Eesti Pank pakkus kinnisvaraturu ülekuumenemise vältimiseks võimalusena välja Kredexi kodulaenukäenduste piiramise. Kuidas oleks rahanduslikult kõige õigem sellele läheneda?

Viimasel ajal on kiiresti kasvanud Kredexi eluasemelaenu käenduse kasutamine, mis võimaldab 10 protsendilise omaosalusega laenata. Eesti Panga arutelus rõhutati seda, et tuleks paremini läbi mõelda, kellele ja miks me seda soodustust anname. Madis Müller tõi ju näiteks, et ka tema sobiks seda noore pere soodustust saama. Arutelus jäi kõlama seisukoht, et käendust võiks kasutada just selgelt regionaalpoliitilise meetmena. Neile, kes näiteks ostavad endale elamist Võrus, Valgas või Viljandis, neile oleks see soodustus jätkuvalt nii. Eks Eesti Pank on mures, et kinnivara turul olukord liiga tormiliseks kujune ja andis pigem soovitusi, mis suunas võiks liikuda.

Kas Kredexi käenduse piiramise mõttele on välja pakutud alternatiive? Eesti Pank reguleerib ju ka näiteks kodulaenude laenumakse ja sissetuleku suhet.

Praegu on kehtestatud Eesti Panga poolt nõue, et võib laenu anda kuni 85 protsenti laenu tagatiseks oleva kinnisvara väärtusest ja laenumaksed ei tohi ületada 50 protsenti laenuvõtja sissetulekust. Lisaks on veel ka laenu kestusele piirang.

Selge on see, et praegune olukord on veidi ebatavaline. Ühelt poolt inimesed on elanud juba aasta aega nii, et nad ei ole saanud kulutada nagu tahtsid. Väga paljud teenuseid olid kättesaamatud, kogu reisiteenus jäi suures osas tarbimata. See on üks raha, mis otsib objekti, kuhu seda kasutada.

Teine rahateema on see, mis puudutab teise pensionisamba väljamakseid, mis ei ole rahaliselt nii suured, aga kui omavastutus on väikene, võib ka selle arvelt võtta väiksemat sorti kinnisvara ette ja investeerida. Tervikuna on ju hinnatud, et väljavõetav raha võib ulatuda 1,2 miljardini.

Kolmas ja väga tähtis asi on määramatus maailmamajanduses ja hirm, et me ei tea, mis juhtub hindadega ja kas tõepoolest tulebki mingisugune uus inflatsioonipööre. See oht, et võib-olla juhtub nii, et näiteks uuesti hakkavad intressid tõusma ja see tähendaks, et kogu kinnisvara omandamine muutub hoopis tulevikus kallimaks. See hirm on ka üleval.

Need kokku on tekitanud nõudluse poole pealt sellise seisu. Teine on pakkumise pool, korterite ehitamine ei läinud nii nagu planeeriti. Terve rida arendusi ehitati mingil hetkel rahulikumalt, sest ei olnud selge, kas saab neist lahti.

Kui see tulebki ebakindlusest ja sellest, et inimestel jäi rohkem raha kätte, ka sügisel tuleb rohkem raha turule, kas see on selline asi, mida peaks esmalt ootama ja analüüsima, kas praegu tingimuste muutmine on mõistlik? Võib-olla on aasta pärast olukord väga teistsugune.

Sõnum oli tegelikult selline, et seda olukorda tuleks praegu hoolega jälgida ja tähelepanelikult vaadata, mis toimuma hakkab.

Loomulikult on see ebaselge, mismoodi inimesed hakkavad sügisel käituma. Samal ajal on signaalid, mida näeme mujalt, näiteks Saksamaal on juba inflatsioon 4-5 protsenti, mida ei ole seal väga ammu olnud, ja ka Ameerika Ühendriikides. Need signaalid näitavad, et vähemalt ajutine hinnatõus on juba meil käes, see tuleb.

Mis praegune riigieelarve perspektiiv on? Ühelt poolt on kärpimise plaanid, mis on võib-olla tagasihoidlikud, aga puudutavad inimeste hinge. Mis teie hinnangul kõige mõistlikumad lahendused on riigieelarve murekohtadega toime tulemiseks?

Näeme seda, et Eesti riik on viimase viie-kuue aasta jooksul lihtsalt öeldes kulutanud rohkem kui tal raha on. Seda kõige parema majanduskonjunktuuri ajal, 2018-2019. Siis me ei suutnud ka kulusid ja tulusid tasakaalus hoida. Selline poliitika pole pikas plaanis jätkusuutlik.

Siis me ei suutnud ka tulusid ja kulusid tasakaalus hoida. Selline poliitika pikas plaanis ei ole ju jätkusuutlik poliitika, see ei ole kestlik poliitika. Ja nüüd tuli lisaks veel kriisiperiood sisse, mis tähendab, et kui nüüd see kriis ära lõpeb, siis tegelikult defitsiit, mis on struktuurne puudujääk, ei kao mitte kuhugi. 

Praegu kogu see sõnum, et tuleb kärpida, ma arvan, et on praegu kasutatud ära selle valitsuse vastu. Mäletate, eelmine valitsus lubas teha riigireformi ja lubas eelarve üksipulgi läbi vaadata ja üles otsida, kus kohas raha kasutatakse ülearu. Aga kaks aastat oldi valitsuses ja seda tehtud ei saanud. Eelmine valitsus lubas ka seda, et ta teeb kinnisvara ümberhindamise, seda ei ole tehtud. Kõik ebapopulaarsed otsused sisuliselt lükati edasi.

