Jaani: inimese õigust tema andmete kasutuse üle otsustada võib arutada
Praegused seadused ei võimalda inimestel öelda, milliste riigi kogutud andmete kasutamist ta ei soovi või mis tingimustel ta seda lubaks. ABIS-e teemal puhkenud diskussiooni valguses nõustus siseminister Kristian Jaani, et selline võimalus võiks olla laiema ühiskondliku diskussiooni koht.
ABIS on siis andmekogu, kuhu kogutakse kokku kõik Eesti inimestelt korjatud biomeetrilised andmed. Missugustes andmekogudes praegu inimeste näopilte, sõrmejälgi hoitakse? Ja lõpuks hakkab ABIS puudutama ju ka DNA-d?
ABIS ei puuduta DNA-d. Selle ma lükkan kohe tagasi. Kui me räägime ABIS-est, mis on automaatse biomeetrilise isikutuvastamise süsteemi andmekogu, siis ABIS-esse hakkavad koonduma sõrmejäljed ja näokujutised ehk isikute fotod.
Ja kui me räägime sellest, kus täna need andmed on Eesti riigil erinevates andmekogudes kogutud, siis selliseid andmekogusid on lausa kümme. Ja see loetelu on päris pikk. On riiklik sõrmejälgede register lühendiga AFIS, mida kasutab Eesti kohtuekspertiisi instituut. Aga meil on isikut tõendavate dokumentide andmekogu, Eestis seadusliku aluseta viibivate ja viibinud välismaalaste andmekogu, sissesõidukeeldude riiklik register, välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise andmekogu.
Täna on nendes andmekogudes koos nii biograafilised andmed kui ka biomeetrilised andmed, tulevikus on need eraldatud teineteisest ehk siis see, mis on biomeetria, on ABIS-es.
Kui uurija leiab mõrvarelvalt sõrmejälje, siis missugusest andmekogust saab ta praegu kogutud sõrmejälgede hulgast otsida seda vastet?
Kui täna toimub kuskil raske kuritegu ja sealt on leitud ka näiteks sõrmejäljed, mille abil saab tuvastada võimalikku kahtlusalust, siis uurija kõigepealt peab küsima prokuröri käest luba. Prokurör otsustab, kas saab sõrmejälgi kasutada ja saata uuringuteks. Ja seda konkreetset päringut või uuringut AFIS-est ekspertiisimääruse alusel ei viigi läbi mitte uurija, vaid kohtuekspertiisi ekspert.
AFIS on iidamast-aadamast, kohe varsti meil kokku kukkumas, mis on ka üks mõte, miks ABIS-ega tõepoolest natukene kiire oli. Tänane sõrmejälgede register ei ole enam kõige töökindlam.
Kas seesama kohtuekspertiisi instituut täna tohib teha päringuid sõrmejälgede kohta ka nende sõrmejälgede seas, mis on inimesed andnud, kui nad on dokumenti taotlenud?
Selles osas ABIS-e eelnõu ei muuda kuidagi regulatsiooni. 2012. aastast alates tohib kasutada ka neid andmed, mida inimene on andnud oma dokumendi saamiseks. Aga seda ei otsustanud kohtuekspertiisi ekspert. Tema on see inimene, kes saab kätte määruse ja saab kätte tööülesanded, mida ta hakkab täitma ja see määrus nüüd tuleb ikkagi prokuröri loal temale. Nii et neid andmeid saab ka täna kasutada prokuröri loal. See luba on seaduses Eestis reguleeritud juba 2012. aastast.
Aga te ju just ütlesite, et otsitakse hoopis sealt teisest andmekogust - AFIS-est.
Kaks varianti. Eestis kogutakse andmeid haldusmenetluse käigus, mis on andmed, mida inimene annab siis, kui ta isikut tõendavat dokumenti taotleb. Teine variant - AFIS - puudutab süüteomenetluse käigus inimestelt kogutud andmeid.
Kui me räägime süüteomenetluse käigus kogutud andmetest, siis seal saab kohtuekspertiisi instituut kasutada neid andmeid ka lihtsamate kuritegude, näiteks varguste puhul. Kui me räägime rasketest kuritegudest ja on vajalik kasutada suuremat hulka andmeid, ehk haldusmenetluse käigus kogutud andmeid, kus inimene on andnud oma andmed passi taotlemiseks, siis seal on vaja prokuröri luba.
See on nagu see vahe. Ja see praktika on ka praegu täpselt samasugune olnud alates juba aastast 2012.
