seal 20 aastat tasulist parklat pidada. Riik ei saanud tema teenistusest sentigi.

"See oli üleminekuaja iseloomulik osa," pakkus Tallinna abilinnapea Eha Võrk, kes  moel või teisel on suure osa oma karjäärist maareformiga tegelenud.

"Nüüd me oleme juba saavutamas korda aga eks neid sabasid me veel raiume," lisas Võrk.

Ühest pikast ja inetust sabast sai riik lahti alles aprilli alguses. Siis jõustus kohtuotsus, mille peale OÜ Merkturv muist oma kraamist kokku korjas ja tasapisi pankroti poole purjetas.

Kuidas muist tenniseväljakuid erakätesse müüdi

Noore Eesti Vabariigi maa-asjad olid põhjalikult korrast ära. Okupatsiooniaegset ebaõiglust prooviti heastada nii kuis võimalik. Aga tohutud maa-alad jäid aastateks omanikku ootama ja said endale sildi "reformimata riigimaa".

Ühel sellisel maatükil olid pea sada aastat toimetanud tennisehuvilised. Esimesed tenniseväljakud rajati Harjuorgu juba 1905. aastal ja kuus aastat hiljem võttis need rendile spordiselts Kalev. Tormiliste aastakümnete jooksul vahetas Kalev korduvalt nii oma pikemat nimekuju kui juriidilist vormi aga Harjuorust seltsilised päriselt ei lahkunudki.

1997. aastal palus Kalev Tallinna linna, et see annaks neile õiguse maa päriselt endale osta. Taotluse menetlemisega läks tohutult aega ja vahepeal jaotati krunt kaheks. Neist suurem, Vabaduse väljaku poolne plats, kus olid viis tenniseväljakut, tribüün ja kohvikupaviljon, sai nimeks Kaarli puiestee 2. Teine, kus sisuliselt oli alles vaid asfaldiplats, kannab tänaseni nime Kaarli puiestee 2a.

Ka suuremast krundist võiks pikalt kirjutada. Nimelt müüs Kalev tenniseväljakud, tribüüni ja paviljoni kahetuhandendate alguses maha ja sellest tuli spordiseltsis suur pahandus. Mitmed sporditegelased kirjutasid koguni kirja ja väitsid, et Kalev küsis magusa koha eest liiga vähe raha.

Praegu kuulub Kaarli puiestee 2 Vjatšeslav Leedo ettevõttele. Seal tegutseb parkla ja üks Tallinna magusama asukohaga pitsakohti. Mis saab edasi, pole kindel, sest maatükile on seatud miljonite eurode eest hüpoteeke ja tasapisi võib krunt vajuda Saaremaa Laevakompanii pankrotisohu.

Selle loo fookuses oleva väiksema krundi, ehk Kaarli puiestee 2a hindamiseni jõudis Tallinna linnavalitsus alles 2005. aasta sügisel. Linn teatas, et Kalevil pole õigust maad erastada. Veel kuu aega põrgatasid linnavalitsus ja spordiselts omavahel kirju ja siis pöördus Kalev kohtusse.

20 aastat kohtuvaidluste objektiks olev krunt Tallinna kesklinnas. Autor/allikas: Maa-amet

Kuidas tenniseväljakust sai parkimisplats ja sõnades jälle tenniseväljak

Spordiselts põhjendas oma ostueesõigust sellega, et neil on krundi peal kaks asfaltkattega tenniseväljakut ja kaks seina, mille vastu tennisepalle põrgatada. Kõige selle tarbeks sooviski Kalev väljakutealust maad endale.

Tallinna linn teatas seepeale, et mingisuguseid tenniseväljakuid krundil ei ole ja platsi kasutatakse hoopis parklana. Nimelt juba 2001. aastal oli spordiseltsiga seotud Kalevi Tennisekeskus maa rendile andnud. Sellel hetkel astuski areenile osaühing Merkturv. Aasta hiljem vormistati parkimisfirma leping spordiseltsi nimele.

