Hariduselu pakub ikka vahel üllatusi. Hugo Treffneri erakoolist, mille tegevuses Vene võimud nägid 1901. aastal korratusi ja mis seetõttu taheti sulgeda, oleks Jaan Tõnissoni idee kohaselt peaaegu saanud maailma esimene eesti keskkool. Selle aja seadused lubasid aga vaid venekeelset õpet. 

Lisaks oli kitsendavaid nõudmisi kooli juhtide määramise asjus. Petrogradist sel eesmärgil Tartusse kutsutud Oskar Kallas ei oleks koolijuhiks sobinud ja nii jäi idee teostamata. Kui aga Vene valitsus 1906. aasta aprillis andis loa rahvuskeelsete erakoolide asutamiseks, ei raisatud aega, et mitu aastat tuha all hõõgunud mõte ellu viia.

Kõigepealt asutati Eesti Nooresoo Kasvatuse Selts, kes rajas täiesti uue kooli, kus hakkasid õppima hoopis tütarlapsed. See oli strateegiline otsus, kuna poiste ja tüdrukute jaoks eraldi koolide asutamine käis eestikeelse kooli idee autoritel majanduslikult ja korralduslikult üle jõu, aga segakoolid polnud sel ajal veel mõeldavad. 

Kooli asutajad Oskar Kallas, Jaan Tõnisson ja üliõpilane Peeter Põld otsustasid, et tuleb eelistada tütarlapsi, kuna nood on võõrkultuurile vastuvõtlikumad kui poisid, ent tulevaste emadena on nende meelsuse mõju kasvavale põlvkonnale oluliselt suurem kui isadel.

Tüdrukute eestikeelsest ja -meelsest haridusest nähti kujunevale eesti ühiskonnale suuremat tulu tõusvat. Rajatav kool pidi olema selgelt rahvuskool − eesti rahvusliku meelsuse kandja. 20. sajandi algul peeti eesti päritolu haritud peres kultuurseks ikka saksa keeles rääkida.

Eestimeelsed koolimehed seadsid eesmärgiks tütarlastele antava hea eestikeelse hariduse abil seda suundumust muuta ja loomulikku emakeelsusesse tagasi pöörata. See õnnestus uskumatul kombel.

Kuigi 1906. aasta 1. septembril asus ENKS-i eesti tütarlaste keskkoolis õppima ainult 48 tüdrukut, mitmekordistus see arv kiiresti. Juba järgmisel aastal kasvas see 159-ni, järgneva kümne aastaga üle 400. See kool, mis praegu kannab oma kauaaegse õpetaja Miina Härma nime, tegi ära märkimisväärse eeltöö peatselt loodava Eesti Vabariigi toimimiseks riigina.

Eestikeelse keskhariduseta poleks olnud mõeldav eestikeelne kõrgharidus, teadus, õigussüsteem ega riiklus. 1918. aastaks oli ENKS rajanud eestikeelseid keskkoole mitmel pool mujalgi tulevase Eesti riigi territooriumil.

Miks osutus eelmise sajandi algul paljudele mitte ainult võimatu, vaid ka mõttetuna tunduv eestikeelne keskkool edukaks? 

Üksikisiku roll

Üksikisiku tähtsust ajaloos ei tasu alahinnata. Kooli asutajad olid kolm vaimult väljapaistvat ja veenmisjõulist meest, kelle hulgas tõusis eriti esile Peeter Põld oma isikliku sarmi, pedagoogiliste süvahuvide ja pühendumisvõimega. Kooliidee sünnist saati nähti just temas tulevase keskkooli juhti.

Peeter Siegfried Nikolaus Põld, apostli, kangelase ja pühaku eesnime kandev karismaatiline koolidirektor, valmistus ametiks sõpradelt laenatud rahaga Saksamaal ja Šveitsis. Sel ajal täitis koolijuhi rolli Oskar Kallas.

See, mis koolikorralduses toimub, oleneb alati haridusjuhtidest, aga suurel määral ka õpetajate oskustest ja meelsusest. Peeter Põllu autoriteeti suurendas tema võime koondada enda ümber akadeemiliselt väärikaid õpetajaid, oma eriala tipptegijaid, kes jagasid tema rahvusliku hariduse ideed ja toitsid alustava kooli vaimsust.

Peeter Põld kirjutab: "Tähtsal määral oleneb kooliõpetajate püsivus ka teatavast idealismist, millega kodumaa külles on riputud, eestikeelses koolis töötada tahetud, kui ka mujal majandusline seisukord lahedam oleks võinud olla. See idealism on aidanud mitmesuguste vaadetega inimeste hulgas ühist tegevuse ja rahulise läbisaamise pinda luua, mis õppejõudusid veel kindlamini kooli külge köitnud."  