Aga kui mina käisin 2016. aastal passi taotlemas ja andsin enda sõrmejälje, ei öelnud mulle mitte keegi, et seda sõrmejälge saab kasutada ka selle jaoks, et kontrollida, ega ma äkki ei ole kurjategija, kelle sõrmejälg seal mõrvarelval on. Miks mulle ei öeldud seda?
Jah, ma olen isegi nõus, et võib-olla peaks selgitama inimestele seda.
Aga kui teie 2016 käisite, siis tegelikult juba neli aastat enne seda oli Eesti õiguses see regulatsioon olemas, et neid andmeid saab kasutada. Aga jällegi ma rõhutan - mitte nii, et kõikide süütegude puhul ja igal ajal. Vaid ikkagi ainult siis, kui on raske kuritegu. Ja ainult siis, kui prokurör selleks loa annab.
Kui tuleb ABIS, siis mida see muudab? Kas edaspidi võib teha neid üks-mitmele päringuid ka kergemate kuritegude puhul kõigi kogutud sõrmejälgede seast?
Ei. Me ikkagi räägime rasketest kuritegudest. Kuigi see regulatsioon oli meil seaduses juba 2012. aastast, siis see tehniline võimekus päringute tegemiseks puudus. Et teha automaatset päringut näiteks kurjategija näokujutisele. Varem selle pildiga suurt midagi peale ei olnud hakata, välja arvatud võib-olla see, et läbi meedia paluda abi, et ehk keegi tunneb ära.
ABIS-ega tekib ka nüüd see võimekus, et kasutada päringut üks kümnele või üks mitmele. Kui sul on tundmatu isiku foto, kes on toime pannud raske kuriteo ja sa saad hakata otsima, kas andmebaas tuvastab selle isiku ära või mitte.
Aga see ei saa olla nii, et suvaline inimene läheb ja hakkab päringuid tegema. Iga tegevus jätab logi maha ja seda logi on võimalik tagantjärele kontrollida.
Nii et sõrmejälgi sai otsida varem kõigi Eesti sõrmejälgede seast, aga näokujutisi varem kõigi Eesti näokujutiste seast otsida ei saanud?
Jah. Tehnoloogia sellisel kujul puudus. ABIS sellise tehnoloogia annab ja ma tõesti arvan, et see annab olulise tõuke sellesse, kui efektiivselt on meil võimalik tulevikus raskeid kuritegusid avastada.
Mul hiljuti aegusid dokumendid, taotlesin uue, saatsin politsei- ja piirivalveametile oma foto ja mitte keegi ei öelnud mulle, et seda fotot saab kasutada taoliste päringute tegemiseks.
Aga nüüd teate.
Nüüd ma tean, aga kus kohas on siis see andmekaitse põhiprintsiip, et andmeid võib kasutada ainult selle jaoks, mille tarbeks neid kogutakse?
Jah. Kui me räägime avalikust korrast ja julgeoleku tagamisest, siis Euroopa vastavad andmekaitsemäärused ja ka meie siseriiklikud andmekaitsemäärused lubavad selliseid andmeid kasutada. Aga see on väga konkreetselt reguleeritud.
Selles mõttes ma olen teie märkustega igati ka nõus ja on hea, et ühiskonnas on seda diskussiooni täna olnud. See on positiivne, et tekib teadmine, et milleks siis neid andmeid kasutatakse. Aga kasutatakse ikkagi sellepärast, et meil kõigil oleks turvalisem olla.
Kas edaspidi, kui inimene läheb taotlema dokumenti, peaks politsei- ja piirivalveamet talle teada andma, et mille jaoks tema andmeid saab kasutada?
Ma usun, et täna muidugi väga suur osa inimesi nüüd juba seda teab, aga see mõte, mida te räägite, on väga teretulnud. Ma kindlasti võtan kaasa selle mõtte.
Kas selliseid üks-mitmele päringuid sõrmejälgede, aga ka näokujutiste puhul on võimalik teha ainult kahtlustatava või ka näiteks võimaliku tunnistaja tuvastamiseks?
Me räägime ikkagi rasketest kuritegudest ja kahtlustatavast. Lihtsalt tunnistaja leidmiseks seda kasutada ei saa.
Kas inimestel tekib selline võimalus paluda, et tema andmeid suures andmebaasis mitte kasutada?
Sellist võimalust seaduses reguleeritud ei ole. Küll aga inimene saab küsida, kes on pärinud minu andmeid, mis asjaoludel on minu andmeid pärinud ja mis on sellest saanud. Seda saab inimene teha nii täna kui ka tulevikus. See on see koht, kus inimene saab ise kontrollida ja veenduda, kas tema andmeid on kasutatud õiguspäraselt.