Linn lisas, et parkla rajamiseks polnud keegi isegi ehitusluba küsinud. Kokkuvõttes ei saanud linn aru, kuidas rajab keegi ebaseadusliku parkla, nimetab seda tenniseväljakuks ja siis küsib veel võimalust maa erastada.

Spordiselts Kalev vaidles hoogsalt vastu ja kutsus oma õiguse tõestamamiseks  tunnistajaid. Teiste seas meenutas krundi ajalugu enne maailmasõda sündinud vanahärra. Esiteks rääkis kunagine tennisekooli õpilane, et Kaarli pst 2 tenniseväljakud taastati juba neljakümnendate lõpus. Kui need said valmis, hakati väljakuid ehitama kõrvalasuvale Kaarli pst 2a alale.

"Tööde käigus kaeti maa-ala jämeda killustikuga, selle peale pandi šlakk, mille peale omakorda sõeluti tellisepuru, muld ja lubi. Need väljakud valmisid 1952-1953. aastal," meenutas härra, kelle sõnul käis ehitus nii-öelda hoogtöö korras. Ehituslubadest vanahärra midagi ei teadnud, sest oli toona 13-aastane.

Teine tunnistaja töötas seitsmekümnendatel aastatel Tallinna teedeehituse remondivalitsuses. Enda sõnul korraldas just tema 1974. aastal maatüki asfalteerimise. "Töödega alustamisel ei olnud tunnistaja selgituste kohaselt seal tenniseväljakuid ja nende rajamist ka ei tellitud," seisab kohtu dokumentides.

Vanemad tallinlased mäletavad, et seitsmekümnendate lõpus kasutati platsi ikkagi tennisemänguks. Põrkeseinad olid üleval ja Harjuorus käis vilgas elu.

Aga uue aastatuhande alguseks oli tennisemäng igatahes ajalugu. Selle asemel parkisid platsil viimased Ladad ja esimesed Audid ning Merkturvi nimeline ettevõte küsis selle eest raha. Kalev ei andnud siiski järele. Spordiseltsi hinnangul ei saanud keegi väita, et nad pärast maa erastamist seal uuesti tennisevõistlusi ei korralda.

"Seega on ainuvõimalik asuda seisukohale, et Kaarli pst 2a asuvad "rajatised" sisaldavad endas ka kahte asfaltkattega tenniseväljakut koos põrkeseintega," selgitas Kalev.

Kohus jättis õiguse linnavalitsusele ja ehkki Kalev kaebas asja edasi ringkonnakohtusse, sündis 2008. aasta suvel lõplik otsus – Kalevi spordiseltsil pole Kaarli pst 2a maatükile mingit õigust. See oli esimene kord, kui OÜ Merkturv võis tunda, et nende hea parkimisäri Tallinna südalinnas ohtu satub. Ehkki see ei jäänud viimaseks korraks, kulus lõpplahenduseni veel tosin aastat.

Tallinn hakkas maad endale paluma ja maa-amet oli vastu – ikka parkla pärast

Kaarli puiestee parkla lähiajalooga on ilmselt kõige paremini kursis pikaaegne linnaametnik ja poliitik Eha Võrk. Alates 2007. aastast töötab Võrk Tallinna abilinnapeana, enne seda juhtis ta linna poolt maareformi.

Võrk meenutas, et juba siis, kui linn ja Kalevi spordiselts kohut käisid, arutati, mida Kaarli puiestee kruntidega edasi teha. Ühe detailplaneeringuga prooviti maha märkida nii Vabaduse väljaku kui Kaarli puiestee kruntide tulevik.

"Esialgne planeerimislahendus nägigi ette Kaarli pst 2a alal linnarahvale sportimise ja vaba aja veetmise võimaluse," rääkis Võrk.

Aga kui detailplaneering lõpuks kinnitati jäi hea mõte sealt välja. "Selle pärast, et omandivaidluse tõttu ei olnud võimalik seda maa-ala detailplaneeringusse lülitada," lisas Võrk.