Oskar Kallas juhtis kooli algusaastatel tasuta, saades palka mujal õpetamisest. Põld rõhutab kooli eestseisuse ja ENKS-i usaldust õpetajate vastu: "Nad ei suru oma arvamist õppetöö läbiviimise osas vägisi peale ega tee ühestki küsimusest võimuküsimust."

Sellepärast oli ka õpetajate kaader suhteliselt püsiv, lahkuti ainult väga olulistel põhjustel: ülikooli õppejõuks või vastama suurematele rahvuskultuuri väljakutsetele, nagu seitse aastat joonistamisõpetajana töötanud Kristjan Raud Tallinna "Kalevipoega" illustreerima.

Erakordne visionäär ja idealist Põld analüüsis väga realistlikult oma kooli arengut, edu ja puudusi, tunnistades, et kool on vahepeal "enese organismis pidanud nähtustega leppima, mis meie sügavamatele kultuuripüüetele vastu käivad". Tal oli kahtlusi õppetöö korralduse üle otsustamisel.

Kuna eesti pedagoogiline mõte oli alles arenemas, oli õpetajatel, kooli eestseisusel ja ENKS-il vaid hämar aimus, mida uue haridusega taotletakse. Kool viskles õpet korraldades ennast otsides vabakooli ja ametliku kooli vahel, kaldudes kord ühele, siis jälle teisele poole. ETK ehk Eesti Tütarlaste Keskkool on uskumatu näide sellest, kuidas konkreetsete tööjuhiste ja arengukavadeta võib koolis kujuneda sügav vaimsus ja innustav rahvustunne.

Kooli hingeks pidas Põld õpetajaid, neid tuli usaldada ja neil pidi olema õpilaste silmis autoriteeti. Õpetajad kindlustasid kooli edenemise vahepealsetest tagasilöökidest hoolimata, kui aasta jooksul langes välja rohkem õpilasi, kui juurde tuli. Koolikultuuri armutu analüüs tagas edasimineku.

Praegugi aktuaalne

Paljud Peeter Põllu ideed kõlavad väga tänapäevaselt. Ta hoiatab individualismi eest, mis seab kõigi väärtuste mõõdupuuks üksiku inimese, kes tahab, et kõik asjad ja arvamused kujuneksid tema järgi, mitte tema nende järgi. Põld juhtis tähelepanu, et on väärtusi, mis on kõrgemal kui üksikinimene.

Kümme aastat tegutsenud koolist teeb ta järelduse, et emakeelne haridus on ennast õigustanud. Ta seab eesmärgiks edaspidi rohkem õpilase individuaalset meelelaadi arvestada, kuni see jaatab ühiselu ja kultuuri.

Ta peab kooli puuduseks, et see alustab liiga vara võõraste keeltega ja rõhub ühekülgselt mõistust arendavatele ainetele; vaja oleks suurendada käelise tegevuse ja liikumise osa, koduseid ülesandeid tuleb kindlasti anda, õpetaja juhatagu kodulugemise abil eneseharimist, mida tuleks eriti soosida. EKNS oli kooli varustanud soliidse raamatukoguga.

Meelsus, mille tähtsust Põld sageli rõhutas, tähendas eelkõige parimale eesti haridusele pühendumist kristlikke tõekspidamisi järgides. Põld rõhutas küll võõraste keelte õpetamise vajalikkust, aga "alles siis on sellel tõelist väärtust, kui emakeele abil kodune ilm avatud ning omaseks saanud".

Kuidas oleks ühtse meelsuse saavutamine võimalik tänapäeva pluralistlikus koolis ja kas üldse? 

Maailmavaateliselt leidub tänapäeva mõtlevate eestlaste hulgas nii kosmopoliite kui rahvuslasi ja mõlemad on esindatud ka lapsevanemate, õpetajate ja koolijuhtide seas. Haridusvalikud püütakse teha oma vaadetest lähtuvalt, aga oma mõju on ka sellel, kas haridust väärtustatakse kui inimese ja ühiskonna mõistmiseni viivat teed või kitsalt ettevalmistust karjääriks.