Teine pool on siin see, et seadus näeb ette, millal erinevaid biomeetrilisi andmeid arhiveeritakse või kustutatakse. Kui on kuriteos kahtlustatav isik, kellelt on võetud sõrmejäljed ja see kahtlustus langeb ära, siis tuleb ka need sõrmejäljed kindlasti andmebaasist ära kustutada.
Aga passi taotledes andis ta sõrmejäljed, mis püsivad seal kuni vähemalt passi kehtivusaja lõpuni.
Aga kasutus on erinev.
Miks ei saa inimene öelda riigile, et olgu, minu andmeid võib kasutada selle passi kiibi sees piiri ületusel, näiteks surnu tuvastamiseks, aga minu andmeid ei tohi kasutada taolisel kriminaaluurimisel?
Täna lihtsalt ei ole seaduses seda reguleeritud. Kas see ei võiks olla laiem ühiskondliku diskussiooni koht? Ikka võib olla. Aga veelkord - Eesti on demokraatlik riik, inimesed tunnevad ennast siin turvaliselt. Ja kui inimesed tunnevad ennast siin turvaliselt, siis järelikult inimesed usaldavad ka Eesti riiki. Mina arvan, et selliste andmete lubamine on ju ainult turvalisuse küsimus.
Ma küll ei taha seda näidet tuua, et pange iseennast näiteks kuriteo ohvriks, aga siis ju on ka soov, et kõiki võimalusi saaks kasutada, et võimalik kuriteos kahtlustatav oleks kätte saadud. Mina isiklikult ei näe selles probleemi, küsimus on lihtsalt selles, et kui hästi on andmed kaitstud ja kuidas on see reguleeritud, see on äärmiselt oluline.
Te ütlesite, et andmetele saab ligi ainult väga konkreetsel juhul, prokuröri loal. Kas seadus reguleerib seda inimeste ringi, kes saab andmetele ligi või reguleerib seda mingisugune valitsuse või ministri määrus?
Kui me räägime ABIS-est konkreetselt, siis seda, milliseid andmeid seal korjatakse, reguleerib põhimäärus. Põhimääruse võtab vastu vabariigi valitsus ja sellega saab hakata menetlusprotsessiga edasi liikuma siis, kui ka ABIS-e seadus on välja kuulutatud. Ja põhimääruses on täna väga konkreetselt kirjas see, et sinna koondatakse sõrmejäljed ja näokujutised. Rohkem andmeid ABIS-sse korjata ei saa.
Lisaks on asutuse enda töökorrad, kus on väga konkreetselt kirjas, et kui inimene tegeleb kuritegude eeluurimisega, siis ta saab kasutada andmeid ainult enda kuriteomenetluses olevate asjaolude tuvastamiseks. Kui keegi ametnik tegeleb näiteks varjupaigamenetlusega, siis ta saab tegeleda ainult varjupaigamenetluse vaates nende andmetega.
Aga miks ainult sõrmejäljed ja näokujutised?
Täna on see vajadus selline ja 2017 on selline otsus vastu võetud. Kui me räägime seda, mis võiks olla tulevik või mida pakub tehnoloogia, siis tehnoloogia loomulikult pakub rohkemaid variante.
Kui me räägime sellest, mida tehnoloogia võimaldab ja mida võiks Eestis kasutada, siis see eeldab korraliku diskussiooni, seadusloomet jne.
Demokraatlikus riigis nagu Eesti ei saa olla ju lihtsalt nii, et vaatame lakke ja nüüd mõtleme, et äkki hakkame veel midagi korjama, kuna infotehnoloogia seda võimaldab. Päris nii see olla ei saa.
Aga kui potentsiaalne asitõend kuriteopaigal on näiteks DNA, siis kas teie politseiniku maailmavaatega süda tilgub verd, et nüüd jääb kurjategija tuvastamata, sest meil ei ole sellist head suurt DNA andmebaasi?
Meil on olemas DNA andmebaas, kus on kuriteo sündmuskohtadelt kogutud DNA andmed, ehk isikustamata andmed, et kui on mingi kuritegu toime pandud, siis kriminalist võtab selle proovi kaasa, see säilitatakse süüteomenetluse raames kohtuekspertiisi DNA-registris. Et seda DNA jälge kontrollida, on vaja kätte saada võimalik kahtlusalune ja kriminaalmenetluse käigus võtta kahtlusaluselt DNA proov, võrrelda seda registris oleva DNA prooviga, viia kaks asja üheks kokku ja sellega seostada ära konkreetne isik kuriteopaigaga. Selline võimalus täna on olemas.