Kui vaidlus 2008. aastal lõppes, hakkasid linn ja maa-amet arutama, kas ja kuidas maatükk linnale anda. Ametliku taotluse selleks tegi linn 2011. aasta suvel. Maa-amet vastas üsna kiiresti, et nemad krundi munitsipaalomandisse andmisega ei nõustu. Tallinn küll selgitas, et soovib maad avalikeks hüvedeks, kuid maa-amet ei uskunud.

"Kohalik omavalitsus ei ole tänaseni lõpetanud maaüksusel ebaseaduslikku maakasutust, mistõttu ei ole maa-ala linnaelanikele sotsiaalmaana avalikult kasutatav," märkis maa-amet.

Ebaseaduslik maakasutaja, kellest amet rääkis, oli muidugi juba tuttav parkimiskorraldaja.

Eha Võrk hakkas maa-ameti toonast kirja meenutades naerma. "See oligi väga huvitav. Kui omaniku maal, kelleks on riik, toimub mingisugune parkimine, mis ei olnud reeglitekohane, siis ikka omanik peab sellega tegelema." Võrk lisas, et riik sellega ju tegeleski. "Aga lihtsalt väga pikalt käis see vaidlus."

Teine kohtusaaga, kus kohtunik võtab õigusemõistmisel appi isikliku parkimiskogemuse

Vaidluseni, mis Merkturvi riigi maalt välja ajas, läks veel aastaid.

Kõigepealt katsus ettevõtte peal hammast Tallinna linnavalitsus. Eha Võrk rääkis, et ühelt poolt soovis linnavalitsus jätkuvalt maa-ala inimestele avada. "Aga teine pool oli selles kohas parkimise korraldamine," lisas Võrk. "Kui sõita Kaarli puiesteelt välja, tekitab see tipptunnil tohutuid ummikuid. Ehk seal üldse on vale parkimist korraldada."

2012. aasta kevadel otsustasid linnaametnikud asja oma silmaga vaatama minna. Välitöödel pildistati üles, et kunagisel tenniseväljakul seisab putka ja putkas istub inimene.

Seejärel uurisid ametnikud registreid ja tegid selgeks, et putka püstitamiseks pole küsitud ehitusluba. Sama aasta suvel sai OÜ Merkturv juba ametliku korralduse putka maha lammutada. Aega anti talle selleks 90 päeva. Linnavalitsus lisas, et kui korraldust ei täideta, võib linn ehitise ise maha võtta ja tööde kulud, umbes 2000 eurot, ettevõttelt välja nõuda.

OÜ Merkturv pöördus Tallinna halduskohtusse ja palus linnavalitsuse korralduse tühistada. Ettevõte selgitas, et tema pole üldse putka omanik, vaid see kuulub parkla välja rentinud spordiseltsile Kalev. Nimelt olla valvurihoone platsi peal seisnud juba 2001. aastal, mil ettevõte oma parkimistööga alustas.

Ettevõte tunnistas, et 2005. aastal läbis hoone põhjaliku renoveerimise aga lisas, et seda ei saa nimetada uue putka ehitamiseks.

Siin oli Tallinna linnal vastuväide olemas. Esiteks kinnitas spordiselts Kalev, et temale see putka ei kuulu. Teiseks näitas linn ette Merkturvi saadetud kirja, kus öeldi sõna sõnalt: "2005. aasta juulis paigaldas rentnik oma kuludega ning kokkuleppel rendileandjaga uue valvurihoone." Veel enam, tänu sellele olla Kalev renti oluliselt vähendatud.

Kui omandiküsimus oli enam-vähem selge, läks vaidlus edasi teemal, kas putka rajamiseks ikka oli tarvis ehitusluba. Iseenesest oli see niivõrd väike majake, et selliseid võib igaüks ka ilma loata ehitada. Aga Tallinna linn märkis, et kui hoonet kasutatakse avalikkuse teenindamiseks, siis tuleb ikkagi linnalt luba küsida.

