Ülemaailmsena planeeritav ettevõtete tulumaksumiinimumi kehtestamine on praegu poliitilise kokkulepe faasis ning õiguslikud protsessid seisavad alles ees.

Rahvusvahelise õiguse seisukohast on olukord praegu suhteliselt lihtne, sest see, milles G7 kokku leppis, on sisuliselt poliitiline kokkulepe, millest sellisena ei tulene õiguslikke siduvaid kohustusi riikidele, ütles ERR-ile rahvusvahelise õiguse ekspert Daniel Kaasik.

"Kui minnakse edasi ja G20 hakkab seda allkirjastama, siis sõltub järgmise leppe sõnastusest, kas need 20 riiki ja ka Euroopa Liit võtavad selle lepinguga õiguslikke kohustusi," lausus Kaasik.

Kaasik märkis, et selliselt ei saa panna kohustusi riikidele, kes lepingule alla ei kirjuta ega seda vajadusel ratifitseeri. Palju oleneb sellest, millisena rahvusvaheline lepe sõlmitakse.

"Sellest sõltub, millised on nõudmised selleks, et tekiks ka rahvusvahelised kohustused. Hetkel ühtegi rahvusvahelist kohustust ei ole sellisena (G7 kokkuleppega) tekkinud," ütles Kaasik.

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo märkis, et G7 poolt vastu võetud otsuses on Eesti jaoks kõige olulisem see, et seal osales ja seda toetas ka Euroopa Liit. 

"Kuna Eesti on Euroopa Liidu liige, siis peame mängima selle liidu mängureeglite järgi ega saa öelda, et initsiatiiv on tulnud meid kui väikeriiki täiesti kaasamata," lausus Mälksoo.

Kaasiku sõnul on see juba Euroopa Liidu õiguse küsimus: kuivõrd on Euroopa Liidul õigus rääkida oma liikmesriikide eest maksupoliitilistes küsimustes.

Poliitiline surve võib olla olulisem kui formaalne kokkulepe

Kaasiku sõnul pole Eestil G7 kokkuleppele vaatamata praegu tekkinud ühtegi rahvusvahelist kohustust. Samas on rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus juba rääkinud erandite taotlemisest Eestile.

"Miks Eestis räägitakse eranditest – nähakse, et G7 ja tulevane G20 poliitiline kokkulepe on tugev. Ja et mingil hetkel järgnevad sellele õiguslikult tekkivad kohustused. Kui on juba poliitiliselt teada, et mingil hetkel hakatakse riikidelt ka õiguslikult siduvaid kokkuleppeid nõudma, siis võib hakata nendest eranditest praegu juttu tegema. See pole vale enne allkirjastamist mõelda, et sinna sisse kirjutada meile sobivaid erandeid," rääkis Kaasik.

Kaasiku sõnul seisab rahvusvahelise õiguse muutmise protsess alles ees, kuid maksusüsteemi muutmise sund ei pea ilmtingimata lähtuma rahvusvahelise leppe allkirjastamisest.

"Teoretiseerida võib, et kui väga suur hulk riiki on sellise leppe allkirjastanud, siis võib tekkida poliitiline surve teistele riikidele selle allkirjastamiseks ja teatud juhtudel saab rääkima hakata rahvusvahelise tavaõiguse tekkest, mis on teine rahvusvahelise õiguse allikas lepingute kõrval. Hetkel on sellest rääkimine igal juhul ennatlik," lausus Kaasik.

Mälksoo märkis, et G7 kokkulepe on osa niinimetatud ülemaailmse valitsemise (ing. k. global governance) arengust.

"Üldiselt tekivad õiguslikult siduvad kohustused riikide jaoks ju ikkagi rahvusvahelise lepinguga – riik peab selleks nõusolekut väljendama. Ent uurijad on juba ammu tähelepanu juhtinud sellele, et kaasajal on kasvanud selliste kohustuste osakaal, mis ei tulene tingimata lepingust – mis võib-olla polegi otseselt rahvusvahelis-õiguslikult siduvad, ent muutuvad sellele vaatamata "rangelt soovituslikuks"," lausus Mälksoo.