Aga laiemas mõttes seda ei ole, et korjame kõikidelt Eestimaa inimestelt DNA-d, ei ole ka mõtteski olnud.
Te ei unista sellest?
Ei, mina ei unista päris sellisest Orwelli riigist või suure venna riigist.
Kui tuleb kunagi valitsus, kellel on hoopis ambitsioonikamad mõtted ja võib-olla ka mitte nii head ja ilusad kavatsused ja nüüd on pandud valitsuse määruse tasandile võimalus andemete ABIS-esse kogumiseks. Kas see ei kujuta teatud ohtu?
Valitsuses on ikkagi üldiselt päris mitmed erakonnad esindatud ja väga mitmed põhimõtted.
See, kas ABIS-es võiks olla tulevikus veel mingisuguseid biomeetrilisi andmeid ja seda põhimääruses kajastada, ei ole kindlasti lihtne protsess. Ja ongi hea, et see on valitsuse tasandil kinnitatud määrus, see tähendab, et diskussioon igal juhul peab tekkima.
Avalik arutelu tuleviku võimaluste üle ei seisa üldse kaugel. Euroopa komisjon on valmis saanud tehisintellekti määruse eelnõuga ja selle on ta saatnud liikmesriikidele, sealhulgas Eestile ka kommenteerimiseks. Muu hulgas on selles tehisintellekti määruses kirjas see, milleks võiks tehisintellekti kasutada ja milleks ei tohiks. Ja räägitud on seal ka näotuvastusest avalikes kohtades.
Euroopa Komisjon on öelnud, et sellist lahendust ei tohiks kasutada, välja arvatud kindlatel juhtudel. Näiteks on seal kuriteo ohvrite ja kadunud laste otsimine, samuti terrorismi tõkestamine ja kuriteos kahtlustatavate otsimine, juhul kui kuriteo eest ette nähtud vanglakaristus on vähemalt kolm aastat. Eestis on niisuguseid kuritegusid umbes 30 erinevat. Kristian Jaani, kui Eestisse tuleks selline võimalus, siis kas Eestis võiks selline süsteem olla?
Heade eesmärkide saavutamiseks tuleb kasutada või kaaluda erinevaid võimalusi, kuidas tehnoloogia kasutusele võtta ja tõepoolest sealt käis läbi ka terrorismi tõkestamine ja ennetamine sellises vaates. Me teame neid kehvasid näiteid, võtame kasvõi Hiina, kus põhimõtteliselt kõiki inimesi jälgitakse. Loomulikult on see kõige jubedam äärmus. Kui me räägime turvalisest ja demokraatlikust riigist nagu Eesti, siis selliste vahendite kasutamisele võtmine eeldab ikkagi arutelu, sealhulgas parlamentaarset arutelu. Et kas Eestis on mõistlik sellised vahendid sellisel kujul kasutusele võtta.
Aga me ei tohiks ust päris kinni panna julgeoleku ja turvalisuse vaates tehnoloogilistes lahendustes, mida meile tulevik võib anda, aga kuidas ja mil moel neid kasutusele võtta, siis see eeldab ikkagi diskussiooni.
Kas sellise süsteemi kasutusele võtmine oleks vajalik?
Erinevad tehnoloogilised lahendused, mis aitavad paremini tagada turvalisust ja aitavad uurijatel isikuid paremini tuvastada, on kindlasti positiivsed asjad. See peab olema reguleeritud, isikuandmed peavad olema kaitstud, järelkontroll peab olema. Tehnoloogia arengu ees ei tohiks kindlasti panna ust kinni.
Kas need arutelud täna juba käivad kuskil politsei- ja piirivalveametis, siseministeeriumis, et võiks hakata läbi mõtlema, kuidas ja kas Eestis avalikes kohtades seda näotuvastust korraldada?
Kui sa räägid sellest, kas ametlikult on kuidagi mingisuguseid diskussioone või projekte, siis minu teada mitte. Eesti õigusruum ei võimalda täna sellisel kujul seda tehnoloogiat kasutada.
Mis ajaperspektiiv on, millal Eestis selline süsteem võiks kasutusel olla? Kümme aastat?
Raske öelda. Kümne aasta pärast võivad olla juba selliseid tehnoloogiad, millest me täna ei oska unistadagi. Aga mine tea. Ma ei oska tulevikku ennustada.
Toimetaja: Aleksander Krjukov