"See ehitis ei teeninda avalikkust," väitis OÜ Merkturv kohtule ning jätkas: "See on suunatud pakkuma varjualust sõidukitel silma peal hoidvale isikule, kes vajadusel ja soovi korral saab siseneda Eesti ettearvamatute ilmastikutingimuste eest kõnealusesse väikeehitisse."

Ettevõte lisas, et ka parkla kasutajate seas pole "üldist avalikkust" vaid ainult konkreetsed parkijad. "Parkijateks on firmad, kellega on sõlmitud vastavad pikaajalised lepingud," märkis Merkturv.

Tallinna linnavalitsust see jutt ei veennud. Linn märkis, et ehitise küljes on silt "Kassa" ja see jättis ettevõttele üsna vähe vaidlemisruumi.

Ka kohtunik Daimar Liiv jäi uskuma linnavalitsust. "Autojuhid, kelle hulka kuulub ka kohtunik, on teadlikud, et nimetatud parklas parkimise korral on võimalik tasuda vastavalt valvurihoone ehitisel asuvale hinnakirjale seal asuvale valvurile," kirjutas kohtunik Daimar Liiv oma otsuses.

Sellegipoolest otsustas Liiv linnavalitsuse otsuse tühistada. Probleem oli bürokraatlik, kuid siiski oluline. Nimelt märkis kohtunik, et enne korralduse tegemist polnud linn ettevõtet piisavalt põhjalikult ära kuulanud.

Linn kaebas otsuse ringkonnakohtusse kuid 2013. aasta septembris ehk enam kui aasta pärast kohtuvaidluse algust jäi linn kaotajaks. Merkturvi parkimisäri riigi maal võis muretult jätkuda.

Putkavaidlus kestab veel kolm aastat

Pärast ringkonnakohtu otsust ei tulnud linnavalitsusel ennast kaua koguda vaid juba järgmise aasta märtsis saadeti Merkturvile uus korraldus. Taas kord anti ettevõttele 90 päeva putka mahavõtmiseks ja tähtaja ületamise korral ähvardati teda 2000-eurose asendustäitmisega. Seekord olid ametnikud hoolsamad ja ajasid reeglites näpuga järge.

Ometi läks asi uuesti kohtusse. Ettevõte märkis, et ühe korra on kohus juba linnavalitsuse korralduse tühistanud ja teist täpselt samasugust korraldust anda ei tohi.

Tallinna halduskohus võttis aja maha ja tegi oma otsuse alles poolteist aastat hiljem. Linnaametnike üllatus oli suur, sest taas kord sai võidurõõmu tunda OÜ Merkturv.

Kusjuures, küsimus polnud üldse selles, kas sarnane korraldus oli varem tühistatud või mitte. Selle asemel tuli taaskord vaielda, missugune on putka täpne funktsioon.

"Pärast ehitise valmimist ei saa muutuda küll ehitusalune pind, kuid aja jooksul võib muutuda ehitise kasutusotstarve ning see võib välistada lammutamisettekirjutuse tegemise võimaluse," märkis kohus.

Ametnikud küll väitsid, et käisid enne uue korralduse andmist asja oma silmaga vaatamas aga tõendeid neil selle kohta enam polnud. Ettevõte seevastu näitas lepingut, mille järgi ostsid nad parkimiskorraldust sisse hoopis aktsiaseltsilt Ühisteenused. Kusjuures parkimispileteid ei müüdud enam putkast vaid neid sai soetada parkimisaparaadist ja mobiiltelefoniga.

Taaskord võeti ette tee ringkonnakohtusse. Tallinn selgitas, et isegi, kui "ehitise funktsioon aja jooksul muutub, ei mõjuta see asjaolu, et ehitis püstitati õigusliku alusega, ehk seda poleks tohtinud üldse olemas olla." Peale selle märkis linnavalitsus, et putka ei seisa päris ilma kasutuseta vaid seda tarvitab parkla valvur.

