Akronüümi ABIS taha peituva biomeetriliste isikuandmete andmekogu seaduse menetlemine riigikogus pakkus omapäraseid paradokse. Liberalismi ja seega ka liberaalseid õigusi sajatava EKRE saadikud viskusid rahvaesinduse töö halvamise ja naeruvääristamise hinnaga kaitsma rahvast järjekordse politseiriigi seaduse eest, kuigi väidetavalt on EKRE ministrid eelnõu ühe või teise variandi ise heaks kiitnud.

Tähelepanuväärsem on vist aga see, et liberaalsete väärtuste eest seisvad Reformierakond ja Keskerakond ignoreerisid andmebaasi loomisega seotud põhiõiguslikke küsimusi. EKRE väärib sellegipoolest tunnustamist ühiskonnale vajalikku diskussiooni õhutamise eest, mis põhiõigusi puudutavates küsimustes on sageli olnud puudulik või olematu. Iseküsimus, kuivõrd sisuline see arutelu oli.

Riik soovib võimalikult palju inimeste kohta teada

Eelnõu esitajad ja toetajad on püüdnud pisendada seaduse mõju ulatust. Siseminister Kristian Jaani kinnitas ERR-ile antud usutluses, et polevat hea kui isikut tõendavate dokumentide andmekogus on koos näokujutised ja biograafilised andmed. Et inimeste andmed oleksid paremini kaitstud, tuleb biomeetrilised andmed eraldada biograafilistest. Riigikogus eelnõud kaitsnud Andrei Korobeinik rõhutas, et uusi andmeid koguma ei hakata. Kui see on nii, siis on õigustatud küsimus, et miks väärib seaduseelnõu nii suurt tähelepanu.

ABIS-e seadust tuleb vaadata ühe suurema probleemi osana. Selle suurema probleemi nimi on "jälgimine". Inimeste andmete kogumine andmekogudesse on üks jälgimise viise. Lugematud andmekogud on seepärast vaid osa probleemist.

Riik soovib võimalikult palju inimeste kohta teada. Sõna "riik" tähendab siis ametnikke, eelkõige õigus- ja korrakaitse- ning luureametnikke. Informatsioonil on tohutu jõud ja mõju, mida me sageli teadlikult ei tunnetagi. Informatsioonitehnoloogia pakub üha enam võimalusi informatsiooni kogumiseks ja töötlemiseks ning iga uue tehnoloogilise võimaluse teke tekitab ka ihaluse seda võimet kasutada täiendava informatsiooni kogumiseks.

Paljud ei näegi probleemi, et riik kogub, talletab ja töötleb mitmesuguseid isikuandmeid või laseb neid koguda eraõiguslikel isikutel, olgu selleks telekommunikatsioonifirmad, lennukompaniid või majutusasutused.

Kogumise entusiastid rahustavad: ühiskonna juhtimiseks on informatsioon vajalik, meil on demokraatlik ühiskond, andmed on kindlalt kaitstud kuritarvituste eest ning neid kasutatakse üksnes äärmise vajaduse korral. Ehk nagu sõnas põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi, on seaduse mõju inimestele tühine võrreldes julgeoleku ja turvalisuse kasvuga.

Küllap uinutab tähelepanu riigi poolt isikuandmete töötlemisele ka asjaolu, et elulisi vajadusi rahuldades anname ise vabatahtlikult andmeid eraõiguslikele isikutele, kelle jaoks meie isikuandmed, teave nõrkuste, ihaluste, harjumuste ja soovide kohta on kaup, mida saab rahaks teha.

Tundlikuma ühiskondliku närviga kodanikud märkavad ohte, mida jälgimine kaasa toob. Juba möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel võtsid sotsioloogid ja juristid kasutusele termini "jälgimisühiskond". Sugugi mitte üksnes autoritaarsete riikide iseloomustamiseks. See tähistab valitsemise vormi, mida iseloomustab elanike kohta andmete kogumine ja analüüsimine.

Ulatusliku andmete kogumise ning muu jälgimise tõttu on põhiküsimus, millise iseloomu, ulatuse ja sügavusega jälgimist saab demokraatlikus ühiskonnas taluda. Liiati, nagu märkis üks teadlane, on võtmeprobleem suurenev jälgimine koos kahaneva järelevalve ja vastutusega, mida väljendab jälgimisprotsessi kasvav asümmeetria: jälgimise objektid hoitakse eemal võimalusest teada saada jälgimisprotsessi detaile.

Jälgija ei soovi, et teda jälgitakse. Jälgimise eesmärk on muuta jälgimise objekt läbipaistvaks, kuid jälgimise protsess on läbipaistmatu. Jälgimisühiskonnas peitub tendents ohtude tõrje "legitiimsele" totalitarismile.

Mõjukas totalitarismi uurija Hannah Arendt ei mõelnud totalitarismi all mitte kõikvõimsat riiki, vaid erinevuste kustutamist era- ja avaliku elu vahel. Kõikide inimeste andmete - olgu selleks side liiklus- või asukohaandmete või inimese identiteeti väljendavate biomeetriliste andmed - kogumine ja töötlemine avaliku korra tagamiseks või kuritegude ärahoidmiseks või avastamise eesmärgil, muudab kõik kodanikud kahtlusalusteks.

Jälgimisühiskond lähtub põhimõttest, et kodanikud on avalikule korrale potentsiaalselt ohtlikud, mistõttu andmete kogumine kõigi inimeste kohta loob aluse turvalisusele. Piisab sõnade "turvalisus" või "julgeolek" poetamisest ning arutelu võib lugeda lõpetatuks.

