Vaatamata kuumale suvele ja puhkustele on riigikontrolör Janar Holmi seekordne kiri ilmselt Stenbocki majja kohale jõudnud. Ju on mõistetud, et kannatuste karikas hakkab peatselt üle ajama ja midagi peaks vist ette võtma.

Hea seegi, aga mäletatavasti pole see esimene kiri, mille riigikontrolör vaktsineerimiskorraldust puudutavalt valitsusele on läkitanud. Eelmisest kirjast on möödunud kolm ja pool kuud, ent kirjade sisu on suuresti identne – puuduvad plaan ja eesmärgid, juhtimine on ebaselge, korraldus heitlik ja arusaamatu.

Kui kevadel võis veel tunduda, et tegemist on ametkondliku probleemiga, siis nüüdseks on võimatu eitada saamatust kogu selle protsessi juhtimisel, sealhulgas poliitilisel tasandil. Tahaks väga loota, et seda on mõistetud ja suudetakse ka asjakohaseid otsuseid langetada.

Samal ajal pole vaktsineerimisväljakutse ainus probleem, millega me riigivalitsemisel silmitsi seisame. Sarnased juhtimisprobleemid on endast erinevatel elualadel juba pikemat aega märku andnud. Me petaksime end, kui arvaksime, et see on vaid konkreetse valitsuskabineti või ministeeriumi häda.

Olen sellele pannud nime jutustav valitsemine. Tulin sellele mõttele, jälgides üht järjekordset pressikonverentsi, kus vastuseks ajakirjaniku konkreetsele küsimusele kõlas kõikehõlmav ülevaate oma teadmistest, rõhutades seejuures eriti probleemi keerukust ja vajadust kõikide inimestega arvestada. Meenus üks tarmukas üliõpilane, kes ilmselt ülejõukäivale küsimusele vastust keerutades möönis lõpuks, et talle meeldisid koolis rohkem jutustavad ained.

Asi ei ole humanitaar- või reaalainetes, asi on tasapisi levivas ettekujutuses, et probleemide lahendamist saab asendada õigete sõnade ritta seadmise ja ülevoolava empaatiaga. Tõsi, reaalainetes on see ajalooliselt olnud raskem kui ühiskonnateadustes, kuid see ei muuda asja. Miks nii on läinud, aitab vast selgitada tähelepanek, et arstiasjanduses on kohati karmi tõenduspõhise meditsiini kõrval alati meeli köitnud ka "inimlikum" alternatiivne lähenemine. Meeldida on vaja.

On veel üks trend, mis juhtimist eksitama kipub. Võrdõiguslikus ühiskonnas on avatud suhtlemine hea valitsemise eelduseks, ent vääriti mõistetuna võivad sel olla kurvad tagajärjed.

Kujutades end ette pelgalt ühena paljudest, rõhutatult mahutades endasse kõiki eriarvamusi ning püüdes isiklikult rahuldada kõiki ootusi võib olulise ja ebaolulise eristamine lootusetult üle jõu käia. See hägustab eesmärke ja raskendab otsustamist. Veelgi kurvem kui juhtimine täiesti unarusse jääb – bussijuht, kes lahkub roolist kaasavaks aruteluks kaassõitjatega, on ohtlik.

Juhtide töö on otsustamine, valitsejatel poliitilistest eelistustest kantud valikute tegemine ja nende elluviimine. Seda tööd ei saa kellelegi delegeerida ja seda ei saa ka millegagi asendada.

On arusaadav, et sellega kaasneb vastutus ja paljudel juhtudel on just vastutus see alateadlik koorem, mis üle jõu käib. See sunnib otsustamist vältima või vähemasti edasi lükkama, asendades selle paljusõnaliste selgitustega asjade keerukusest, üha uute kogude ja komisjonide moodustamise või muu asendustegevusega. Lootuses, et probleemid lahendavad end ise.

Riigikontrolöri tuleb tunnustada järjekindla ja heal tasemel tähelepanu juhtimise eest, otsuseid tuleb aga langetada neil, kes on selleks kutsutud ja seatud. Augustis, kui riigikontrolör on lubanud esitada valituskabinetile oma laiema arvamuse koroonakriisi juhtimisest ja korraldusest teise laine ajal, oleks tore tõdeda, et tema varasem töö pole tühja läinud.