Putkasaaga sai oma lõpu alles 2016. aasta hilissügisel. Ringkonnakohus andis õiguse linnale.

Kohtunik märkis, et kui putkat kasutatakse parkla valvamiseks, siis on putkal avalikkusele suunatud funktsioon – järelikult läheb selle rajamiseks tarvis ehitusluba. Ja kuna ehitusluba pole kunagi olnud, siis tuleb putka maha lammutada.

Riik asub tegudele

Maa-ameti peadirektori asetäitja Triinu Rennu meenutas, et 2011. aastal, mil linn maad esimest korda endale küsis, oli see endiselt reformimata riigimaa. Seadus lubab kinnisasja omanikul nõuda oma valduse vabastamist aga reformimata maa pole päriselt kinnisasi. See tähendab, et toona võis riik ainult tunnistada, et keegi ajab tema maa peal äri, aga midagi polnud parata.

"Riigi kinnisasjaks sai ta 2017. aasta septembris," rääkis Rennu.

Maareservi määratud krunti hakkas valitsema keskkonnaministeerium ning asju ajas edasi maa-amet. "Siis meil hakkas koheselt kirjavahetus parkimisteenuse osutajaga. Me palusime, et nad selle valduse vabastaksid," meenutas Rennu ning lisas, et esialgu proovib amet alati heaga.

2018. aasta juuli alguses andis maa-amet ettevõttele kaks kuud, et oma asjad kokku korjata. "Aga nemad siis väitsid vastu, et see valdus ei ole ebaseaduslik ja neil on tehtud rendileping spordiseltsiga Kalev," rääkis Rennu.

Ettevõtte teatel kuulsid nad üldse esimest korda, et äri endisel tenniseväljakul võib olla ebaseaduslik. "Kas spordiühingul Kalev, kellelt me oleme kõik need aastad kinnistut rentinud ja korralikult renti maksnud, polnudki õigust seda OÜ Merkturvile rentida ja nad on rendilepinguga petnud?" küsis ettevõte.

Hilisemas kirjavahetuses teatas Merkturv, et soovib Kaarli pst 2a maatüki ära osta.

Maa-amet ütles pakkumisest ära ja kordas, et maa tuleb vabastada. Ettevõte aga ajas oma asja edasi. "Oleme endiselt seisukohal, et maad tuleb kasutada võimalikult majanduslikult ja jätkame üldise hüve pakkumist, osutades kesklinnas väga vajalikku üldkasutatavat parklateenust," kirjutas Merkturv 2019. aasta suvel.

Maa-amet selle selgitusega ei rahuldunud ja teatas, et isegi kui Kalevil ja Merkturvil on mingisugused lepingud, siis on need õigustühised. "Teil ega MTÜ-l pole kunagi olnud õigust Kaarli pst 2a kinnisasja kasutada ega vallata," selgitas maa-amet üha hoogsamaks muutunud kirjavahetuses.

Parklat opereerinud ettevõtte kodulehekülg. Autor/allikas: Madis Hindre

Viimane kohtulahing

2020. aasta märtsis, nädal pärast seda kui valitsus oli välja kuulutanud eriolukorra, pöördus maa-amet riigi nimel kohtusse. Hagiavalduses nõuti ettevõttelt maa vabastamist ja ligikaudu 150 000 eurot.

Rahaline nõue jaotus kaheks. Maa-amet arvutas, et alates Kaarli pst 2a reformimisest võinuks riik maatükiga midagi pihta hakata, kuid ei saanud, sest parkimiskorraldaja oli ees. Ameti hinnangul jäi riigil saamata 1950 eurot kuus, ehk ettevõttelt nõuti sisse 55 000 eurot nii-nimetatud kasutuseelise hüvitist.