Kosmopoliidid soovivad rahvuste tülikate erisuste kadumist, et riigipiire ületav töö- või eraeluline liikumine oleks maailmakodanikule võimalikult sujuv. Nad kas ihkavad seda põhimõtteliselt või on lihtsalt leppinud üleilmastuva maailma paratamatusega, et eri kultuuride tihenenud läbikäimine toob nagunii kaasa olukorra, kus rahvused kaotavad oma iseloomulikke tunnuseid, traditsioone ja väärtusi, võttes omaks nn euroopalikud väärtused. Lõpuks hääbuvad nagunii kõik väikesed rahvad ja sulanduvad suurde euroopaliku kultuuri katlasse.

Ühesõnaga, rahvusel pole tähtsust, tähtsam kui koduloo tundmine on teada välisilma. Eestlaste rahvuslikud huvid pole siin maal tähtsamad kui ükskõik millise teise rahvuse omad. Võõrkeelte õppimine on tähtsam kui emakeele oma, sest viimast oskame nagunii kõik rääkida. Võõrkeelne maailm pakub rohkem võimalusi ja rahvusvahelist tuleb alati eelistada rahvuslikule.

Rahvuslased seevastu tunnevad valusalt iga omakultuuri eristuva joone loovutamist ja üritavad seda protsessi takistada, uskudes kui mitte oma rahvuse igavest kestmist, siis vähemalt selle paar sajandit vastu pidavasse elujõudu. Nad väärtustavad emakeeleõpet ja omakultuuri toetavaid õppeaineid ning taovad lõputult trummi emakeeletundide arvu suurendamiseks. Oma keele rikkuste tundmaõppimiseks on nende arvates koolis vähe ruumi jäetud. Rahvuslikku mõtet ei saa väljendada inglise keeles.

Peeter Põld rõhutas kodude osa kasvatuses. Seda ei saa alahinnata praegugi. Eesti pered on laste kasvatamisel traditsiooniliselt väärtustanud ausust ja töökust. Muutunud maailmas pööravad ka eesti vanemad üha enam tähelepanu ameerikalikule edunõudele või üleilmastumisega kaasneva kohanemisvõime ja avatuse vajadusele. Kas vanu kasvatusideaale peaks uues maailmas püüdma säilitada, on küsimus, millele rahvuslased ja kosmopoliidid vastavad erinevalt.

Ühtse meelsuse leidmine

Rahvusliku hariduse idee ise oli sajand tagasi märksa selgem kui praegu. Mida see tänapäeval üldse tähendab? Kas omakeelne õpe tähendabki rahvuslikku haridust või on vaja tunda meie kultuuri allikaid, juuri ja võrseid? Siis on koolidesse vaja uusi Miina Härmasid ja Villem Grünthaleid, kes kasvatavad uusi Betti Alvereid. Kosmopoliidid ei tunnista rahvuslikku haridust, rahvuslased peavad seda ainuõigeks.

Ühtse meelsuse saavutamine on seega keeruline.

Peeter Põllu arvates ei tugevda patriootlik sõnakõlksutamine rahvuslikke tundeid. Euroopas mitmeid koolitüüpe näinud koolijuht on rohkem kui ükski teine haridustegelane enne ja pärast teda rääkinud emakeelse kasvatuse ja õpetuse vajadusest ja peab seda pedagoogiliselt ainuõigeks loomuliku harimise ja kasvatuse teeks.

Rahvust ei pidanud ta kasvatuse eesmärgiks, vaid parimaks teeks eesmärgini − hästi toimiva ühiskonna saavutamiseni. Just rahvuses teostub Põllu arvates inimsus. Rahvuslikku omapära harides saab eesti rahvas oma ülesannet inimkonna kirjus peres kõige paremini täita. Seda peavad toetama omakeelne kirjandus, teadus, usuelu, majandus, õiguskord ja kunst. 

Ilmar Tomusk küsis Urve Läänemetsalt tema õppekavaraamatu esitlusel, mis on eesti hariduses see, mida võiksime eksportida teistesse maadesse, et õpilased saaksid seal sama edukaks kui eestlased PISA testis. Urve Läänemets oli kindel, et see pole kuidagi ülekantav.

Cornelius Hasselblatt on väitnud, et sõna "rahvuskultuur" on tautoloogiline, sest kui kultuur ei sisaldaks rahvuslikke jooni, polekski ta mingi kultuur. Sama võib väita hariduse kohta. 

Käesoleval sajandil tundub, et eestikeelsest haridusest pole vaja unistada, sest see on olemas. Tegelikult on siin praegugi kaks võistlevat vaadet nagu 115 aastat tagasi, ainult saksa keele asemel eelistatakse nüüd inglise keelt. Praegustest haridusjuhtidest, aga ka õpetajatest sõltub, millest unistavad eestlased järgmisel sajandil.