Kolleegid EKRE-st on viimased kaks nädalat käinud rind kummis mööda riigikogu ringi ja rääkinud, kuidas nende kangekaelne riigikogu töö venitamine on "karistanud" koalitsiooni ja teinud EKRE-st tänavuse kevadistungjärgu suured võitjad. 

Spordis on hea põhimõte, et teod räägivad valjemalt, kui sõnad. Võidab see, kes viskab rohkem punkte, mitte see, kes kõvemini karjub. Nii ka poliitikas.

Nüüd, kui riigikogu kevadistungjärgu korralised istungid on lõppenud, on ilmselge, et selle istungjärgu võitjad on koalitsioonist. Reformierakond ja Keskerakond lõpetasid need ääretult rasked viis kuud nii, et mitte ükski vajalik asi ei jäänud riigikogus tegemata.

Meie kontol on juba kirjas lisaeelarve, Euroopa taasterahastu ja kokkulepe RES-i teemal, samuti kompromiss NETS-i üle, jäätmeseadus ja alaealiste vanema loata psühhiaatri juurde lubamine, kui kõige olulisemaid asju nimetada. Nüüd kevadel lisanduvad sellesse loetelusse turvaline biomeetriliste andmete andmebaas, kohalike valimistega seotud seadused ning eesti keele arengukava. 

Kogenumad riigikogus olijad teavad, et riigikogu istungjärgu lõpul koguneb alati päevakorda suurem hulk otsuseid, mis oleks hea enne istungjärgu lõppu ära koputada. Mitmed neist saime laualt maha juba teisipäeval ja kolmapäeval. Teiste seadustega tegelemist jätkame kas suve jooksul või sügisel ja teeme seda sellises tempos, et saame kõik olulised nüansid rahulikult läbi arutada.

Martin Helme ütles, et koalitsioon "ohverdas ABIS-e nimel kogu oma legislatiivse agenda". Ei, see polnud absoluutselt nii. EKRE ei saavutanud oma liikmete sisutühjade kõnede, hüsteeriliste protseduuriliste küsimuste ning kahe läbikukkunud umbusaldusavaldusega (mis jäid meelde ainult EKRE liikmete uskumatult ebaviisaka käitumisega) mitte midagi peale selle, et nende tõsiseltvõetavus võimalike koalitsioonipartnerite silmis on mõneks ajaks alla igasugust arvestust.

Kui millestki on kahju, siis kultuurikomisjonis põhjaliku töö tulemusena valminud riiklikult oluliste kultuuriobjektide pingerida, mida EKRE ühese vähese asjana tuliselt toetas, jääb nende enda mängurluse tõttu samuti mõneks ajaks riigikogus otsustamata.

Kui lõpetada spordivõrdlusega, siis riigikogus ongi kogu mäng ehitatud üles nii, et koalitsiooni võit seadusandlikus võitluses on ootuspärane. Soovitan opositsioonil siiski pead mitte norgu lasta, suvel on kindlasti aega valmistuda, et sügisel tulla aruteludesse sisulisemate argumentidega. Siis on lootust, et sügisistungjärk jääb nende poolt meelde rohkema, kui riigikogu maine määrimisega.