Lisaks sellele luges maa-amet hoolega ettevõtte majandusaasta aruandeid, et välja selgitada, kui palju Merkturv ise parkla pealt teenis. Ameti hinnangul pidi ettevõte riigile andma kogu tulu, mille ta sai maa pahauskse valdajana. Kuna esimene väljatõstmistärmin kukkus 2018. aasta septembris, siis sellest hetkest arvestas maa-amet ka Merkturvi tulu.

Ettevõtte 2018. aasta majandusaasta aruandes oli kasumireal kirjas 282 eurot ning 2019. aasta aruandes 3351 eurot. Maa-amet märkis, et nõnda madalad kasuminumbrid on saadud pelgalt nutika raamatupidamisega. Niisiis nõudis amet ettevõttelt veel 94 000 eurot.

Ka kohtu palge ees ei nõustunud Merkturv maad vabastama, saati riigile mingit hüvitist maksma. Selle asemel teatas ettevõte, et on 19 aastat linnakodanikele ja riigiasutustele vajalikke teenuseid osutanud ning tublisti renti maksnud.

Ettevõtte hinnangul oli tal kohtuprotsessi ajaks tekkinud õigustatud ootus maad edasi kasutada.

Viis kuud pärast hagi esitamist tegi Tallinna ringkonnakohus otsuse ja seekord jäi ettevõte kaotajaks. Kohtu hinnangul ei saanud mingist õigustatud ootusest rääkida.

Kohus selgitas, et keelatud on sõnamurdlik taganemine seadusega antud lubadusest, aga "kostja õigus kinnistut vallata ei tulenenud seadusest."

Merkturv kaebas otsuse ringkonnakohtusse edasi ja kaotas jälle.

Ettevõte proovis veel riigikohtusse minna kuid tulutult – riigikohus ei võtnud asja menetleda.

Niisiis 2021. aasta 12. aprillil lõppes 20 aastat kestnud saaga ja OÜ Merkturv pidi oma teenistusest loobuma.

55 000 eurost kasutuseelise hüvitist riik siiski ei saa, küll aga mõistis kohus ettevõttelt välja 94 000 pahauskselt teenitud tulu.

Firmast on alles vaid räbalad

Ilmselt tuleb riigil rahulduda sellega, et ettevõte oma kraami kokku korjas ja maa vabastas. Kohtu poolt väljamõistetud raha me tõenäoliselt ei näe.

16. märtsil vahetas ettevõte omanikku ja kannab nüüd nime Semuto Kitokolo OÜ.

Ettevõtte senine juht ja omanik Vladimir Olenitšev on pildilt kadunud. Nüüd kuulub tema elutöö osaühingule Limitinvest, mis omakorda kuulub osaühingule Legalexpert. Viimase omanik on Anrdus Räppo, kelle äripartner Raul Pint istub Semuto Kitokolo juhatuses.

Niisuguste keeruliste võrkude abil on need kaks meest pankrotti juhtinud sadu kui mitte tuhandeid Eesti ettevõtteid. Nende teenus on rangelt võttes seaduslik, mis sest, et võlausaldajatele jätab see reeglina vaid tühjad pihud.

Triinu Rennu sõnul kavatseb maa-amet ikkagi proovida – äkki saab pankrotipesast vähemalt midagi kätte.

"No loodame parimat," ütles Rennu. "Me oleme päris palju energiat panustanud siia ebaseadusliku valduse vabastamisse ja riigiasutusena me peame ikkagi läbi täitemenetluse neid asju ajama."

Renditasu kokkulepe 2002. aastast. Autor/allikas: Madis Hindre

Kalev sai südalinna krundi eest 640 eurot kuus

Maa-ametiga vaieldes pakkus Merkturv mitu korda, et maa-amet võiks oma rahanõudega hoopis spordiselts Kalevi poole pöörduda. Maksis ju ettevõte neile aastaid kohusetundlikult renti.

Mõnes mõttes võis ettevõttel õigus olla. Kui ajaloo asjus võibki vaielda, on siiski selge, et alates 2017. aasta sügisest polnud Kalevil mingit õigust juba reformitud riigimaad välja rentida.

