Eelmisel nädalal kestnud eeluuringute käigus leiti uppunud parvlaeva Estonia vööriramp täielikult avatuna. Varasema teadmise ja ametliku raporti järgi oli ramp suletud. "Vööriramp lebab paremal pardas, toetudes osaliselt laevakerele. Võimalik on näha autoteki sisemusse, kus on näha autoteki lael palju erinevaid materjale," rääkis uuringujuht ja ohutusjuurdluse keskuse juht Rene Arikas.

Soomere rääkis "Ringvaatele", et rambi liikumine on ilmselt seotud merekeskkonnaga.

"Kui metall satub merekeskkonda, eriti veel keevisliidetega ühendatud metall, siis ta kipub roostetama ja meil on meres ka selliseid baktereid, kes suutelised rauda sööma. Ja kui on juba mingid vigastused olemas, mida värvikiht ei kaitse, siis merekeskkonnas kipub metall üsna kiiresti järgi andma. Pole midagi imelikku selles, et 25+ aasta jooksul on mõni hing või ühenduskoht läbi roostetanud ja see ramp eest ära kukkunud," rääkis Soomere.

"Pealegi, merepõhi ei ole vaikne hauakoht, üldiselt mitte. Selles kohas, kus Estonia praegu lamab, on mudelarvutuste kohaselt võimalik umbes kord kümne aasta jooksul vee liikumise kiirused kuni üks meeter sekundis. Sellised kiirused suudavad suhteliselt ebatasasel pinnasel lebavat laeva päris kõvasti kõigutada ja me juba teame, et laeva asend on nende aastate jooksul muutunud," lisas ta.

Kui saatejuht küsis, kas ta ei usu, et rambi liikumises on inimkäsi mängus, vastas akadeemik, et küsimus pole isegi uskumises, vaid faktide kõrvutamises.

"Laevakere sellistes situatsioonides kipub lagunema. Mis esimesena järgi annab, seda me ei tea, sest meil pole teada, millised olid algsed vigastused," ütles Soomere.