Vähene tähelepanu põhiõiguse piiramise põhjendamisele

Kuid tagasi ABIS-e juurde. Esimene suurem probleem seadusega on riigikogu vähene tähelepanu põhiõiguse piiramise põhjendamisele.

Ehkki on neid, kes arvavad, et üleminek industriaalühiskonnast infoühiskonnale toob kaasa privaatsuse surma, ei saa rahvaesindajad praegu veel mööda vaadata põhiseadusest.

Põhiseadus tunnustab igaühe õigust eraelu puutumatusele. Nii biomeetriliste andmete, mis annavad teavet inimolendi füüsiliste, füsioloogiliste ja käitumuslike omaduste kohta ning võimaldavad inimest kordumatult tuvastada, kogumine, säilitamine kui ka töötlemine on igaüks eraldi ja kogumis sekkumine eraelu puutumatusesse, mis hõlmab ka isikuandmete kaitse.

Põhiseaduses nimetatud eesmärkidel, milleks muu hulgas on avaliku korra kaitse ja kuriteo tõkestamine, võib riik eraellu sekkuda. Kuid põhiseadus seab ka tingimused.

Sekkumine peab olema ette nähtud seadusega, vajalik demokraatlikus ühiskonnas ning ei tohi moonutada põhiõiguse olemust. Need tingimused eeldavad analüüsi, kas ja milleks inimeste biomeetriliste andmete kogumine ja töötlemine on vajalik ning kaalumist, kui raskelt riigi selline tegevus riivab inimeste eraelu puutumatust.

Euroopa Liidu andmekaitse määrus keelab üldreeglina töödelda biomeetriliste andmeid. Õigusselgus nõuab, et seadus sätestaks, millistel juhtudel võib biomeetrilisi andmeid kasutada, kellel on neile juurdepääs, kes annab loa juurdepääsuks ning kuidas tagatakse kontroll seaduslikkuse üle. Sellist arutelu riigikogus ei toimunud.

Seaduse seletuskiri ei maini poole sõnagagi, et tegemist on põhiõiguse olulise riivega ega esita argumente eraellu sekkumise õigustamiseks. Täielikult jäi tähelepanuta, et ABIS ja muude andmekogude ristkasutus muudab meie privaatsuse veelgi haavatavamaks. Põhiõiguste piiramise õigustamiseks ei piisa paljasõnalisest kinnitusest, et nii on vaja turvalisuse ja julgeoleku kindlustamiseks.

Isikut tõendavate dokumentide andmekogu

Teine probleem seostub isikut tõendavate dokumentide andmekoguga. Kes meist ei vaja isikut tõendavat dokumenti. Oleme oma dokumentide üle olnud uhked, sest need sisaldavad biomeetrilisi andmeid, mis muudavad dokumendi võltsimise ja seega ka identiteedi varjamise raskeks. Vähesed teadsid, et dokumentide taotlemisel võetud sõrmejälje- ja näokujutised ning allkirjad kogutakse ja säilitatakse riigi andmebaasis.

Biomeetrilisi andmeid saab kasutada kahel viisil. Ühel juhul on need salvestatud dokumenti. Isikusamasuse kontrollimisel võrreldakse kahte kirjet: dokumenti salvestatud infot võrdlemiseks esitatud kujutisega. See on üks ühele võrdlus.

Teine biomeetriliste andmete kasutamise viis on isiku tuvastamine. Isiku tuvastamise korral ei tõendata isiku identiteedi samasust, vaid süsteem võrdleb esitatud biomeetrilist kujutist kõigi andmebaasis olevate andmetega. Seega kõigi, kes on kunagi taotlenud mõnda isikut tõendavat dokumenti, biomeetrilised andmed on riigi andmebaasis. Selline andmekogu loob suurepärase võimaluse suurandmete töötlemise tehnoloogia abil isiku tuvastamise ja jälgimise suurendamiseks.

Küsimus on aga selles, kas sellise andmekogu loomiseks oli seaduslik alus. Selles võib kahelda. Isikut tõendavate dokumentide seadus lubas luua isikut tõendavate dokumentide andmekogu.

Dokumentide andmekogu ja inimese biomeetriliste andmete kogu on kaks täiesti erinevat asja. Isikut tõendavate dokumentide andmekogu asutas siseminister, kellel selleks oli seaduse volitus. Kuid selle volituse varjus asutas siseminister tagaust kasutades ka biomeetriliste isikuandmete andmekogu.

Isikut tõendavate dokumentide andmekogu pidamise määruse järgi kantakse andmekogusse isikut tõendavate dokumentide andmed. Määruse järgmine paragrahv aga ütleb, et sellesse andmekogusse kantakse ka isiku tuvastamise või kontrollimisega seotud andmed, mille loetelusse kuuluvad ka biomeetrilised andmed. Täitevvõimu poolt põhiõiguse piiramine pole kuidagi kooskõlas põhiseadusega.

Mis sellest teadmisest järeldub? Vastus: isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise seadusega legaliseeriti täitevvõimu ebaseaduslik tegevus. Kindlasti on see parem kui endise seadusevastase olukorra säilitamine.

Paraku tulnuks tunnistada, et seaduseelnõu eesmärgiks polnud pelgalt tehnilist iseloomu küsimuste lahendamine, vaid kaugeleulatuvate tagajärgedega põhiseadusliku küsimuse lahendamine, mis nõudnuks põhjalikumat ja igakülgsemat arutelu.