Minuni jõudis mure, et võrulastel pole suurt muud valikut olnud kui minna Põlvasse või Tartusse, sest Võru haigla praktiliselt juulikuus ei vaktsineerinud. Mis oli selle põhjus?

Me oleme iga nädal vaktsineerinud, aga ainult kolmapäeviti. Põhipõhjus on see, et meil ei ole seda inimressurssi olnud. Need inimesed, kes selle vaktsineerimisega on tegelenud sellel kevadel, on siin tuhandete viisi võrulasi ja teisi vaktsineerinud, aga juulikuus need inimesed tahtsid ka natukene puhata. Järgmine nädal tehakse siin neljal päeval nädalas. Teeme nii, kuidas vähegi jõudu on.

Aga põhiprobleem on ju see, et eriarstid pole kunagi vaktsineerimisega tegelenud. Meil ei ole selle pädevusega arste jalaga segada, kes vaktsineerimisega tegeleksid. Neil ei ole neid koolitusi läbitud, meil on sisuliselt üks arst, kes haiglas vaktsineerimisega tegeleb. Õdedega veel saab hakkama.

Te olete ülikooli kliinikumiga võrgustunud haigla. Kas kliinikum teile abi ka pakkus, sest neil on personali rohkem kui maakonnahaiglal?

Me ei ole neilt abi saanud. Me oleme küsinud, aga ei ole. Praegu on puhkuste aeg, personaliga on kõigil väga kitsas. Ma arvan, et augustikuuga see kindlasti paraneb. Kõige suurem vaktsineerimisressurss on täna perearstidel, perearstid on kõik vaktsineerimise pädevusega, nende õed on kõik vaktsineerimispädevusega. Me võime ka mõne perearsti tööle võtta, kui keegi oleks valmis tulema. Aga hetkel ei ole keegi soovi avaldanud. Me oleme kasutanud kooliõdesid täiendava ressursina.

Aga põhiprobleem on hetkel arstiressurss. See ei ole päris niimoodi, et möödaminnes pannakse süstal õlga. Inimesed tahavad vestelda, tahavad oma muredest rääkida, eriti kui neid patsiente ei tunne, nendega tuleb enne rääkida kellelgi arstipädevusega inimesel. Seda kvaliteeti ei saa alla lasta.

Te ütlesite, et küsisite kliinikumilt abi, aga ei saanud. Mida te neilt palusite?

Meie oleme palunud konkreetselt arsti, aga neil ei ole olnud võimekust meid aidata hetkel.

Kui nüüd tagantjärele hinnata, siis kas te ise ka tegite planeerimisel vea? Kui Tallinnas rääkida, siis ollakse üsna pahased, et haiglajuhid ei saanud oma tööga hakkama, ja kas tõesti ei olnud võimalik oma tööd planeerida nii, et see vaktsineerimiskabinet kogu aeg ja korralikult toimiks?

Kui sul arstiressurssi ei ole, siis sul ei ole võimalik seda planeerida. Midagi ei ole teha. Meil on ju koosseisud planeeritud tavatöö jaoks, see tavatöö ei ole mitte kuhugi kadunud. Pigem on vastupidi, isegi suurenenud. Ma võiks praegu maksta mitukümmend tuhat kohe kätte mõnele arstile, kes tuleks mulle siia tööle, aga ei ole sellist inimest hetkel. Olemasoleva ressursiga nii palju kui võimalik me teeme, aga peame arvestama sellega, et inimeste võimekusel on piirid. Ma ei saa neid lihtsalt kuidagi käsu korras üle koormata.

Aga haiglad ei ole kunagi vaktsineerimisega tegelenud, see ei ole kunagi meie ülesanne olnud. Kogu vaktsineerimise pädevus ja ülesanded on täna Eestis perearstidel. Nende meeskonnad on selleks loodud, koolitatud, haiglaarstid ei ole kunagi elanike vaktsineerimisega tegelenud. See on meile lisaülesanne ja selleks on vaja mõelda lisaressurssi, nagu ma ütlesin, õdedega saame hakkama, aga arsti mul sinna täiendavalt panna ei ole. Kirurg ei tegele sellega, anestesioloogid ka ei tegele, selleks oleks vaja sisearsti ja nendega on mul praegu täielik kriis.

Ühest küljest riik ütleb, et vaktsineerige, vaktsineerige, vaktsineerige. Samas mitu maakonnahaiglat ütlevad, et meie ei ole võimelised vaktsineerima, sest meie inimesed tahavad puhata. Mida oleks tulnud teha teisiti, et sellist olukorda ei oleks tekkinud?

Minu meelest need vaktsineerimiskeskused käivitati liiga vara, oleks pidanud seda vaktsineerimist laiemalt veel perearstide kaudu korraldama. Aga kuna vaktsineerimiskeskused avati, kontsentreeriti need vaktsiinid sinna, lootuses, et kõik inimesed nendesse suurtesse keskustesse koonduvad. Perearstid sisuliselt lõpetasid peale seda vaktsineerimise ära. Täna olemegi selles seisus, kus vaktsineerimiskeskused on olemas, kõik saaksid sinna minna, perearstid enam ei tee, nüüd on ka puhkuste aeg, võibolla nad augustis hakkavad tegema.

See kontingent, kes tahtis, kel oli kiirelt vaja, see on tänaseks ära vaktsineeritud ja selle teise kontingendiga tuleb märksa rohkem töötada. Ma arvan, et perearstidel oleks suutlikkus seda teha, neil oleks seda motivatsiooni. Täna see viis eurot, mis süsti eest makstakse, kindlasti ei kata seda tegelikku kulu, mis on vaja nende inimeste veenmiseks ja grupina kokku saamiseks.

Loodetavasti neid järeldusi tehakse ja loodetavasti see asi paraneb. Puhkusekuu saab ka läbi ja ma arvan, et augustis on seda võimekust paljudel palju rohkem, aga siis tuleb mõelda, kuidas seda skeptilisemat ja mõnes mõttes laisemat seltskonda aktiviseerida. Nendega tuleb individuaalselt tegeleda, need meediakampaaniad üksi ei aita. Bussiga vaktsineerimine on mõistlik tegevus, võibolla oleks pidanud neid ka varem ja suuremas mahus käivitama. Eks tagantjärele on tarkust küll.

Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse liige, professor Joel Starkopfi kommentaar:

Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimismeeskonda kuuluvad väga erinevate erialade esindajad (nt registratuuri töötajad, apteegi töötajad), ent enim kuulub meeskonda immuniseerimisõigusega õdesid. Et kliinikumis ei vii läbi vaktsineerimist arstid, ei ole meil võimalik ka nimetatud professiooni esindajat appi saata.

Sellest hoolimata on kliinikum olnud abiks kõikidele võrgustunud (ja ka teistele) haiglatele oma kogemuse jagamisel nii COVID-19 pandeemiaga võitlemisel kui ka vaktsineerimise korralduse sujuval korraldamisel ja tagamisel.

Täna, COVID-19 pandeemiate olukordi silmas pidades, peaks olema kogu tervishoiusüsteemi prioriteediks COVID-19 vastu vaktsineerimine. Olgu selleks haiglad, perearstid, koduõed, edaspidi kooliõed.