Ja kogu aeg see poliitika käib, me näeme teistes riikides sama lugu. Meil on väga lähedal Soome, kes on püstihädas sellega, et ta enam üldse riigieelarvet tasakaalu ei saa.

Kui pärast eelmist majanduskriisi 2011. aastal oli Soomel ja Rootsil avaliku sektori võlg võrdselt 40 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis nüüd on see Soomel kasvanud 70 protsendini, kuid Rootsil jätkuvalt 40. Headel aegadel suutis Rootsi oma võlakoormat alla tuua, Soome mitte.

Kas siis praegu on viimane hetk teha pingutus riigieelarve tasakaalu saamiseks?

Ma nii traagiline ei ole, taktikaline käik muidugi on see, et me võime öelda, et kui koroonaviirus vaikselt järgi annab ja majandus ilusti käima läheb, siis on parem rääkida ka sellest, et nüüd hakkame vaatama, kuidas me täiendavalt teenitud raha kasutame. Selles mõttes on alati parem teha niisuguseid otsuseid kasvu pealt, headel aegadel. Aga nagu näha, ei suutnud me isegi headel aegadel seda teha.

Vaadake, mismoodi on arenenud viimase viie-kuue aasta jooksul avaliku sektori võlg SKP-le. Vaadake Rootsit, vaadake Taanit, Saksamaad ja Eestit. Läheb veel umbes paar-kolm aastat ja Eesti ei ole enam Euroopa Liidus kõige väiksema avaliku sektori võlaga riik.

Selles mõttes on meie imepositsiooni jutt natukene üle pingutatud. Eelarvenõukogu valitsusele esitatud arvamuses, on üks joonis, kus on peal, mis on erinevate riikide valitsuste järgmiste aastate plaanid oma eelarvega. Sealt on selgelt näha, et Eesti on oma eelarvepositsiooni parandamisel mitte esimese, viie või isegi esimese kümne riigi sees, vaid kuskil keskel. Praegu on maruimelik olukord, ühelt poolt jääb kõlama tohutu kärpimise jutt, aga tegelikult riigieelarve on kogu aeg miinus kolm, miinus kaks pool, kolm, läheb niimoodi mitu aastat edasi.

On need teie hinnangul praegu ainsad õiged valikud või tuleb veel kuskile vaadata?

Väga suur teine pool on see, et Eesti riik peab hakkama läbi vaatama, kuidas ja missugusel moel ta ikkagi makse kogub.

Praegu on selgelt näha, et niisuguse maksupoliitika juures enam ei tule piisavalt tulusid riigile, et oma kulusid katta. Me tahame palju, tahame kultuuri, me tahame haridust, me tahame teadust rahastada. Me kõike seda tahame, ütleme, et Eesti riik on selleks, et meie kultuur hästi elaks.

Selleks, et makse koguda on olulised ka investeeringud – kuhu ja missugustesse objektidesse me investeerime. Selle koha peal ma ütleks, et eelmine valitsus arutas seda päris palju, et missugused on need objektid, mis võiksid olla tootvad investeeringud, mille tulemusena tekib uus võimekus luua ka raha juurde ühiskonda. Seal olid suured arutelud selle üle, missuguseid investeeringuid teha Ida-Virus, õlitehase teema.

Väga selge investeeringute küsimus on kogu avamere tuuleparkide teema, mis on hästi oluline teema. Kas tõesti riik ei suuda kuidagi ilusti ära reguleerida, et seda saaks teha. 

Mina rõhutaks vajadust mõistlike investeeringute järgi, meil on liiga palju investeeringuid, mis on lihtsalt ehitusinvesteering, kus investeerime mingisse teesse, majasse, ehitame ühe haigla, ehitame ühe maantee. Seda kõike võib teha, aga selle kõrval on vaja hästi palju ka mõelda, kuidas teha sellist investeeringud sellisesse infrastruktuuri, mis loob. Avamere tuuleparkide infrastruktuuri loomine ongi see, et erasektor saab saaks oma raha sisse panna.

Ütlesite, et maksupoliitika ei ole jätkusuutlik. Mis selle juures vajab esmasejärjekorras ülevaatamist?

Väga oluline on see, et meil ei ole maad 20 aastat ümber hinnatud. See on suur asi, mis on tegemata. Ma saan hästi aru, see on nii valus, aga tegelikult ülioluline teema. Sellepärast ka, et maamaks laekub tegelikult kohalikele omavalitsustele, see on regionaalselt ka väga oluline. 

Kindlasti ma arvan, mille üle läheb uueks arutamiseks on küsimus automaksust. Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus seda üldse ei ole. Minu arust on vist kaks riiki Euroopas järele jäänud; Sloveenias on kuskil 500 eurot aastas automaks.

Ehk kõik poliitiliselt ebapopulaarsed maksud on need, mis aitaks riigi rahandust?

Me räägime rohemajandusest, aga keegi makse tõsta ei soovi, kulutusi kärpida ei soovi. Kuidas see siis tasakaalu saab? Siin on väga palju sellist hirmus kõva populistlikku juttu, mille puhul ei taheta numbreid vaadata.