Alates 2014. aasta veebruarist spordiseltsi tüüriv Aleksander Tammert ütles, et Kalevi kontoris käis Merkturvi juht millalgi 2016. aastal. Ilmselt kestis toona veel putkavaidlus.

"Rääkis, et soovib kinnistu välja osta, aga paralleelselt kaebab ''mingi ebaõiglase otsuse'' edasi ja plaanib niikaua kinnistul oma tegevusega jätkata, kui ta lõplikult kohtus kaotab," meenutas Tammert. Ühtlasi olla ettevõtja öelnud, et kuna ta maad edasi kasutab, võiks Kalev jätkata arvete esitamisega.

Maa-amet võttis Kaleviga ühendust 2019. aasta lõpus ehk mõned kuud enne kohtusse pöördumist. Ameti palvel saatis Tammert neile ettevõttega sõlmitud rendilepingu ja rohkem temaga ühendust ei võetud.

Merkturv omakorda teatas Kalevile, et tegutseb kuni väljatõstmiseni kinnistul edasi ja palus jätkata ka arvete saatmisega. "Ilmselt oma kaitseks, et nõuame temalt seda," pakkus Tammert nüüd. Tema teada saadeti viimane arve ettevõttele 2020. aasta juulis.

"Samas tegin talle ammu ettepaneku, et Kalev ei soovi asjas kaasas olla ja ta võib teha oma rahustuseks heategevust ja annetada südametunnistuse järgi Kalevile, ehk teha annetusi. Ta eelistas teist varianti," märkis Tammert.

Aleksander Tammert saatis ettevõttega sõlmitud lepingu ka Rahvusringhäälingule ning sealt ilmnes pika loo üks kummalisemaid seiku. Nimelt tuli lepinguga kaasa kaks lisadokumenti.

Neist esimene, 2008. aastal allkirjastatud dokument määrab rendi suuruseks 13 000 krooni. Poolteist aastat hiljem sõlmitud kokkulepe aga ei tõstnud vaid hoopis vähendas rendisummat. Alates 2009. aasta septembrist maksis ettevõte spordiseltsile 10 000 krooni, see tähendab 640 eurot kuus.

Võrdluseks leiab internetist endise parkla hinnakirja. Sealt ilmneb, et rendiraha kokkukogumiseks tuli ettevõttel müüa vähem kui kuus kuukaarti.

Mis asjaoludel spordiselts Merkturvile niisuguse kingituse tegi, ei õnnestunud ERR-il välja uurida.

Ettevõtte endise omanikuga ERR ühendust ei saanud.

Proovisime rääkida ka Kalevi endiste juhtidega kuid tulutult. Mitmed neist on tänaseks surnud, teised ütlevad, et ei mäleta aastatetagustest sündmustest midagi.

Triinu Rennu tõdes, et Kalev tõepoolest võis riigi arvelt ebaõiglast tulu teenida kuid kahjunõuet spordiseltsile ilmselt ei esitata. "Me peame seda võib-olla eraldiseisvalt veel kaaluma, aga üldreeglina oleme me võtnud selle eesmärgi, et tänased riigimaad ei oleks ebaseaduslikus kasutuses," selgitas Rennu. "Me ei ole niivõrd kaevanud sellesse minevikku, vaid oluline on vaade tulevikku."

Maareform on lõpusirgel

2018. aastal kui maavalitsused likvideeriti, võttis maa-amet enda kanda kogu 1991. aastal alanud maareformi.

"Kõigepealt me väga jõuliselt tegutsesime põllumajandusmaadega," rääkis Rennu. "Kui meil oli kogu see portfell teada, siis me tuvastasime sealset ebaseaduslikku kasutust. Tänaseks meil on need suured põllumassiivid kõik seaduslikus kasutuses."

Teine grupp ebaseaduslikke maahõivajaid on eraisikud. Nendega Rennu sõnul reeglina probleeme ei teki, ehk Merkturviga peetud kohtulahing oli ameti jaoks harukordne.