Kaasik kinnitas tähelepanekut. "Kuna rahvusvaheline õigus on üsna range süsteem ja seda on keeruline muuta ja tekitada õiguslikult siduvaid kohustusi, siis ma olen nõus, et suureneb niinimetatud pehme õiguse (ing. k. soft law) osakaal, kus on juhised, mis ei ole küll õiguslikult siduvad, aga kui seal on taga tugev poliitiline kokkulepe, siis nendest möödavaatamist esineb harva," nentis ta.

Mälksoo nentis, et tegemist on poliitiliste kohustustega, mis – kui nad on juhtivate riikide poolt toetatud – võivad mõnikord praktikas osutuda kaalukamakski kui mõned juriidiliselt siduvad kohustused, mis eriti suurt muudatust iga kord kaasa ei too. 

"Näiteks 1975. aasta Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsil (hilisem OSCE) vastu võetud Helsingi lõppakt polnud lääneriikide arvates juriidiliselt siduv, ent omas suurt tähendust praktikas, eriti selles, et Nõukogude Liit tunnustas, et inimõigused pole üksnes riigi siseasi. On eksperte, kes leiavad, et see juriidiliselt mittesiduv akt aitas koguni kaasa Nõukogude Liidu lagunemisele," lausus Mälksoo.

Väikeriikidele pakub kaitset rahvusvaheline õigus

Kaasiku sõnul on suurriikide – G7 riigid on Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Ühendkuningriik ja USA – kogu maailma puudutavad kokkulepped poliitiline reaalsus.

"Sellest ei saa üle ega ümber, et suurriikidel on rahvusvahelises poliitikas kõlavam hääl. Samas rahvusvaheline õigus on väikeriikide poolel. Päris niisama ei saa ühelegi riigile, eriti sellises tundlikus suveräänsuse küsimuses nagu maksuõigus ja maksustamine, suurriigid kohustusi peale panna ilma et see riik endale need kohustused võtaks," märkis Kaasik.

Kaasiku sõnul võib Eestil olla vähe poliitilisi hoobasid, millega suurriikide kokkuleppeid mõjutada, aga rahvusvaheline õigus on ikkagi meie poolel. "Kui me ei taha ikkagi selliseid kohustusi võtta, siis me ei pea seda tegema," ütles ta.

Samas tähendab suurriikide poliitiline ja majanduslik võim, et nende soovide eest lõpmatult põigelda pole samuti võimalik.

"Lihtsustatult öeldes, kui tõesti umbes 180 riiki on selle asjaga (globaalne tulumaksumiinimum – toim.) nõus, siis ülejäänud kahekümnel pole lihtne kõrvale jääda. Rahvusvahelisest õigusest on teada küll juhtumeid, kus üksikud riigid on jäänud ja kaitsnud oma positsiooni lõpuni, näiteks mereõiguste küsimustes. Aga see on kahtlemata keeruline, kui suur osa riike on need kohustused omaks võtnud," lausus Kaasik.

G7 riigid Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Ühendkuningriik ja USA leppisid eelmisel nädalal kokku, et suurema kui 750 miljoni eurose aastatuluga hargmaised ettevõtted peaksid maksma vähemalt 15-protsendist minimaalset maksumäära igas riigis, kus nad tegutsevad.

Globaalse ettevõtte tulumaksu lahendus puudutaks peamiselt Eestis tütarettevõtteid omavaid ettevõtteid, mille üleilmne müügitulu kokku on suurem kui 750 miljonit eurot aastas. Rahandusminister Pentus-Rosimannuse sõnul on selliseid ettevõtteid Eestis kuni 300. Peakontoreid, kes Eestis globaalset miinimummaksu peaks tasuma, on siin üks-kaks.

Pentus-Rosimannus on juba öelnud, et Eesti enda maksusüsteemi muutma ei pea ning et OECD-lt taotletakse erisust, mis lubaks ettevõtte tulumaksu kogumist mingiteks aastateks ajatada. Nimelt arvestab Eesti ettevõtte tulumaksu vaid kasumi väljamaksmisel, mida ei pruugi igal aastal toimuda.