"Kui meil õnnestub tuvastada isik, kes maad ebaseaduslikult kasutab, siis me kõigepealt anname aja selle ebaseadusliku kasutuse lõpetamiseks," selgitas Rennu. "Hästi tihti on seal peal puuriidad või on mingit materjali ladustatud. Siis nad paluvad ka pikendust. Aga reeglina inimesed viivad oma asjad ära sealt pealt."

Rennu lisas, et ülevaade reformimata riigimaast üha paraneb ning amet loodab maareformiga võimalikult kiiresti ühelepoole jõuda. "Selle aasta sees on meil plaanis lõpetada maade munitsipaalomandisse andmised," rääkis Rennu, kelle sõnul on vormistamata veel hästi palju teid ja tänavaid. "Ja järgmise aasta lõpuks loodame ära lahendada riigi omandisse jätmised."

Aga kokkuvõttes: kuidas sai ikkagi juhtuda, et Tallinna ühes kallima kinnisvaraga piirkonnas tegutses suvaline ettevõte riigimaal nii, et riik sellest sentigi ei teeninud? Ja niimoodi kakskümmend aastat?

"Võibki öelda, et kui maal on peremees, siis asi on selge," vastas Triinu Rennu. Ta selgitas, et kuniks riigil võttis aega, et reformimata maa asjus otsuseid teha, läksid planeerimismenetlused ja kinnisvara "tavapärane käive" edasi. "Võib-olla ei ole see reform olnud esmatähtis, aga tegelikult ta peaks olema, sest see loob selged omandisuhted," jätkas Rennu. "Selgus aitab toetada kinnisvara käivet ja vältida selliseid olukordi."

Tänaseks on parkla Vabaduse platsi läheduses tühi. Autor/allikas: Madis Hindre

Abilinnapea: parkimisplatsist saab puhkeala

Pika, kohati lõputuna näinud kohtuvaidluse kangelane laiub trööstitult Harjumäe müüri varjus. Kulunud parkimisjoonte vahel külmetavad kevadised poriloigud. Muruserval vedelev rohelise võrguga raudraam meenutab, et kunagi kogunesid siin sportlased. Keegi jättis parkla sissesõidutee äärde euroaluse, puntra juhtmeid ja muud sodi. Kollane raudkapp seal samas kõrval kannab silti "võtmeterminal".

Aga parklasse sissesõitu takistab punaseks võõbatud kivi ja punavalge kilelint. Niisama punavalge on suur metallist silt, mis kannab oma tähtsat sõnumit suisa kaks korda. Väiksemate tähtedega on sinna kirjutatud "Tegemist ei ole parkimiseks ettenähtud alaga", suuremate tähtedega konkreetne keeld "PARKIMINE KEELATUD". Aga mis on sellel maatükil lubatud?

Triinu Rennu ütles, et nüüd, kui kohtuvaidlused on peetud, võib uuesti otsa vaadata ka Tallinna taotlusele. "Kui linn taotleb seda endiselt puhke- ja virgestusalana, siis sellisel sihtotsarbel kasutamiseks antakse riigi poolt maad tasuta." Samas rõhutas Rennu, et lõpliku otsuse teeb valitsuse nõusolekul keskkonnaminister.

Eha Võrk kinnitas, et kui linn Kaarli pst 2a endale saab, jääb maa avalikkuse jaoks avatuks. Muu hulgas on linn mõelnud sellele, et Harjuorgu taas spordiplats rajada.

"No vaevalt me hakkame sinna uuesti tenniseväljakut tegema, aga näiteks noortele mõnda mängukohta," mõtiskles Võrk ja tõdes, et on ka neid, kellele Vabaduse väljakul toimuv rulatamine ei meeldi. "Et võib-olla sinna midagi taolist teha, sest see ei tohiks linnarahvast häirida. Või näiteks kogukonnaaeda."

Endise parkla eest vastutab nüüd riik. Autor/allikas: Madis Hindre

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: